Sveta ja Jürgeni esimene kiri

SÕNADE VANGISTUSES/LÕKSUS
Tekst tugineb ajakirja Performance Research jaoks kirjutatud Andre Lepecki juhtkirjale „On choreography““.

Koreograafia on tänas(t)e lavakunsti(de) üks alusmõiste. Ambivalentne mõiste, mis ühendab endas (kreekakeelsetes tüvedes) ’liikumise’ (algselt täpsemini ’ringtantsu’) ja ’kirjutamise’. Kirjutamises on muidugi peidus liikumine, kirjutus võib näida staatiline, ometi pole ta seda hetkel, kui tekstis sees oleme, enam sugugi. Liikumine aegruumis aga on teatav elavate fotode, talletuste jada (kui me suudaks kuidagi kujutleda aega ruumi mõõtmena – mis ta ju olemuslikult on – kuigi see ei aita meid kuidagi me minevikumälestuste melanhoolia või tulevikuhirmudega hakkama saada), seega omamoodi staatika niikuinii, õhku kirjutatud lugu.

Koreograafia on lisaks esteetilis-tehnilisele ka väga poliitiline mõiste, see võib puudutada kogu me liikumist, kineetikat. Kui kaasaegne tantsija ongi sageli iseenda koreograaf, otsustuses mässuline ja vaba, siis olemuslikult on peidetud koreograafiasse mingi diktaat, sund. Kellegi keha üle valitsemine. Kellelgi oma kehalise olemise üle valitseda laskmine … see on n.ö koreograafia „klassikalisel“ kujul. Vastastikune sõltuvus- ja usaldussuhe, „kirjutatuse“ (võib öelda ka „antuse“, „mõelduse“) ja „liikumise“ kohtumine ja armastus. Kuhu – nagu igasse sõltuvussuhtesse – on sisse kirjutet kurjus.

Kes meid lavastab, liikuma paneb? Kellel on õigus paigale jääda, kellel on õigus ise liikuda, keda liigutatakse sunniviisiliselt kuskile. See on tänase reaalsuse valus poliitgeograafiline-koreograafiline küsimine vabaduse järele.

Muidugi on koreograafia esmalt oluline tantsupoliitiline mõiste – sest vaatamata kõigele, vaatamata teatavale diktaadile – et koreograafia eeldab justkui kindlate keha(tüüpi)de, nende võimete, liikumismustrite jne taastootmist, on olemuslikult justkui autoritaarsest otsustusest, „lähtetekstist“ välja kasvav mõiste – on see ka meile vabastavat kätt ulatav konstruktsioon. Miks muidu bulgaaria geenius Ivo Dimchev end ikkagi koreograafiks nimetab? Ta võiks olla lihtsalt lavakunstnik, etendaja või performer, aga ei – see on oluline, et ka n.ö kaasaegne emantsipeerunud tants/lavakunst/püüne-performance eeldab koreograafilise mõtte olemasolu.

Kas mõiste ajalooline, n.ö modernistlikku maailmamuutmisprojekti kuuluv taust on tänasel jalus? Kuigi on ilmselge, et „modernistlik projekt“ pole muidugi kuidagi lõppenud: kunst kui selline – ega ka ühiskond üldiselt – ei ole mingitest valitsevatest arhetüüpidest vabanenud. Tants on ikka esmalt ilus liikumine muusikaga, luule riimis jorutamine, kunst kenad meremaalid ja aktid, teater selgeksõpitud rollid ja liigutav looke jne. Kunsti (taas)vabastamine inimolemise atribuudiks (mis ta algselt tekkides ehk oligi) on tänini pooleli.

Tants, koreograafia, kõik kaduvikule kuuluvad lavakunstid heidavad kinda tollele kirjutatusele. Küsivad kunstiteose asukoha, olemasolu järele – kui me väidame, et kunstiteos, tants on eriomane inimolemise tajumise, täidesaatmise viis, kogemus, siis kus kohas ta on? (Me tänases saame muidugi nautida talletamisviisi, millistest mõni kümnend tagasi vaid unistati, s.t kogemusi/esitusi annab juha „ehedamalt“ taastoota/-esitada.)

Oluline teema Lepecki jaoks on just kirjutamise seos dokumenteerimisega, etenduse efemeerne olemus ja selle kaduvus ilma seda kirjasõnaga illustreeriva tekstimassiivita (kas on üldse kaasaegset tantsu, kui ma sellest ei kirjuta – võib megalomaaniasse langend kultuurikriitik peegli ees küsida). Kas on nii, nagu ütleb Fred Moten, et ilma dokumenteeriva kirjutiseta etendust-performance´it ei eksisteeri või hoopis nagu ütles Peggy Phelan temast 10 aastat varem, et etendusel on ainult üks elu ja seda ei ole võimalik kuidagi dokumenteerida ega salvestada, sest selle läbi muutub ta juba millekski muuks?

 

Koregraaf vs koreograafia

Enese koreograafiks nimetamine võib olla teadlik poliitiline enesemääratlus, rollivalik või identiteet. Ingliskeelses maailmas on laialt levinud ka paralleelne kõrvalmõiste „dance-maker“, mida võib kasutada neutraalselt, aga samas on ka tantsijaid-koreograafe, kelle jaoks olla „tantsutegija“ või „tantsulooja“ on kergem koorem kanda, nad ei tahagi – ja seda valjult, artikuleeritult – olla koreograafid, sest see on neile kitsendav-ah(v)istav. Lisaks on lavaliste-performatiivsete kunstide ühtesulamises ju mingis mõttes paratamatu, et kõik me oleme selles ruumis kuidagi lihtsalt „etendajad“ või veel lihtsamalt „kunstnikud“. Öelda nüüd enese kohta koreograaf just sellel mõistelisel soomaal – see eeldab iseteadlikkust ja isegi julgust.

