Sõltumatu Tantsu Lava 2021/22 hooaja loengusari “Avalik ruum ja koreograafia” uurib avaliku ruumi ja koreograafia vahelisi seoseid. Kuidas meist ümbritsevast keskkonnast moodustub tähenduslik ruum; millised uued hoiakud ja suhted saavad tekkida olemasolevatesse paikadesse; kuidas saab koreograafia avalikku ruumi mõjutada ja mõtestada; millised on linnaruumi koreograafiad – need on vaid mõned küsimused, mis lähtuvalt praegusest ühiskondlikust ebakindlusest ning uksed-kinni-uksed-lahti-teatrihooaja möödudes meis tekkisid.

Käesoleval hooajal oktoobrist maini toimuva loengusarja raames oleme palunud linnaruumi ekspertidel ja kunstiteadlastel tutvustada avaliku ruumiga seonduvaid teemasid ning teha oma valdkonda sissevaade ka (inim)kehade, liikumise ja koreograafia aspektidest. Loengud toimuvad kord kuus kuni 2022. a. maikuuni Sõltumatu Tantsu Lava avaliku ruumi koreograafia residentuuriprogrammi osana.

Residentuuritulemite esitlused toimusid mais ja juunis: 14. mail Henri Hütt, 30. mail Karolin Poska, Maret Tamme ja Theodore Parker, 19. juunil Brite Vilgo ja Kristina-Maria Heinsalu.

 

20. juuni 2022
Lektor Kati Ots
Vestlus-jalutuskäik toimus Tallinna linnaruumis algusega Vabaduse väljakult.

“Keda diskrimineerivad avalikud tualetid ja monumendid?”

“Minu kaks kirge on avalikud tualetid ja kunst avalikus ruumis. Siiani olen need teemad enda jaoks eraldi hoidnud: hobikorras olen vetsuaktivist, tööl olen linnakunsti kuraator. Minu varasemate vetsutuuride trajektoorile jääb aga ka paras hulk monumente. Teen esimest korda katse neid teemasid koos käsitleda ja mõtestada nende ühendamist. Ma pole kindel, kas see on viljakas mõtteharjutus, aga teen ettepaneku proovida. Kutsun huvilisi minuga kaasa mõtlema, sest üksi oma peas olen ma jõudnud nagu poolele teele – seda maagilist võtit ma siiani justkui leidnud pole (kui see nii lihtsustatult üldse olemas on).
Ühest küljest on need teemad nii erinevad – intiimne, abjektne, argine, kehaline, surelik, ebamugav vs püha, pidulik, igavikuline, traditsiooniline, passiivne, turvaline. Samas tajun, et nende kahe valdkonna probleemistik kattub väga suures osas – peegeldavad ja sümboliseerivad mõlemad ju omal moel ühiskonna väärtuseid, ajalugu ja võimu.“

Suuna näitamiseks veel mõned märksõnad:
monumentaalne misogüünia – sooline diskrimineerimine ja suutmissurve linnaruumis – binaarsed vetsud – seksistlikud piktogrammid – füüsiline+majanduslik+info jm ligipääsetavus – võrdne kohtlemine – jätkusuutlikkus – …

Jalutuskäigu lõpuks jõuame ehk nende märksõnade adresseerimisest sammu kaugemale.”

__________

7. aprill 2022
Lektor Ingrid Ruudi
Loeng toimus Vaba Lava proovisaalis ja ZOOMis

“Mittestandardne keha linnaruumis”

Läbi aegade on armastatud öelda, et hea arhitektuur on inimmõõtmeline. Aga missuguse inimese mõõtu sel puhul silmas peetakse? Püüan loenguga juhtida tähelepanu kehade erinevusele ja mitmekesisusele (linna)ruumis, standardiseerimisest lähtuva modernistliku mõtteviisi piiratusele ning marginaalsete ja lisavajadustega kasutajate ruumikogemustele. Toetun intersektsionaalsele feminismile ja universaaldisaini teooriatele, mis aitavad märgata ja analüüsida statistilisest keskmisest erinevate kehade ruumikasutusviise. Samuti tutvustan mõningaid performatiivseid avaliku ruumi kunstiprojekte, mis on tõukunud lisavajadustega inimeste argikogemustest.

