Vestlusring

17. juunil toimus pärast “veenus.me” etendust vestlusring “Kapist kväärini, identiteet elus ja laval”. Vestlusringis osalesid lavastuse dramaturgiline tugi Heinrich Sepp, Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi osaluskultuuri professor Katrin Tiidenberg ning laulja, kirjandusteadlane, raadio- ja kultuuriajakirjanik Kaisa Ling, vestlust juhtis Sõltumatu Tantsu Lava produtsent Evelyn Raudsepp. Täispikka arutelu on võimalik kuulata STLi Soundcloudis

Muuhulgas arutleti vestlusringis selle üle, kui pädevad või kohased on praegu nii ühiskonnas kui ka veebis kehtivad tsensuursed piirangud ja kuidas need meie noori ning seeläbi ühiskonda laiemalt aktiivselt mõjutamas on. See teema jäi ka mind painama ja tekitas palju küsimusi. Tsensuur kui piirav jõud on meediapilti kujundanud juba väga pikka aega. Vahel on piirajateks riiklikud süsteemid, vahel meediaväljaande enda eetika- ja moraalikoodeksid. Eestis ei tohi näiteks üleriikliku leviga päevalehtedes ja telemeedias kirjutada ega näidata väga vulgaarseid tekste ja klippe. Paraku on nii meie kui ka ilmselt võõrastes kultuuriruumides aga nii, et peaaegu kõik need sõnad, mis on ropud, on mingis teises kontekstis seksuaalsed või hoopis hariduslikud (nt türa ja tuss või fuck, dick head ja asshole inglise keeleruumis). Samamoodi nagu pilt paljast naisest võib olla seksuaalselt laetud pornoajakirja “nädala piiga” võib see sama hästi olla ka täiesti neutraalne ja Vana-Kreeka jumalannat kujutava skulptuuri replikatsioon kellegi elutoas või hoopis joonistus 4. klassi inimeseõpetuse õpikus. Need on üsna vastandlikud ja keerukad funktsioonid, mis ei pruugi alati teineteist välistada.

Ometi tekib küsimus, kas peaks piirama midagi, millel võib teatud kontekstis olla (seksuaal)kasvatuslik funktsioon? Kõiki neid nö roppe sõnu annab küll viisakamate või teaduslikumate alternatiividega asendada, kuid teadmised selle kohta, kui edukalt muude sõnade otsimine meie praegu veel represseeritud seksuaalset intelligentsi arendada aitab, on puudulikud. Haritud inimestel võiks ja isegi peaks olema kasvades tekkinud arusaam, et inimkeha- või organ ei pea alati olema seksuaalselt laetud nähtus. Paraku see kõik aga päris nii lihtne ei ole. Seksuaalsus ja suguorganid on olnud tabuteemad juba väga pikka aega ja nendest on püütud vabamalt rääkima hakata alles lähiajaloos, mil on pidevalt esil olnud ka erinevate vähemuste õigused ning meeste ja naiste vaheline, soost ja teistest kaasasündinud teguritest olenematu võrdsus. Kuigi omavahel võrdsetele inimestele võiks olla arusaadav, et nende kehad ei ole alati vahekorrale või rahuldusele orienteeritud, siis praegu sellist arusaama meie ühiskonnas veel täielikult pole. Kas suguorganite normaliseerimine avalikkuses ja ka meedia kontekstis võiks hoiakute muutumisele kaasa aidata? 

Praegu taolisi ettevõtmisi veel ei toetata. Viimase 10 aasta jooksul tohutu haarde omandanud uus nähtus “sotsiaalmeedia” ehk massidele suunatud ja enamasti ka raha teenimisele orienteeritud meediaplatvormid nagu Facebook, Youtube, Instagram ja TikTok on samuti püüdnud oma sisu reegleid kehtestavate inimeste ja neid realiseerivate programmeerijate võimete kohaselt piirata. Eesmärk on näidatavat sisu võimalikult koguperesõbralikuna hoida, kuigi automaatselt toimivale algoritmile omaselt tuleb ikka aeg-ajalt ette teatavaid kõrvalekaldeid. Peamiselt eemaldatakse tekstid, pildid, videoklipid ja kasutajate kommentaarid, kus leidub üleliia roppusi, alastust, vägivalda, viha või lausa agressiivsust.

Paljud eemaldatavad asjad on endiselt otseselt seotud seksi või seksuaalsusega. Kuigi 21. sajand on olnud progressiivne nii seksuaalsuse kui ka seksuaalkasvatuse propageerimise poolest, on endiselt tegemist teemadega, millest rääkimist sageli välditakse või kohati isegi taunitakse. Virtuaalses ruumis on see mõnes mõttes arusaadav, kuna programmidel puudub minu parima teadmise järgi võime mingit konkreetset nähtust kontekstuaalselt tajuda. Programm ei pruugi aru saada, kas talle ette söödetud “munn” on parasjagu haridusliku taustaga teadusalane pilt, mõne jõmmi vihapurske väljendus kommentaariumis või siis hoopistükis nilbe ja seksuaalselt laetud pildi- või videokirjeldus. Samuti ei saa me eeldada, et tööandjal leidub ressurssi programmi ebapädevuste korrigeerimiseks inimtööjõudu palgata. Odavam on probleemne või vastuoluline sisu täielikult ära keelata.

Kogu vulgaarse ja ropu sõnavara tsenseerimine on praegusel hetkel ühiskondlikul tasandil täiesti arusaadav, kuid ometi tekib küsimus, kuidas me saaksime õpetada oma lastele, et tegelikult on need piirangutealused terminid täiesti normaalsed asjad. Need on enamasti kehaosadena küljes absoluutselt kõigil inimestel ega oma mittemingisugust vajadust kuritarvitamise või  seksualiseerimise järele. Need sõnad ei pea olema emotsionaalselt laetud sõnakõlksud. Oma vihaseid, aga ka natuke nilbeid tundeid on võimalik väljendada sadade esinevate sõnadega, mille ära õppimine ja normaalse kõneviisi osana tunnistamine oleks tunduvalt kasulikum, kui ropendamine, nii filoloogilisel kui ka moraalilkasvatuslikul tasandil. See kõik on aga võimalik vaid ideaalmaailmas. Mis on see, mis reaalselt aitab meil roppusi hariduslikust või seksuaalsest eristama ja neid ainult sobilikes kontekstides ja keskkondades kasutama õpetada, me tegelikult ei tea.