ZUGA-t inspireerib laste mänguloogika

Sõltumatu Tantsu Laval esietendub ZUGA Ühendatud Tantsijate loodud lavastus “2 + 2 = 22”. Uurisime, mis asi see ZUGA on ja miks neile meeldib lastele lavastada.

Mis on ZUGA?
Ajjar: ZUGA on ühendatud tantsijad.

Tiina: ZUGA on loominguline ühendus. Selles ühenduses luuakse koos ning püütakse üksteist aktsepteerida, igaühel on oma arvamus ja panus valmivasse lavastusse. Kindel lavastaja meil tavaliselt puudub, lavastame koos. Teos, mis sünnib, valmib ideedest ja dramaturgiast, ühistest naljadest, valgusest, liikumisest, laulust, helist, headest ja halbadest sõnadest, solvumisest, leppimisest, armastusest. Kõik, mis protsessis ette tuleb, tuleb loodavasse lavastusesse ühel või teisel kujul kaasa. Kunagi, kui me ZUGA lõime (1999), siis oli meil mõte, et igaüks, kes ZUGAga koos loob, on ZUGA. Hetkel loome uut lavastust koos Ajjari, Andri, Heleni, Keili, Kärdi, Lauri-Dagi, Oliveri ja Pääruga. Ma ei tea, kas ja kui palju nad end ise ZUGAks peavad.

Helen: ZUGA on sõprus.

Miks teid huvitab lastele lavastamine?
Tiina: See algas “ZUGA lastekast” (2004). See oli põnev protsess, sest tegime esimest korda lastele lavastust ja mõtlesime, et kuidas oleks ja kuidas teha… Ja tuli äge lavastus. Edasi on olnud kuidagi loomulik teha lastele lavastusi, sest endal on lapsed ja oleme kaasa võtnud mõtted, mis nendega koos elades tekivad. Teemad ja mängud lastelavastustesse tulevadki enamasti enda elust.

Mida peab lastele lavastades tähele panema, arvestama?
Tiina: Et see, mis sa teed, endale korda läheks. Et ei hakkaks kuskilt suurelt vanemlikult kõrguselt alla vaatama. Ja endal peab ikka põnev olema.

Keskendute oma lavastustes sageli  lastele olulistele asjadele ja tunnetele. Mis on seekordse lavastuse “2 + 2 = 22” fookuses?
Tiina: Reeglid ehk korraldused ja korraldamised meie elus, tempo ja kõike teha jõudmine. Oleme mõelnud, et mis hetkeni reeglid aitavad ja seavad mõistlikke piire, mille sees on mõnus leiutada, kuid millal hakkavad piirama, või kuidas reeglitest saavad igapäevased lõputud korraldused, mis mässule õhutavad. Nii lapsi kui vanemaid.

Andri: Nii nagu pealkiri “2 + 2 = 22” ütleb, näitab ZUGA lavastus, et on võimalik ka mängulisem vaatenurk reeglitele. Kõik maailmas ei allu ju ühesugusele matemaatikale, reeglitele ei pea olema ainult üks tõlgendus. Ja kui mõelda, et sageli lastele väga meeldivad reeglid ja neist ka kinni hoidmine – siis viib see mõttele, et rangete reeglite sees on samuti võimalik hoogne ja õnnelik olla, armastada või ka leppida. Ja see omakorda viitab justkui sellele, et reeglid ei ole ei head ega halvad, aga neid tuleb sagedamini mängu võtta, mitte neid tingimata eirata.

Jälgite ise ka lapsi ja nende käitumist, et inspiratsiooni saada. Mõni näide.
Tiina: Elame ju lastega koos, ikka paneme tähele, mida nad teevad ja kuidas reageerivad. Näiteks, meil oli kodus suupill ja poisid hakkasid seda koos puhuma, üks ühelt ja teine teiselt poolt, see oli väga armas ja naljakas, pärast puhusime Kajaga samamoodi suupilli lavastuses “Kohe näha, et vanad sõbrad”. “Zuga zuug zuh-zuh-zuh’i” rongimäng tuli koos oma lastega mängimisest.
Meid inspireerib laste mänguloogika, rõõmustamised või solvumised, nende lahedad ja vahel väga täpsed ütlemised. Uue lavastuse teemadel oleme oma lastega rääkinud ja neilt uurinud, mis need reeglid nende jaoks on ja millised reeglid tunduvad neile mõttekad, millised nõmedad. Samuti, et millised reeglid on olulised. 

Miks vanemad armastavad nii palju keelata?
Ajjar: Mugavuse pärast. Sa ei pea rohkem seletama, arutama. Lihtsam on, kui laps ei tee mingit liiga seikluslikku asja, nt köögis ise asjatamine. Mingid keelud on muidugi põhjendatud, nt enne pimedat koju jõudmine.

