Piiride ees, taga ja peal

30. märtsil esietendub Sõltumatu Tantsu Laval Bianca Hisse ja Laura Cemini lavastus “How the Land Lies”. Lavastus on valitud maineka Aerowaves võrgustiku Twenty23 lavastuste hulka ning tuuritab lisaks Eestile ja Rootsile ka Soomes, Iirimaal ja Norras. Tutvusime Bianca ja Lauraga ning vestlesime nende lavastuse teemast ja loomeprotsessist.

Vasakult Bianca Hisse ja Laura Cemin

Saame kõigepealt tuttavaks!

Laura: Mina olen pärit Itaaliast ning õppisin Firenzes balletti ja kaasaegset tantsu bakalaureuse tasemel. 2019. aastal omandasin Rootsis Umeå kunstiakadeemias magistrikraadi. Hetkel elan Helsingis, kuid olen ka Ameerikas töötanud tantsukompaniis ning elanud Eestis, kuhu alati otsin võimalusi tagasi tulla.

Bianca: Mina olen pärit Brasiiliast ning bakalaureuseõpingud tegin São Paulos tantsu- ja koreograafia erialal. Brasiilias on palju erisuguse taustaga inimesi, mu pere on üldse pärit Liibanonist. Olen ka Argentiinas elanud natukene ning viimased kuus aastat olen elanud Norras, kus omandasin magistrikraadi Tromsø kunstiakadeemias. Kaks aastat tagasi kolisin Oslosse.

Kuidas teie lavastuse idee alguse sai?

Bianca: Meie koostöö algas juba 2021. aastal. Kõigepealt teadsime, et tahame töötada keele ning LED siltidega.

Laura: Me uurisime, kuidas LED silte tavaliselt kasutatakse. Neil on omadus kutsuda kui ka keelata, seega meid huvitab küsimus: mida keel lubab ja milliseid piiranguid loob? Idee lubamisest ja piiramisest muutus meie koreograafias väga keskseks. Samuti töötame nähtavuse kontseptsiooniga: me saame sama meediumiga midagi näidata, kuid samas ka peita. Kui sa tuled riiki elama kusagilt mujalt siis sa oled tavaliselt väga nähtav, sest räägid teist keelt, liigud teistmoodi, võib-olla ka näed teistsugune välja. Samal ajal tahaksid sa olla nähtamatu, sisse sulanduda, kuid samuti oled nähtamatu süsteemi jaoks.

Bianca: Me tahtsime sõnades leiduva materjaliga töötada. Kasutusel olevad tekstid ei ole meie poolt loodud, ei tule meie südamest, vaid erinevatest allikatest nagu näiteks viisa taotlused, küsitlused, erinev bürokraatlik keel, mida kohtame, kui asume mujale elama.

Kontrastina kasutame ka vastuvõtlikke ja avatuid tekste nagu näiteks tervitused sadamates või seksimakad tekstid, mida kasutatakse reklaamides, poodides, Tai massaaži kohtades või kebabi putkades. Need punased tervitavad sildid on vilkuvad ja väga kutsuvad. Me tahtsime need kaks maailma kokku tuua, et näidata situatsiooni mitmest erinevast küljest. Tekib äratundmisrõõm, kuid tahame ära lõhkuda ka nende sõnade tavalise kasutusviisi.

Foto: Sofie Isaksson

Laura: Põhiküsimus, mis meil alguses tekkis, oli, et mida bürokraatlik või turistidele mõeldud keel tegelikkuses meie kehadega teeb. Tantsijad kannavad LED silte ning selle kaudu ka keelt.

Näiteks, kui ma räägin rootsi või isegi inglise keelt, siis mu kehakeel on erinev kui itaalia keelt rääkides. Kui sa ei tunne end koduselt või teretulnud, siis muidugi on su keha pinges, sa teed end väiksemaks. Meie keha on kui arhiiv, kuhu kõik, mis me kogeme, talletub. Kogemused mõjutavad meid ja meie olemist maailmas, isegi kui see ei juhtu koheselt. Seega me vaatame, kuidas see kõik mõjutab meid kehalisel tasemel.

Bianca: Mõnikord juhib tekst liikumist, kuid vahel jällegi juhib liikumine teksti.

Laura: Ning mõnikord tekst kommenteerib liikumist, nagu subtiitrid, kuid sa kunagi ei tea, mida ta kommenteerib.