Ingrid Ruudi on arhitektuuriajaloolane, kuraator ja kriitik, kelle uurimisvaldkondadeks on arhitektuur ja avalik ruum 20. sajandi teisest poolest tänapäevani, kunsti ja arhitektuuri kokkupuutepunktid ning ruumilise keskkonna feministlikud aspektid. Tema suuremateks kuraatoriprojektideks on olnud “Gaasitoru” Veneetsia arhitektuuribiennaalil (2008), linnainstallatsioonide festival LIFT11 (2011, koos Margit Arguse, Margit Aule ja Maarin Ektermanniga), uurimuslikud näitused “Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986–1994” (2015) ja “Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile” (2019) Eesti Arhitektuurimuuseumis ning Dénes Farkasi isiknäitus “How-to-calm-yourself-after-seeing-a-dead-body Techniques” (2017) Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis. Hetkel töötab ta EKA Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis teaduri ja külalisdotsendina. Vt lähemalt ingridruudi.ee.

__________

3. märts 2022
Anders Härm
“Uue linna formular. Linnaaktsionism ja situatsionistide pärand”

Mingis mõttes võib öelda, et situatsionism oli ühelt poolt kogu modernse linnakogemuse ja urbanismisuhte kulminatsiooniks – see, mis algab flaneriiga 19. sajandi Pariisis, jätkub vene futuristidega revolutsioonieelsetele Moskva tänavatel, dadaistidega Esimese maailmasõja järgses Berliinis ja Pariisis ning sürrealistide erootiliste linnafantaasiatega 1920. ja 1930. aastatel – ja teisalt kogu kaasaegse avaliku ruumi aktsionismi nullpunktiks. Situatsionism määrab ja defineerib kõiki, jah, absoluutselt KÕIKI linnaga seonduvaid performatiivseid aktsionismipraktikaid tänapäevani välja: Reclaim the Streets või Occupy Wall Street ei oleks ilma situatsionistideta mitte iialgi sündinud, gerilja aiandus tekkinud, teisedki poliitilise vastupanu ja allumatuse strateegiad jalgu alla saanud. Situatsionistid teadvustasid praktikas seda, mida Henri Lefébvre tegi teoorias kui ta nimetas kaasaegseid ühiskondi “linnastunud ühiskondadeks”, pidades silmas seda, et tervet moodsat ühiskonda domineerib linnastumine või linlikkus kui printsiip: suund või tendents, millega on seotud teatud protsessid ja praktikad, mis ühiskondi ja kultuure defineerivad. Loeng käsitlebki situatsioniste ja nende mõju avaldusi hilisemates radikaalsetes avaliku ruumi aktsioonides ja performatiivsetes praktikates.

Anders Härm (1977) on EKA Kunstiteaduse ja Visuaalkultuuri Instituudi lektor ning kureerimise õppekava juht. Ta on töötanud aastatel 2002–2012 Tallinna Kunstihoone kuraatorina, olnud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKMi) asutaja ning aastatel 2010–2015 selle juht. Koos Priit Rauaga asutas ta 2005. aasta NU Performance Festivali ning kureeris selle kolm esimest väljalaset. 2000. ja 2003. aastal kureeris ta vastavalt Eesti paviljoni Veneetsia arhitektuuribiennaalil ja kunstibiennaalil. Tema olulisemad näitused on Xenos (2019), “Must maja” (2014) ja “Tumedus, tume” (2011) EKKMis, Ando Keskküla retrospektiiv “Tehnodeelia ja tegelikkus” (2020) ja “Salatoimikud” (koos Eha Komissaroviga, 2018) KUMUs ning “Blue Collar Blues” (2009), “Maalimine keelatud“ (2005) ja “yBa” (koos Hanno Soansi ja Kiwaga, 2001) Tallinna Kunstihoones. Lisaks Eestile on Härm kureerinud näitusi Soomes, Sloveenias ja Norras. 2009. aastal ilmutas ta oma artiklikogumiku “Semionaudi päevaraamat” ning 2014. a. loeng-performance’ite tekstikogumiku “Kolm isamaalist kõnet”.

