Pimeala, kus tuuakse päevavalgele senitundmatu reaalsuseosake. Pildile jääb nähtamatu. Siiski pole tegemist ei fotograafia, jutustuse ega ka kommentaariga.
See on omalaadne aparaat tundmatu isiku ajust tulevate lainete püüdmiseks. Tänu sellele mõtetelugemise aparaadile tunneb vaataja oma närvrakkudes neidsamu värinaid, aistinguid, visandlikke lauseid, mis ringlevad teise isiku närvirakkudes.
See on telepaatilise ebadiskreetsuse aparaat. Uurimisobjektiks on teatavad liikumised, mis valmistavad ette meie sõnu ja meie tegusid.
Liikumised, ka tegevused, toimuvad koguaeg näilise liikumatuse varjus, sellal kui väliselt peaaegu midagi ei muutu. Nagu kasvav taim, mis vahetab valguse või temperatuuri mõjul suunda.

“„All tomorrow’s parties“ ongi täpselt selline jalutuskäik kellegi omailmas, kus tajub delikaatse mulina ja Oleva kontuuride vahel mõnusat kergust. Kas polegi see mitte maailma kergeim asi – kuulata ja vaadata seda, mis on loodud? Kuulata just seda, mida miski just sulle räägib. Vaadata seda, mida sulle näidatakse. Muutuda subjektiks.”
“Kergus Oleva kontuuride vahel”
Kairi Prints. 27.05.2016. Sirp.
http://www.sirp.ee/s1-arti…/…/kergus-oleva-kontuuride-vahel/