Sõltumatu Tantsu Festival / STF 2026 on kaasaegsele koreograafiale keskenduv rahvusvaheline festival Eestis, mis toimub 8.–17. oktoobril Sõltumatu Tantsu Laval ja teistes asukohtades üle Tallinna. Festival loob aegruumi, kus kohtuvad erinevad kehad, praktikad ja rütmid – kus koreograafia ei kinnista olemasolevat, vaid nihutab seda. Festival liigub kehalise kohalolu ja kollektiivsuse mängumaadel pakkudes impulsse kaasamõtlemiseks ja koos kogemiseks.

STFi programmist leiab rahvusvaheliselt tunnustatud koreograafide loomingut, mida ühendab otsing kehalisest koosolemisest tekkiva turvatunde järele. Nad uurivad, kuidas tants meie iidseid tajusid ergutab. Nad küsivad, mis juhtub, kui me tantsu pelgalt ei vaata, vaid kuulame ja tunnetame seda. Nad liiguvad ruumides, kus keha pole ainult objekt, vaid suhestub teiste kehade, helide ja keskkonnaga. 

Lavastuses „Unearth“ toob Rootsi-Saksa koreograaf Jefta van Dinther inimese tagasi tema kõige elementaarsemasse suhtesse maailmaga – keha, teiste eluvormide ja surelikkusega. Tema sensuaalne sisekaemuslik rituaal keskendub inimlikule raskuste ületamise tungile. Soome koreograaf Elina Pirinen pöörab lavastuses „Ghosts of Rosegarden“ ümber naiste ohverdamise rituaali loogika tõstes pedestaalile nende võimekuse elu taasluua. Lavastuses „Shiraz“ elustab Iraani päritolu koreograaf Armin Hokmi samanimelise maailmakuulsa festivali vaimu luues silla kaasaja ning kunagiste rütmide ja tundmuste vahele. Liikumisest saab mäletamise vorm — eluline vastupanu unustamisele. Kreeka tantsukunstnik Sofia Mavragani avab kangelaslikkuse müüti, tõstes tugevuse asemel esile haavatavust kui kollektiivset jõudu ja selles esinevaid jagatud ilu hetki. Rootsi koreograafid Joanna Holewa Chrona ja Yared Tilahun Cederlundi pühitsevad koosolemise vorme luues ruumi, heli ja liikumise vahelist resonantsi. Jaapani kunstnike duo Ayano Yokoyama ja 34423 (Miyoshifumi) teoses „ / “ on koreograafia mürasummutuse vorm, mis mitte ei sünkroniseeru, vaid hoopis põrkub heliga.  Läti-Eesti koreograafid Rūta Ronja Pakalne ja Laura Gorodko kutsuvad meid mitteametlikule reivile, mis põhineb utoopilisel ideel täiuslikust ühiskonnast. Lavastuses „Forget-me-not“ rullub meie silme all lahti Islandi tantsukunstnike Snædís Lilja ja Sigríður Ásta koreograafiline pühitsus, mis rõhutab, et naise keha on muutuv mateeria, mis ei peaks oma olemasolu eest kunagi vabandust paluma. Festival eksperimenteerib ka kaasaegse tantsu mõistega – Koreograafia+ raames nihestavad kolm Eesti koreograafi meie senist arusaama tantsukunstist. 

STF 2026 loob hetki koos olemiseks ja liikumiseks. Päeval ja öösel. Võib juhtuda, et leiad end Paavli Kultuurivabrikus klubipõrandal tantsimas, Kai Kunstikeskuses päikeseloojangut kogemas, Linnahalli trepiastmel merelainetega võnkumas või hoopis veekeskuses hullamas. Tantsimine on sotsiaalne tegevus, mis ei sõltu kellaajast ega asukohast – see on koos eksisteerimise viis.

Lisaks etendustele loob STF ruumi kohtumisteks ja jagamiseks. Toimuvad kunstnikuvestlused, töötoad ning arutelud Koreokohvikus. Ja lõpuks — pidu, kus koos võnkuda, kuni aeg hajub.

Sõltumatu Tantsu Festival toimus esimest korda  2024. aastal. STF-i kureerib Sõltumatu Tantsu Lava kollektiiv oma rahvusvahelise praktika ja kogemuse põhjal. Festivali eesmärk on tuua Eesti publikuni rahvusvaheliselt tunnustatud ja tähelepanuväärsete koreograafide loomingut ning tutvustada uusi esteetikaid ja formaate kaasaegse koreograafia vallas.