__________

3. veebruar 16:00
Keiti Kljavin “Urbanism kohtub kehaga”

Urbanist Keiti Kljavin tutvustab loengus urbanismi mõistet ja selle kasutamist Eestis. Millised on need kaasaegsed teooriad, kus kehad, performatiivsus või liikumine kohtub linnaruumi mõtestamisega? Jutuks tuleb ka avalikkuse mõiste ja selle seosed urbanismiga. Keiti toob näited enda tööst õppejõu ja praktikuna, kus sellised kokkupuuted on juhtunud. Näiteks kuidas on urbanismile omistatud ettevõtmised kantud ideest, et linn on iseorganiseeruv keha, mida saab mõjutada? Fookuses on noorte urbanistide, aktivistide ja arhitektide esimesed katsetused linnaruumis, mis käsitlevad teemasid nagu suurte inimmasside poliitilised liikumised ja infrastruktuur, tühermaad kui veel välja kujunemata tähenduste ja määratlemata kujundite ruumid, linnasekkumiste liikuvusmustrid, audiorännakutega suhestuv linnaruum jne.

Keiti Kljavin (s. 1987) on urbanist, Eesti Kunstiakadeemia urbanistika lektor (www.artun.ee/urbanstudies) ja Linnalabori (www.linnalabor.ee) juhatuse liige. Linnalabor on Eesti esimesi linnateemade omaalgatuslikke liikumisi, mis uurib linnas elamist ning osaleb teadmis- ja väärtuspõhiste linnapoliitikate loomises. Keiti on töötanud erinevate omavalitsuste ja riigi poolt eestvedavates projektide juures, koostanud strateegilise planeerimise dokumente ning uuringuid. Õppetöös keskendub Keiti linnastumisele ning teda huvitab elukeskkond väljaspool keskuseid. Kunstiakadeemias juhendab Keiti urbanistika ja sisearhitektuuri eriaalastuudiod ning juhendab magistrante nende lõputöödes. Ta on urbanistika väljaande U peatoimetaja (www.urban.ee).

__________

8. detsember 16:00 ZOOMis, inglise keeles
Anastasio Koukoutas
“On public appearances choreography as a tool to re-examine the possibilities of (being in) public” (“Avalikest väljaastumistest koreograafia kui avalikus ruumis viibimise uurimisvahend”)

Loeng tugineb erinevatele näidetele avalikest esinemistest, et selgitada, kuidas uurida koreograafia kaudu kehade toimimist avalikus ruumis. Kuidas mõjutavad avalikku ruumi uued kontseptsioonid kehast, nendevahelisest seotusest ja vastastikusest sõltuvusest pärast pandeemiat? Ateena näitel vaadeldakse Kreeka iseseisvussõja 200. aastapäeva avaliku tähistamise ja tantsijate protestivormina toimunud osalusaktsioonide juhtumeid Syntagma väljakul.

Anastasio Koukoutas töötab tantsuteooria ja -dramaturgia valdkonnas. Ta on õppinud Ateena Majandusülikoolis kommunikatsiooni ja turundust (BA), Accademia Teatro alla Scalas (koostöös Bocconi Ülikooliga) etenduskunstide korraldust, etnomusikoloogiat Ateena riiklikus Kapodistria ülikoolis (Kreeka muusikakultuuri ja hariduse e-kursuse raames). Ta on töötanud kaasautori ja toimetajana mitmetes kunstiasutustes ja -organisatsioonides, näiteks: Ateena & Epidauruse festival, Onassis Stegi, Dimitria Thessaloniki festival, Megaron – Ateena kontserdimaja jt. Ta on töötanud dramaturgina teatri- ja tantsulavastuste juures (Experimental Stage of National Theatre in Greece, Arc for Dance Festival, Porta Theatre Athens jt). Ta kirjutab sageli tantsuvaldkonnast veebiplatvormidele dancepress.gr, springbackmagazine.com, artivist.gr ja õpetab ka tantsuajalugu. Samuti on ta teinud etendajana koostööd mitmete koreograafide ja tantsukunstnikega, näiteks Denis Savary (Lagune – National Museum of Contemporary Art, Ateena, 2016), Virgilio Sieni (Biennale Danza / La Biennale di Venezia, 2016), Pierre Bal Blanc (documenta14, 2017), Dora Garcia (Ateena kontserdimaja Megaron, 2018) jt.

