Värsked premierikad
PREMIERE´23 raames loovad enda debüütlavastuse Liisi Hint koos kaaslooja Maria Ladopoulosega ning Unholy Trinity koosseisus Annabel Tanila, Daniela Privis ja Kärt Koppel. Premierikad istusid STL-i proovisaalis, et kirjeldada oma teekonda tantsuni ja lavastusteni. PREMIERE on sari lavastajadebüüdiks, mis pakub professionaalset platvormi koreograafidele loomaks oma esimest liikumisel põhinevat lavastust.
Vasakult: Annabel Tanila, Daniela Privis, Kärt Koppel, Liisi Hint ning Maria Ladopoulos.
Kuidas te tantsuni jõudsite?
Daniela: Mina olen väiksest peale erinevate tantsudega tegelenud. Mu ema, kes on koreograaf, on olnud kõige suurem inspiratsioon mu valikutes. Olin lapsena teatris proovides kaasas ning nägin palju lavatagust elu. Hiljem läksin ise tantsima. Tantsisin nii hip-hop-i, balletti kui ka contemporary´t. Eesti Tantsu Agentuuri tantsukoolis õppides sain teada, mis on tantsukunst just etenduskunstide mõttes. Gümnaasiumi lõpetades tundus loogilise järgmise sammuna tantsu õppima minna.
Liisi: Minule meeldis ka tantsida juba päris varakult. Ma alustasin oma tantsuteed VAT Tantsustuudios. Naljakas, sest teie (Unholy Trinity) neljas liige Birgit just õpetab seal. Sellel ajal käisin tantsimas rohkem sellepärast, et oli tore sõpradega koos liikuda. VAT-is oli tugev grupitunnetus ja tänu sellele tahtsin tantsuga edasi tegeleda. Gümnaasiumi ajal läksin Dreek stuudiosse, mida juhtis Renate Keerd. Seal tutvusin füüsilise teatriga, mis minu jaoks ühendab nii tantsu kui teatrit. Kahte asja, mis mulle meeldisid. Renate viis näha tantsu ja seda, kes võib liikuda ja kuidas, avardas mu maailma palju. Peale Dreeki tekkis vahele paus aga mingi leek veel kuskil sisimas põles. Surusin selle leegi alla ja õppisin vahepeal ajalugu, hakkasin arhivaariks. Ja siis kuidagi kogemata sain Berliini Kunstide Ülikooli tantsukeskusesse sisse.
Daniela: Kogemata?
Liisi: Ma olin katsetel nii kindel, et ma ei saa sisse, mis tegi mu enesekindlaks. Pärast see enesekindlus kadus. Kolm aastat tagasi ei näinud ma ennast veel kui tantsukunstnikku, aga praegu on päris huvitav ja tahaks vaadata, kuhu edasi võib minna. Tegelikult oli nii, et pidin minema Viljandi Kultuuriakadeemia tantsuõpetaja eriala katsetele, aga jäin lennukist maha ja ei jõudnud. Muutusin väga kurvaks ja sain aru, kui oluline see minu jaoks oli. See õhutas mind proovima järgmisel aastal Berliini. Võib-olla oleksin hoopis koos teiega Viljandis õppinud.
Kärt: Mina otsisin endale kooliajal mingit füüsilist tegevust. Leidsin, et tantsutrenn on mõnus, sest see treenis nii võhma, jõudu kui plastilisust. Aga toona tähendas tants mulle puhtalt treeningut ja sporti. Meil oli tantsutrupp, kellega koos proovisime luua koreograafiaid, mis oli küll tore, aga ma ei näinud tantsumaailma kunstimaailma osana. See oli spordimaailm. Samal ajal meeldis mulle väga käia kaasaegses teatris. Istusin palju Teater No99 ja Von Krahli saalides, aga et need asjad, mis seal tehti võiksid olla seotud tantsukunstiga, selle peale ma ei tulnud. Ja siis sai gümnaasium läbi, ma ei osanud midagi õppima minna. Võtsin vaheaasta ja olin kahevahel, kas minna semiootikasse Tartusse või siis proovida kunsti õppida.
