Rebel Body Orchestra

“Rebel Body Orchestra” on Sveta Grigorjeva performatiivne lavastus, kus ta jätkab mässumeelsuse, revolutsiooni ja põhivoolule vastandumise uurimist nüüdisaegse keha vaatenurgast.

… mässav keha? Mässaja keha või see keha, mis mässab ka keha omaniku vastu, tolle sisekõne, Mina vastu? Keha, mis kisub end lahti otsekui tantstõves või Püha Vituse tantsuhulluses?

Igatahes: ilma mässuta ei ole lugu! Kui keegi vastu ei hakka, mingit sümboolset korda või materiaalset tõket või pühakuju ei lõhu, siis ei juhtu midagi, lugu ei läe käima! Piibel algab mässuga, universumi teke oli nagu Aurora revolutsioolinile kogupauk! Mõlemad on rohkem müüdid, aga millegi muuga pole meil tegelda inimestena, me töötame müüdiga. Mässava keha müüdiga!

Avangard lõhkus 20. sajandi hakul arusaama, milline peab inimkeha laval, tantsus, kunstis inimeste ees olema. Ja viis seda üha kaugemale. Sada aastat hiljem olid nüüdseks dekadentideks või degerantideks või purkisittujateks sõimatavad kunstnikud viinud keha mässu enesevigastamise või -paljastamisega piirideni, kust on raske kaugemale minna … Aga see jäi endiselt underground’i. Kuigi me teame, et üldiselt on (pop)kultuuril kalduvus võtta too mässuline ja pista ta ilusa sildiga purki ja turundada tagasi teismelistele, n.ö mässutootena!

Keha on ohtlik. Kehas on alati midagi ohlikku. Isegi ajal, mil porno on tarbimiskultuuris tavaline produkt, justkui küllastund juba, alasti higine keha kõigi oma paljastet õõnsustega on meid ära tüüdand… Aga isegi praegu on kehas midagi ohtlikku, midagi tabamatut. Mõistus ei suuda teda ohjata, isegi kui üritab olla kehale türann. Hing on temas valus, vangis. Keha on ohtlik. Ilma mässuta ei ole lugu!

Mis ja milline on mässav keha? Kuidas me saame aru mässust ajal, mil „mässu” on tõstnud hoopis konservatiivsed-konserveerivad jõud, usuhullud ja pöidlakruvikeerajad? Kuidas me kohtume oma kehaga tolles mässus? Mis lugu tahab mässav keha meile rääkida? On tal midagi öelda? Midagi näidata? Kuidas käituvad laval nüüdistantsuetenduses nende kehad, kes pole just koguaeg olnud etendajad-tantsijad, aga omanik hakkas keha vastu mässama ja nõuab talt nüüd muud?

Kui keha ligineb, kostab põõsastikust-võsast loomalikke huikeid ja kära – see on ta rebel yell, heidutav hüüd, mis halvab mõistuse.

22. veebruaril kell 13 toimub Viljandi Koidu Kultuurimajas Rebel Body Orchestra avalik showing.

Sveta Grigorjeva on koreograaf, tantsija ja luuletaja. Ta lõpetas aastal 2013 Tallinna Ülikooli magistrantuuri koreograaf-lavastamise erialal, lavastanud muuhulgas ka näiteks Gröönimaal. Hetkel täiendab end Giessen ülikoolis Saksamaal. Sveta debüteeris aastal 2012 PREMIERE sarjas lavastusega sõp rus est, millega ta märgiti kohe Eesti Sõltumatu Tantsu auhinna aasta tulijaks. 2013. aastal andis väja esimese luulekogu “kes kardab sveta grigorjevat?”. Grigorjeva etendusi on mängitud Sõltumatu Tantsu Laval, Kanuti Gildi SAALis, Vene teatris, Vaba Laval. Tema luuletusi on avaldatud Värskes Rõhus ja Vikerkaares, ta on Tallinna Ülikooli kirjanduspreemia laureaat (2013). Ühtlasi on Grigorjeva kurikuulsa Carmina Trashi vaimne ema. „Rebel Body Orchestra“ on tema üheksas lavastus.

Lill Volmer: “Roppus sõltub ainult ropendaja südametunnistusest” 28. veebruar, ERR kultuuriportaal

Etendusele järgnenud arutelu mässust, indiviidist ja subkultuuridest 21. märts, järelvaadatav ERRi kultuuriportaalist

Kaja Kann ETV kultuurisaates OP: “Rebel Body Orchestra” on metoodiliselt ja tahtlikult tehtud väga halvaks 21. märts, ERR

Kaja Kann Mässav keha, vahukomm juustes 21. märts, Postimees

Lavastuse autorite tagasiside Kaja Kannu artiklile Postimehes:

Sveta Grigorjeva ja Jürgen Rooste. Vastus kriitikale. Kaja Kannu juhtum – minna isiklikuks? 26. märts, ERRi kultuuriportaal

Katrina Helsteini arvustus “Hõimudest, Marie Antoinette’ist ja mässust”  23. märts, kultuur.info blogi

Alissija-Elisabet Jevtjukova Kinoteatri eksperimendi blogis, 17. märts