Kusjuures: soine on see (lavakunstide) maa vaid kultuuripoliitiliselt ja -teoreetiliselt (täis toda mängulusti ja sõnadesse takerdumist, mille ehedaks näiteks on ka Lepecki enda essee, ta takerdub üsna esteetkusipäiselt keelefilosoofia probleemidesse, kuigi tunnistab isegi, et see pole küsimine tantsu enese järele). Iseenesest on nähtus – kunstide lähenemine inimesele/inimolemisele, vahetuse-kogemuse-elamuse otsing, n.ö kolimine „lavale“ (aga maailm on lava!), inimese ette – tänases kultuuris paratamatu ja üleüldine, ammugi enam mitte mingi uudsus või eriolukord. Pigem naasmine kõrgkultuuristruktuuridest, mis on ka loodud teatava võimuvertikaali huvides, inimliku, metsikuma-vabama loomise juurde.

Me võime muidugi küsida, kas mõiste ’koreograafia’ tekiserv ulatub ikkagi tänaste lavakunstide, keerukamate tööprotsesside (postdramaatilise teatri kollektiivne loomismeetod), improvisatsioonilise elemendiga tööde kohale? Kui näha koreograafiana vaid teatavat liikumistehnilist insenerimõtlemist, siis tekib paratamatult tunne, et äkki peakski selle mõiste lihtsalt üle parda viskama, aga nagu märgib Lepecki, ei saa me sellest üle ega ümber, sest lühikese aja jooksul, mil ta on leiutatud ja õhku visatud (need närused mõnisada aastat inimkonna ajaloos!), on ta üles keerutanud ja jätnud rippuma niivõrd palju vastuseta küsimusi, et me võime veel selle põlvkonna jooksul kirjutada virnade viisi raamatuid lihtsalt tollest, kas nt koregraafia olemasolu postdramaatilises-improvisatsioonilises lavakunstis eeldab ka koreograafi (s.t kas loodud maailm võib olla jumalik ka jumalata?). Nagu märgib Lepecki: „Ja ei ole juhuslik, et isegi kaasaegne tants peab naasma koreograafia püstitatud probleemide juurde. See naasmine ei ole stiili või keele küsimus, vaid justnimelt naasmine problemaatika juurde, millesse tants on heidetud, aga see pole päriselt küsimus tantsust kui sellisest.“

Liiga tihti on kaasaja filosoofia, eesotsas poststrukturalistidega, vedanud meid sõnade vanglasse, jäänud toppama lõpmatute keeleliste umbsõlmede ja keerdkäikude ja klaaspärlivirnade juurde, piinelnud tähendusevaevas. Sõnad on säärasele küsimisviisile igal juhul lõpuks trellid, vangla, labürint (kuigi see on väga mänguliselt valitud, mõnikord pea esteetilis-masohhistlikult naudinguline enesevangistus), sest nad ei lase meil kunagi ära kirjeldada või tabada asjade olemust (aga lõpuni ära kirjeldada saabki päriselt vaid surnud ja valmis asju kui neidki, on keegi öelnud).

Koreograafia kaheosaline, paradoksaalne mõiste võib olla meile ahel jala küljes, kui me ei võta omaks toda poeetilist vabadust, mis ta pakub. Keel on samavõrra vabaduse enese täideviimise vahend, sest alles säält tantsupõrandalt sõnadesse astudes, saame me esitada küsimusi säärasel viisil. Keel võib meid aheldada, kui me teda kardame, või siis anda meile vabaduse, kui me tal laseme seda teha.

Kui koreograafi-koreograafia mõiste tundub mõnele loojale siiski liig ahistav, tuleb mainida, et lõpuni mitteahistavat mõistet-enesemääratlust polegi olemas. Ka etenduskunstniku, performeri jne määratlus pole puhas veidratest (nt kaasaegse kunstiga seotud eelarvamuslikest) konnotatsioonidest. Äkki ei peaks mõisteid, mis ei suuda tänast teatrit-tantsu meie arvates õiglaselt esindada, üle parda viskama, vaid pigem ümber mõtestama. Iseasi, kas teatud mõistete kaudu peabki ennast määratlema. On me endi teha, kas sõnad ahistavad  või lasevad meil neid nagu klotse ümber mängida.

Koreograafia on mingis mõttes ürgmõiste, sest tants ja keel, liikumine ja sõnad, füüsiline eneseväljendus ja luule sündisid käsikäes. Inimkonna hämaras häälitseti ja toetati seda liigutusega, viibetega, mõnd aega hiljem loodi sõna-liikumise ühenduses juba rituaalid, mis aitasid sünnitada tolle tänase inimese mõtte-, enesetajuruumi. Kultuur püüab alati olla salamisi normatiivne, see on inimkoosluse eksisteerimise end taastootev vorm ja norm. Elav liikumine ja elav keel aga on liiga rahutud, et tolle raamidesse surumisega leppida. See heitlus on paratamatu. Nõnda tundub koreograafia vägagi hea ja pealegi keskne mõiste olevat, millele tänast kultuuridiskussiooni nõjatada. Sest lisaks loomisele, põlemisele, intuitsioonile, vajab inimeseks olemine ka mõtestamist-vaatlust-reflektsiooni.

Rumal tantsija on iseendale nuhtluseks. Rumal koreograaf vist ka kõigile teistele.

*

Loe Lepecki artikli paremaks mõistmiseks lisaks ka:

Peggy Phelan etenduse-performance-i „ainsast elust“

J.L. Austeni kõneakti teooria lühikursus

Michel Foucalt „kuulekas keha