Andri: Ega vanematele ei meeldi keelata või ise keeldude all elada, aga neil on sageli kiire ja nad üritavad maailmakaoses teatavat kodukorda hoida, siis nad peavad nn kiirreageerima. Aga imestamapanev on ikkagi ka tõsiasi, et teatavates kitsastes piirides ja kindlate reeglitega on sisemine vabadus isegi suurem, piirid käivitavad väga tugevalt fantaasia. See on sama nagu loomingus – kui sul raha üldse ei ole, siis sa oled väga leidlik, ja kui raha on väga palju, siis võib mõte loiuks muutuda.

Kuidas lapsed teie arvates keelude maailmas end tunnevad ja tunnetavad?
Ajjar: Kuhugi maani annavad konkreetsed piirid turvatunde, sealt edasi muutuvad liialt piiravaks.

Tiina: Oleneb lapsest –  kes hakkab protestima, kes sulgub endasse, kes üritab jube tubli olla ja kõigega hakkama saada.

Andri: Nad sageli ei taju end ju väiksemana, vaid võrdsena, mistõttu neil on võib-olla imelik, kui keegi nendega ühel pulgal olev suurt kasvu olend asub neile korraldusi jagama, sest neile tundub, et nad teavad asju väga hästi. Ja siis see võib neile imelik tunduda.

Olete kujutanud hirmu oma erinevates lavastustes, “Müra” täiskasvanutele ja “meeleKolu” lastele. Millised lähtepunktid olete mõlemil korral enesele seadnud ja milles on olnud need erinevad, arvestades, et lavastused on olnud suunatud eri sihtgruppidele.

Helen: “meeleKolus” oli hirm seotud nähtava ja nähtamatuga, ruumi ja asjadega: kardin kukkus alla, pimedus, hirmutavad varjud seintel, luukerelikud valguslaigud.
“Müras” oli hirm pigem kuskil sopis tajutav kui suurelt välja maalitud ja nähtaval. Hirm ja värin loovad koos seoseid.

Teie käekirja(kehakirja) võib iseloomustada kui sõprade mängust tekkivat liikumist ja kulgemist. Kas sõprus ja mängulust on jäänud harjumusest ja millised on nende algtõugete uued impulsid?
Ajjar, Helen, Tiina: Kunagi olime sõbrad ja see on jäänud harjumuseks. Muidu väga ei suhtle, aga harjumusest saame jälle kokku… Samas üksteisega koos olemine ja lähemalt tundma õppimine jälle lähendab.
Mängulustiga on samamoodi.
Impulss on alati uus, üritad tulla uue teemaga ning uue mõttega… et teeme seekord teisiti ning ehk ka süngemalt ja tumedamates toonides, aga eks ta läheb jälle nagu alati… kuidagi sõbralikult.

Kuidas loote mänguruumi laval?
Tiina, Helen: Kutsume lapsed ja suured endaga koos mängima (ükskõik, kas vaadates või päriselt laval mängides), samamoodi kutsume ka ennast mängima. ZUGA lastelavastused algavad nii, et hakkad mängima, mõtled, et näed mängin natuke, ja siis saad aru, et nii lähebki, oled mängus sees ja nii lõpuni välja.

Tantsu kaudu lastele maailma tunnetamise õpetamine. Miks see vajalik on?
Tiina: Lapsed oskavad tantsu ja liikumist nö kehaliselt vaadata ja vastu võtta (endale seda otseselt teadvustamata), mistõttu me loodame, mõtleme või siis unistame (tegelikult ju täpselt ei tea), et ehk nad ei vaata ainult silmadega, vaid kogu kehaga. Eks seda oskavad muidugi mõned suured ikka ka – tantsu kehameelega vaadata.

Kas olete märganud ka laste huvi suurenemist tantsu ja tantsuteatri vastu?
Tiina: Tahaks loota. Kes on käinud, tahavad tulla veel.

Milline on parim tagasiside lastelt?
Andri: Et nad tahavad, kas siis peale etendust või mingit loomingulist akti, sinuga sõbruneda ja sinu läheduses viibida ning sinuga oma teemasid jagada, sulle midagi näidata või kätt suruda; miks mitte isegi häbeneda ennast natuke sinu läheduses. See on väga võluv.

Tiina, Ajjar, Helen: Kui lapsed hakkavad etenduses kaasa looma – mitmes lavastuses on olnud võimalus osaleda. Või hakkavad pärast kodus edasi mängima samadel teemadel või samade asjadega, mis olid etenduses kasutusel. Või ei taha ära minna ja jäävad pärast etendust meiega edasi saali. Üks tüdruk ütles ükskord peale etendust: “Võiks isegi sellist teha”.

___________

Uuslavastus “2 + 2 = 22″ esietendub 30. oktoobril 17:00 Sõltumatu Tantsu Laval.