Oleme lavastuse pealkirja jätnud originaalsele kujule kuna selles peitub kaval sõnamäng. Kuidas kujunes nimetus “How the Land Lies”?

Laura: Me tahtsime midagi, mis tähistaks maad, territooriumi (ing k: land). Sõna “to lie, lies” tähendab nii valetama (ing k: to lie – lying) kui ka asetsema või asuma (ing k: lies).
Maa on midagi, mis asetseb ümberringi, ja tal ei ole piire, sest kõik faktilised piirid on konstrueeritud. Seega see maa on küll olemas, kuid ta samal ajal ka valetab.

Bianca: “How the Land Lies” on ka ingliskeelne väljend, mis iseloomustab praegust olukorda või kuidas mingit situatsiooni on presenteeritud.

Foto: Jo Hislop

Lavastuse loomeprotsess on sõltuv asukohast, kus lavastus toimub – igas riigis valite uued kohalikud tantsijad, kes pole sellest riigist pärit ning kelle kogemuse põhjal loote kohaspetsiifilise lavastuse. Kuidas erinevad kogemused Eestis või näiteks Rootsis lavastust luues?

Laura: Vera Vice loob lavastusele muusikat ning see protsess on olnud väga huvitav. Rootsis näiteks ei näinud nad etendust, vaid me saatsime neile lühikesi ülesvõtteid proovidest ning nemad lõid selle pealt muusika. Kui esimest korda muusikat kuulasin, siis ma ei osanud arvata, kuidas see töötaks, kuid tantsijatega proovides töötas see väga hästi. Muusika töötab samuti kui tekst. Vahel see juhib tantsijaid, aga vahel on nad kui kahelt erinevalt planeedilt. Tallinnas näeme, kuidas see toimib, kui Vera Vice live esitlust teeb.

Bianca:Meie lavastus ei järgi traditsioonilist protsessi, kus luuakse lavastus, toimuvad proovid, esietendus ning siis tuuritamine. Igas riigis me loome lavastust koos tantsijatega, seega miski, mis Rootsis töötas, ei pruugi Soome tantsijatega toimida ning see teeb protsessi küll raskemaks, aga ka väga huvitavaks. Tallinnas näiteks asetseb meil lava võrreldes eelmainitud etenduskohtadega uutmoodi.

Laura: Meil on olemas struktuur, kuid lavastus muutub olenevalt tantsijatest. Tantsijatel on omad väljendused, ideed, liikumise keel ja sõnavara. Me kasutame igale asukohale spetsiifilisi tekste ja väljendusi, kuidas riiki või linna müüa, mille leiame turismi lehtedelt. Me ei kasuta ainult inglise keelt, vaid ka keeli, mida tantsijad räägivad ehk seekord ka eesti, horvaatia, jaapani ja hispaania keelt.

Mida sooviksite publikule öelda?

Laura: Lavastus ei paku vastuseid. Mina soovin, et lavastus oleks piisavalt avatud, et publik saaks seda enda kogemusega siduda. Kõigil on kas isiklik kogemus rändamisega või on keegi lähedane, kes on selle läbi teinud. Lisaks teises riigis elamisele on huvitav ka kogemus, kus tullakse tagasi koju. Tullakse tagasi kuhugi, mis on tuttav, kuid samas täiesti uus. Need kogemused on väga mitmekihilised.

Lavastuses on palju ka absurdi ning mängulisust, kuna me ei taha liialt kinni jääda laetud teema raskusesse. Ka näiteks mul endal on etendust nähes mõnikord ebamugav, vahepeal aga naljakas. Publik võiks etenduselt lahkuda avatud küsimustega, et edasi mõtiskleda.

Bianca: Lavastus jätab ruumi kõikidele nendele tunnetele.See on täiesti okei, kui mõni tunneb end väga mugavalt samal ajal kui keegi teine tunneb end ebamugavalt. Me loodame, et lavastus puudutab inimesi erinevatel viisidel ning nad saavad enda arusaamu nendest liikumistest ja sõnadest ühendada oma isikliku kogemusega kui ka leida midagi uut.

Foto: Sofie Isaksson

How the Land Lies etendusi saab näha Sõltumatu Tantsu Laval 30. – 31. märtsil kell 19.00. Pileteid leiad siit.