Surematu tantsu trend

„Kes tantsib tänapäeval veel pidulikku tõrvikutantsu, menuetti, saksa tantsu, sarabandi või žiigi? Uued moetantsud on nad välja tõrjunud ja kolikambrisse saatnud. Iga sajandi noorus püüab omamoodi hõljuda ja taevalikku seisundisse jõuda. On vaid kaks tantsu, mida harrastati nii tollal kui ka praegu: polonees ja masurka, pidulik tants ja lõbus tants. Need kaks on surematud. Kes tahab neid näha täiuslikus esituses, see külastagu Glinka kuulsat ooperit „Elu tsaari eest”,” pajatab baltisaksa klassik Dr Bertram raamatus „Kolm Tartu balli” (eesti keeles LR nr 26/1990, lk 45), ja naaseb teemasse kirjeldades pikemalt 18. sajandi keskpaigas poloneesi pikitud taskurätikutuuri, kus paaride vahel hoitavaist rätikuist moodustub tantsijate kohale võlvkäik: „See tuur pole suurem asi, ent tollal oli ta moes. Mis on moodne, seda imetletakse. Keegi ei päri, mis on ilus, vaid küsib, mis on moes.”

Mis see on, kui keegi ütleb, et miski asi on trendikas, moes? Või et see on nüüd trend? Et lavakunstis või tantsus on nüüd trend olla alasti või teha perfonksilaadseid asju või … Sageli kõlab see lausa halvustavalt. Trend. Mood. Seda kasutatakse relvana. Või siis lihtsalt rumalusest. Kuigi ei saa eitada, et trendid-moed on olemas.

Kert Vollmann kirjeldab – nagu praegu laialt moes on lavakunstidega servapidi kokkupuutuvate inimeste sääs – ERRis toda stereotüüpset halvustavat pilti tänapäeva „trendist”: „Millal viimati suutis etenduse esimeste hämarusest väljajoonistuvate nägemisaistingute kogum teid jahmatada nii, nagu teater seda kunagi varem suutnud pole? Jahmatada mitte selles tüdimuseni ära leierdatud “higised ja kisendavad paljad kehad, mis igaks juhuks moe pärast ka värviga kokku plätserdatud” palagani võtmes, mida veenvuse huvides “postdramaatilisuseks” nimetatakse ning nahaalse enesestmõistetavusega teatrikunsti apoteoosi pähe maha müüakse, vaid ilma igasuguse teeskluseta, ilma igasuguste küündimatute “kui te aru ei saa olete ise rumalad” trikkideta. Kõige otsesemas tähenduses, et te lihtsalt polegi midagi nii uudsena mõjuvat teatrilaval kunagi varem näinud.” (http://kultuur.err.ee/592188/arvustus-kas-me-magasime-just-maha-kui-teatris-ajalugu-tehti )

Jah, trendilooja on vist siis see, keda matkitakse. Kellest miski plafatus või kulgemine alguse saab. See mõttekäik algas meil, kui ühes arutelus Joanna Kalm poetas, et La Ribot on trendikas, sest paljud tantsijad teevad nüüd säärast objekti-perfomance’it. Et ta tabas laineharja ja surfas sellega kuulsusse?

Pigem on trend see, kui inimesed matkivad kedagi tugevat ja ilusat ja hullu ja suurt, kättesaamatut-ilusat, kelle esimene kreedo võib olla, et ärge matkige kedagi (mind), olge ise, nt ekspressionist Mary Wigman, kellele vastandus nartsissistlikumalt Isadora Duncan, kelle koolkonna – nn Duncan-dancers’i – 5.-6. põlvkond praegugi tegutseb ikka veel vabalt hüpeldes-heljudes.

Kui me räägime kunstist, siis räägime me veel ikka kunstnikust. Me ei mõtle siin toda romantikute geeniuse-müüti, vaid paratamatut: me ei ole inimestena võrdsed, me ei ole samad. Kui mõni ehk alustabki noorelt mõne trendivaimustusega, siis kunstnik temas ärgates leiab ikka oma raja.

Mõni lihtsalt põleb kuumemal temperatuuril – kusjuures, see võib olla aeglane sisepõlemine, mitte ainult väline leek – ja see põlev inimene teisi süütabki. Ta on isiksus. Noh, nagu Yvonne Rainer oma tänase pilguga lugedes mitte just väga seksika „EI-manifestiga“ lõi miski uue puhta tantsu koolkonna (kusjuures, paradoksaalselt oli Yvonne Rainer omal ajal selle sama Ei-manifestiga just see “it girl”, “it kunstnik”, sellesama “mitteseksikusega” tõusis ta just üheks “seksikamaks” koreograafiks-loojaks omal ajal) või siis tõesti La Ribot oma kõhetu, luidra, näljase libahundikerega alasti galerii-perfokaid tehes.

