Tants ümber ühiskondliku tantsupõranda
Ühiskonda võib kujundlikult vaadata kui suurt tantsupõrandat, kus kõik selle liikmed pidevalt ringi liiguvad. Paraku on see põrand väga suur, lai, kirju ja võimaluste poolest äärmiselt ebavõrdne. Kord on täiesti absurdsetel põhjustel tantsusammud sassi aetud muukeelsetel ühiskonnagruppidel, kord naissoost jalakeerutajatel, kord “vale” nahavärvi või mõne muu võõrpäritolule vihjava tundemärgi kandjatel. Eriti keeruline võib olla füüsilise puudega inimesel, kel on igasugune õigus sisimas end suure ja innuka tantsulõvina tunda. Ühiskondlikule tantsupõrandale astumiseks peab vastama valdavale osale üldkehtivatest normidest või ennast kiiremas korras normaalsuse tingimustega kooskõlla viia. Kahjuks pole see enamasti just eriti andestav. Ühiskond on paraku kompromisside alusel toimiv inimkooslus, mis ei saa jätkusuutliku toimimise huvides liigsena näivaid järeleandmisi teha. Seega toimuvad muudatused ühiskondliku tantsupõranda koreograafias alles siis, kui piisavalt suur inimhulk julgeb senistele tantsimise viisidele vastu hakata. Kõigest sellest lähtuvalt on alati kusagil ootamas suur osa huvilisi ja isegi entusiaste, kes sooviksid ühiskonna kollektiivsest tantsust osa võtta, kuid neid lihtsalt ei pruugita sellele parasjagu ligi lasta.
2019. a. Tantsumaratoni võitja Madis Mark. (foto: Kalev Lilleorg)
Sellest kõigest on äärmiselt kahju, kuna tants pole juba ammu ei tänapäevases maailmas ega Eestis ainult “õige” päritoluga, ideaalses treeningvormis ja ka muidu laitmatutele kehadele mõeldud tegevus. Tants on kehtiva eestikeelse definitsiooni järgi inimese kehaline eneseväljendus rütmiliste liigutuste kaudu, samas ka sellekohane kunstiliik [i]. See võib olla kunst, aga ei pea. Sellel võib olla muusikaline taust, aga mitte tingimata. Nende kirjelduste järgi võib tantsida põhimõtteliselt ükskõik kus ja ükskõik, kes end muusika rütmis mingil viisil liigutada soovib – ja rõhk on siin sõnal “soovib”, mitte “suudab”. Liikuja võib olla füüsiliselt ja vaimselt funktsioneeriv ja see ei tohiks tahet takistada: ideaalne kehaline talitlus ei ole tantsimiseks vältimatu eeldus. Kehal on erinevaid jaotuseid, osi ja alamsüsteeme, millest tantsu puhul võib olla kaasatud ükskõik, milline.
Õnneks ongi selline lähenemisviis tantsule ja tantsimisele üha tervitatavam. Tantsimiseks ei pea olema professionaal ja tantsija ei pea vastama absoluutsetele ja kõigutamatutele eeldustele. Seda võib suuresti pidada kaasaegse tantsu teeneks, mis protestib aktiivselt igasuguse normatiivsuse vastu tantsus ja kehalisuses. Tänaseks ei peaks ei tantsusaalides ega ka väljaspool liikuvad kehad teoreetiliselt enam mingisugustele normidele alluma [ii]. Seda eriti, kuna moodsale ajastule kohase ja ümberdefineeritud tantsu puhul on tegemist eelkõige eneseväljendusega: sõna esimene pool annab selgelt mõista, et see on individuaalne ja individualistlik viis enda sisemaailma võimaluste piires välismaailmale näidata. Samas on mitmete arvestavate tantsusaalide kõrval endiselt ka võimalusi piirav ühiskondlik tantsupõrand, mis siiski mingisugust normidele vastavust ja teatavat ettevalmistusastet eeldab.
2019. a. Tantsumaraton (foto: Kalev Lilleorg)
Olemasoleva ühiskonna liikumist dikteerivad koreograafid mõtlevad lavastades peamiselt ühest täiesti tavalisest keskmisest ja füüsiliselt tervest inimesest. Nende töö ei ole pidevalt inimestele öelda, kuhu järgmisena liikuda või astuda. Nad kasutavad oma töö juures vaikivate ja püsivate koreograafide [iii] – ehitiste ja objektide – abi, mis liikumist suunavad või kohati ka takistavad [iv].