__________

3. november 16:00
Gregor Taul “Uitav nonument”

Loengus tutvustas kunstiteadlane Gregor Taul inspireerivaid projekte ajaloost ja kaasajast, mille puhul monumentaalskulptuur on olnud performatiivse käitumise katalüsaatoriks. Pole vist olemas teist kunstižanri, mis oleks 20. sajandi jooksul rohkem tüli tekitanud kui monumentaalkunst. Ühelt poolt on monumendid ärritanud ja ässitanud lihtinimesi, teisalt on monumendid olnud pinnuks silmas kunstiprofessionaalidele, kes on üles kutsunud võimulolijaid neist üleüldse loobuma. Ka Eesti lähiajaloos seonudvad monumendid konfliktidega (Lihula sammas, Pronksiöö, Vabadussõja võidusammas jne) või siis absurdse ja lugupidamatu käitumisega (Tauno Kangro afäärid, Jaak Joala ausammas). Ent kogu selle negatiivse suhtumisega “peavoolu” taustal võime läbi viimase sajandi täheldada hulga põnevaid kunstnikke, intellektuaale ja radikaale, kes on monumente osanud näha mõne teise nurga alt ning seeläbi muutnud kivistunud žanri igati mänguliseks tähendusväljaks.

Gregor Taul on hariduselt semiootik ja kunstiteadlane, keda kunstikultuuris huvitavad kunsti, disaini, arhitektuuri, kirjanduse ning teiste valdkondade puutepunktid. Neid äärealasid on ta püüdnud kokku tuua nii oma kirjutistes kui õppejõuna kõrgkoolis ja gümnaasiumitasemel. Oma pooleliolevas doktoritöös uurib Gregor nõukogudeaegset avaliku ruumi kunsti Eestis, Lätis ja Leedus. Tööd raamistab regionaalse kunstiajaloo perspektiiv, mis rõhutab Ida-Euroopa kunsti ja Külma sõja kogemuse eripära. Kirjutamise ja õpetamise kõrvalt tegeleb Gregor näituste korraldamisega: kui septembris sulgus tema ja Anu Soojärve koostatud ülevaatenäitus monumentaal-dekoratiivkunstist, siis veebruaris avaneb Kunstihoone Galeriis tema kureeritud grupinäitus “Pikipiirijooksja, rotipüüdja ja müüriladuja”.

__________

14. oktoober 2021
Mattias Malk “Linna lugu läbi liikumise”

Urbanist Mattias Malk tutvustas Sõltumatu Tantsu loengusarja „Avalik ruum ja koreograafia“ esimeses loengus linnade kujunemise ajalugu liikumise vaatepunktist – kuidas ja kes liigub on olulised osad linnastumise protsessist. Samuti tuli juttu mateeriast, tehnoloogiatest, poliitikast ja näiteid kunstilis-uurimuslikest sekkumistest ning kirjanike-kunstnike reaktsioonidest ja agitatsioonidest, mis on seotud liikumise ja liikuvusega. Mis paralleele saab tuua linnaplaneerijate ja koreograafide vahel, kes sisuliselt tegelevad mõlemad kehade ja ruumi suhtega?

Mattias Malk on eesti urbanist, rahvusvahelise urbanismiplatvormi “Urbiquity” kaasasutaja, Eesti Kunstiakadeemia õppejõud ja vabakutseline fotograaf. Tal on urbanistika magistrikraad Goldsmithsi ülikooli sotsioloogia osakonnast ja fotograafia bakalaureus University of East Londonist ning 2019. aastal alustas ta Eesti Kunstiakadeemias doktoritööd liikuvuse ja infrastruktuuriprojektide teemal, keskendudes Rail Balticu arendusele. Mattiase uurimisalade hulka kuuluvad: linnaruum ja liikuvus; arhitektuuriajalugu; interdistsiplinaarsus ja loovmeetodite kasutamine linnauurimuses. Lisainfo: www.mattiasmalk.com

Seotud sündmused