Sinust saab tantsija!
“Sinust saab tantsija!” tõstatab selliseid olulisi teemasid nagu: Kelleks oled võimeline saama ja millal? Mis võiks anda julguse ja tekitada tahte väljuda valmismustritest, loobuda etteloodud rollidest?
Lavastus on mõtteline järg Liis Varese lavastusele „Hingake! Ärge hingake!” (esietendus 18.10.2018 Sõltumatu Tantsu Laval). Autor jätkab keha kui materjali uuringuid, lubades ühes ruumis kohtuda neil, kelle elud on eri vajadustega. Sel korral on fookuses kogenud lavaprofessionaalid, naised, kes naudivad peatusi, kuid kelle tung on edasi liikuda. Nad liiguvad justkui eri kiirusel ja vastupidistes suundades, kuid lavaruumis tuleb neil kohtuda. Kohtuda teisega iseendas.
Kajastused:
ETV “OP”: “Katariina Unt: kõik see, mis ma olen tahtnud teha, on ära tehtud”, 2. detsember 2021
Klassikaraadio “Delta”: Katariina Unt “50”, Tarmo Tiisler, 30. november 2021
Sõltumatu Tantsu Arutelu: “Hüpe tundmatusse“, Leenu Nigu, 4. veebruar 2021
Vaevalt igaühest tantsija saab, Kaur Riismaa, Eesti Päevaleht, 31. oktoober 2020
Sõltumatu Tantsu Lava uus lavastus uurib tantsuga seotud küsimusi, Ave Häkli, kultuur.err, 23. september 2020
“Tajudele pakkus kõdi näiteks Liis Varese „Sinust saab tantsija!”, kus oli ühendatud Kristi Kongi mõjus, värve muutev visuaalne pool ja kaks etendajat, Katariina Unt ja Helen Reitsnik, kellest ühe tugevus on pigem hääl, teisel keha. On võluv näha, kui tundlikud on nende reaktsioonid vähimatelegi sisenditele.”
Keiu Virro, “Baltoscandal, eripärane festival iseäralikul ajal”, 6. juuli 2020
“Ma vähemalt arvan, et nägin kõrvuti kaht lähenemisviisi lavalolule: kehaline mõtlemine ja psühholoogiliselt põhjendatud tegevus. Kuna „Sinust saab tantsija!“ on suuresti improvisatsiooniline (tundub vähemalt nii, kuigi väite kinnitamiseks peaks lavastust veel vähemalt korra vaatama), on ka etendajate reageerimisprotsess vahetult jälgitav. Kui Reitsniku reaktsioon algab kehast, mõnest liigutusest kasvab ruumi ja kaasetendaja tegevust kombates välja liikumisjada, siis Unt reageerib kõigepealt mõttes (või mõttega) ja sellele (otsusele) järgneb liikumine. See pole tingimata hinnanguline väide, kuigi pöörasin lavastust vaadates etendajate erinevale lähenemisviisile ehk liigagi palju tähelepanu, vaid seda toetab Varese lavastuse pealkirjaski lubatu: „Sinust saab tantsija!“. Vares on oma loomingus varemgi tegelnud küsimusega, kes võiks tantsida ja kas on olemas õige viis tantsida (vastus: „Igaüks. Ei ole“), seega julgen arvata, et ta on viinud Reitsniku ja Undi laval kokku just seepärast, et nad lähenevad (ka koolituse tõttu) lavalolemise põhjendamisele eri moel.”
Ott Karulin, “Seal ja praegu”, 17. juuli 2020, Sirp