La Ribot tõi tantsu galeriiruumi (ja galeriiruumi tantsu), lavalt ära, tõmbas maha tingliku tantsu ehk koreografeeritud rabelemise, jättis alles teatavad poosid, olekud, võttis kätte inspireerivad objektid, kaotas miniatuuriketi sees oodatava narratiivse sidususe (see tekib nagunii vaataja pääs), võttis inimkeha alasti, tegi sellest loomuliku objekti. Ja et see laine on nüüd tohutu, oli ta seega trendilooja? Kuigi paratamatu on, et kunst oma hälli, algupära, inimlikkust otsib. Kui kriitikas on nüüd trend halvustavalt ütelda (hull)julgemate eksperimenteerijate kohta, kas tähendab, et peaksime taltuma ja tagasi malbuma „päris kunsti” trendivoolu?

Aga kunst ei ole mood (mis ei tähenda, et mingid moevoolud ei kehtiks-kehtestaks end kunstis rohkem kui teised), ’moodne kunst’ on lihtsalt halb väljend nüüdiskunsti kohta, sest kaasaegne elav kunst on harva moes, kõik armastavad ikkagi toda ’vanamoodsat’, „päris“ kunsti, mis siis ongi alati moes (Dr Bertram!). Nagu modernse või balleti-taustaga gümnastika või riimidega lembeluule või ilusad realistlikud/impressionistlikud akti- või meremaalid. Eks moderntantsu esimesed koolkonnad-trendid tulid ka tugevatest isiksustest ja võtsid oma kindlate liikumissüsteemide ja meetoditega tegelikult tehniliselt samasuguse rolli nagu ballett, lihtsalt muutes mängureegleid, tahtes neid uutega asendada (nagu ZA/UM üle võtmas Sirpi – mitte et seda kui institutsiooni maha lammutada või hävitada, vaid oma nägu muuta). Tugevad koreograafid lõid oma süsteemid balleti asemele. Aga olemuslikult säilis reeglistik, säilis gümnastiline struktuur. Mida alles postmodernistid siis lõhkuma asudes, otsides koreograafiat igasugusest mõeldavast liikumisest-liikumatusest.

Kusjuures trende ka toodetakse. 1990ndail uut lainet vedanud ja värsket vaimu ja verd toond Fine 5’i moderntantsukoolkonna liidrid on Tallinna Ülikooli tantsuõppega pea samastunud, vähe pääseb sinna sisse ja sekka n.ö võõrast verd toda ilmapilti segama. Praegu küll lastakse sääl just Joanna Kalmul üht “tükki” kolmanda kursuse noortega vedada – et saavad veidi teistsugust tuult nuusutada. Aga üldiselt on eesti kaasaegses tantsus ikka trendikas säärane kehakeskne modernne värk, kontseptualistid on ikka veel veidrikud …

Teisalt, ka nn vabaduseõpetus võib ühetaoliseks muutuda. Euroopa üks ägedam kaasaegse tantsu kool SNDO (School of New Dance Developement) Amsterdamis, kust küll õppejõudude-juhendajate voolavus on päris suur – muide sääl õpivad praegu ka paar tõelist noort eesti tulevikutalenti Maria-Netti Nüganen ja Johhan Rosenberg! –  on küll raju ja kehutab õpilasi kastist väljas mõtlema, aga see „kastist välja” on ka juba äratuntav, saab täiesti aru, kui laval on SNDO kooliga noored: kasvõi selle järgi, miuke laga lõpuks tavaliselt maha jääb. Muidugi: isiksus võtab säältki oma ja astub edasi, aga too trendioht valitseb alati. Parim näide on see, kuida kommertsialiseeriti 20nda sajandi rajumad popkultuurilained, mis olid ka ühiskondlikud liikumised: nii rock’n’rolli-meeste kui hipide kui punkarite mässust tehti trend, uus moelaine, millega noortelt tarbijatelt mässuvaimu nime all nende taskuraha kätte saada.

Kas trendikas on üldse kunst? Järsku on see tarbekunst, järsku on see meelelahutus või (pop)kultuur selle laiemas mõttes? Mitte, et toda pelgama peaks, eriti tahtmatu trendialgataja või olla n.ö geenius, andekas laps, kes ise ei mõtle kultuurist kui moevoolude ja staaride kogumist.  Kõik, mis on moes, kukub kunsti küljest lõpuks ju maha (pole mõtet teha “poppi” kunsti, sest see, mis on popp, pole seda järgmisel hetkel enam teps mitte), jääb alles vaid antropoloogilise sõnnikukihina, kust me saame teada, mida meie, inimesed, aastasadade jooksul söönd oleme. Kuidas me käitund-mõeld, ja takkajärele on see põnev. Mis võis olla tüütu trend ja moevool, tülgastav kõikjal levind laine, on me pilgu all siis kaunis või kummaline kurioosum, mis paneb imestama ikka ja alati just toda inimest-inimlikkust.