Kõige selle juures on suureks probleemiks aga see, et kõik, kes oma elu jooksul kirjeldatud katkematu ühiskondliku lavastuse tarbeks loodud koreograafiaga peavad hakkama saama, ei ole päris keskmised ja alati füüsiliselt täielikult terved. Ühiskondliku tantsu lavakujundus – ehitised ja objektid – ei ole nendega eriti arvestanud. Mõned tantsijad on sündinud ilma normatiivse ühiskonna jaoks vajalike jäsemete või organiteta. Nad võivad olla need kehaosad raskel eluteel kaotanud. Mõnel juhul olemasolevad kehaosad kas lihtsalt ei tööta või lakkavad ühel hetkel töötamast. Ja kõige hullem on see, et need inimesed ei saa sinna mitte midagi parata. Ometi tahavad ka nemad osaleda selles ühiskondlikus, läbi seinte ja korruste käivas tantsus, mis on inimeseks olemise juures pea möödapääsmatu. Et kaasa saaksid tantsida kõik, oleks vaja järjepidevalt rakendada täiendavaid abimeetmeid (nt liftid ja kaldteed) ja pidevalt töötavat arvestavat meelt. Eesti on küll märgatavalt edasi liikunud ajast, mil igasuguseid puudusi peideti ja tõrjuti (Nõukogude Liidus ju teadupoolest haigeid inimesi polnud), kuid väga-väga pikk tee on veel minna enne, kui kõik erivajaduste ja liikumispiirangutega inimesed lõpuks ometi tervete inimestega võrdselt ühiskondlikule tantsupõrandale astuda saaksid.
Õnneks pole ühiskondlik tantsupõrand ainus koht, kus oleks võimalik enda keha rütmiliselt liigutada. Nii, nagu leidub tohutult palju erinevaid inimgruppe, on olemas ka igale maailmakodanikule sobilik ja arvestav tantsupõrand. Näiteks pole sotsiaalsel tantsupõrandal (rahvamajad, simmanid, spetsiaalsed treeningrühmad jne) indiviidile lähenemine sugugi nii diskrimineeriv. Muidugi tuleb arvestada võimalike takistustega nimetatud tantsupõrandaid ümbritsevate hoonestuste puhul (trepid, seinad, kitsad avaused), mis enne sotsiaalsele tantsupõrandale astumist tuleb ületada, kuid sealt edasi ei tohiks keegi enam tantsida soovijaid minema tõrjuda. Sellistes kohtades on moraalse vastutuse realiseerimine nõrgemate ühiskonnakihtide suhtes alateadlikult väga tugev ning tantsima lubatakse kõik, parimal juhul võetakse isegi kampa. [v]
Samuti pole kõik institutsionaalsed tantsupõrandad õnneks niivõrd nõudlikud nagu balletistuudiod. Varasemalt mainitud kaasaegse tantsuga tegelevad tantsumajad võtavad hea meelega vastu igasuguse füüsilise ettevalmistusega tantsijad. Kaasaegse tantsu üheks positiivseimaks küljeks võibki pidada sotsiaalselt konstrueeritud ideede kahtluse alla seadmist ja individuaalsete kehade vabastamist [vi]. Kui tahe tantsida ja mõte selle taga on tugev, siis teoreetilisi või moraalseid piiranguid ei rakendu. See maa on vaba. Kaasaegne tants ja sellega tegelevad institutsioonid on kõigest sellest lähtuvalt ka väga hea ja suure potentsiaaliga vahend, mille abil praegu veel küllaltki ebavõrdset ühiskondlikku tantsupõrandat võrdsema ja kaasavama lähenemise poole nügida.
2019. a. Tantsumaraton (foto: Kalev Lilleorg)
Eestis tegeleb institutsionaalse tantsupõranda kaasavaks muutmisega alates 2017. aastast Sõltumatu Tantsu Lava. Koostöös Eesti Liikumispuudega Inimeste Liiduga korraldatakse seal sel aastal juba neljandat korda heategevuslikku tantsumaratoni, mis annab järjepidevalt oma panuse, et ühiskondlikku tantsupõrandat kõigi jaoks võrdsustada. Kaasaegse tantsuga tegelev maja kasutab seeläbi väga leidlikult oma positsiooni, koondades kaasava tantsu abil tantsupõrandale kokku piisava hulga inimesi, et ühiskonna tähelepanu vähemalt natukenegi nõmedatele puudujääkidele juhtida. 12 tundi vältava tantsulise katsumuse jooksul loodetakse muusika rütmis ennast väljendava inimhulga abil keerulistele ühiskondlikele puudustele tähelepanu pöörata ja mõni konkreetne probleem ka lahti harutada. Sel aastal on välja kuulutatud, et kogutava raha abil püütakse leevendada pöördumatut lihashaigust põdeva 20-aastase Hendra Raua katsumusi [vii].
______________________________________
[i] Tants. – Eesti keele seletav sõnaraamat, 2009 (vaadatud 29.V.2022).
[ii] Iiris Viirpalu, Politiseeritud keha tantsuväljal. – ERRi kultuuriportaal, 25.V.2022
[iii] Urmas Lüüs, KOREOGRAAFIA VÄLJAD. – TantsuRUUMi uurimuslik loeng-töötuba “Koreograafia väljad”, 16.X.2021
[iv] Ingrid Ruudi, Mittestandardne keha linnaruumis. – Avalik ruum ja koreograafia, Sõltumatu Tantsu Lava loengusari, 07.IV.2022
[v] Siobhan Kattago, tõlkinud Märt Väljataga, Ebakindel elu avatud ühiskonnas. – Sirp, 20.V.2010
[vi] Iiris Viirpalu, Politiseeritud keha tantsuväljal. – ERRi kultuuriportaal, 25.V.2022.
[vii] HEA TANTS I Heategevuslik 12-tunnine Tantsumaraton toimub tänavu vabas õhus Sõltumatu Tantsu Lava õuel. – GoodNews uudisteportaal, 25.V.2022