Siis avaldati Teater.Muusika.Kinos aga Viljandi etenduskunstide õppekavast väga inspireeriv tulevikkuvaatav intervjuu, mis kirjeldas kui suurepärane õppekava sinna tuleb: koreograafe, lavastajaid, visuaale, näitlejaid ja tantsijaid hakatakse koos etenduskunstnikeks õpetama. See tundus äge ning ma läksin selle visiooni peale katsetele. Seal mulle muidugi öeldi, et see avatakse alles 4 aasta pärast. Sain joonealusena sisse ja otsustasin ikkagi minna.
Annabel: Ma ei ole tantsimas käinud. Kolme aastaselt käisin aeroobika trennis. Pärast seda tegin ma sporti. Gümnaasiumi järgselt võtsin vaheaasta ning siis läksin Viljandisse teatrit õppima. Olin seal aasta ja kukkusin välja. Liisbet Horn pakkus mulle, et tuleksin vaatama Johanna Anet Toomeli lavastust. Etendust vaadates mõtlesin, et lahe, nad ei tantsigi. Siis ma läksin ka Viljandisse tantsueriala katsetele ning sain ka joonealusena sisse.
Ja täna me teeme seda tantsulavastust, kus ma ei saa palka tantsimise eest ja see tõesti ongi mingisugune hobi. Ma pean mõtlema, kuhu ma tööle lähen või mis on see päris töö tantsimise kõrvalt. Kui seda saab üldse tantsimisena defineerida.
Maria: Kolmeaastasena olin ma väga aktiivne laps, seetõttu pani mu ema mind tantsutundi. See oli osa tantsuteatrist, kus ma tegutsesin kuni 20. eluaastani.
Annabel: Oo, kolme aastasest kuni 20. eluaastani?
Maria: See oli kaasaegne tantsuteater, kus õpiti ka balletti ning tehti performance-eid iga aasta. Ma pidasin seda pigem hobiks, mille tõttu läksin ülikooli biokeemiat õppima, kuid õpingute ajal tantsisin ikka rohkem, kui õppisin. Pärast seda õppisin tantsupedagoogikat ning töötasin aasta laste tantsuõpetajana. Kuid sellest ei piisanud, seega läksin Berliini koreograafiat õppima koos Liisiga.
Liisi: Mulle meeldib koos töötada kellegi teisega, üksinda hakkab kurb ja õudne. Koostöö lisab tööprotsessi rõõmu ja erksust.
Maria: Minu jaoks on lihtsam kellegagi koos esimesi taotlusi kirjutada ja uusi asju proovida peale kooli lõpetamist. Koos hoiame üksteist vastutavana ja see teeb asju lihtsamaks, sest Saksa süsteemis on kõik väga hirmuäratav ja bürokraatlik. Kahekesi seda teha on palju toredam.
Annabel: Meil oli ka kooli ajal hea vaib.
Daniela: Hakkasime sõbrunema ja kui koroona sai korraks läbi, siis mõtlesime, et teeks koos. Ma olen nõus, et koos on parem teha kui üksi.
Annabel: Ja siinkohal ma mainiks ka ära, et me Unholy Trinitys täiendame teineteist. Meil kõigil on oma kõige tugevam külg piisavalt erinevas kohas, et tahame teineteisega koostööd teha.
Daniela: Ja sõprus on väga oluline.
Maria: Jah, olen nõus.
Liisi: Minu ja Maria koostöö algas tänu sarnastele vaadetele nii tantsule, etenduskunstidele kui laiemale maailmale. Alustasime koostööd juba teisel semestril ning väga kiiresti suutsime luua usaldusliku ja toetava töökeskkonna, kus võimalik süveneda ka mitte kõige mugavamatesse teemadesse. Oleme katsetanud lavaliste vormide kõrval ka videote ning helimaastike loomisega.
Vasakult: Annabel Tanila, Daniela Privis, Kärt Koppel, Liisi Hint ja Maria Ladopoulos
Annabel: Kolmikuna on lihtsam leida teema, mille puhul tunned sisemiselt, et “nüüd ongi nii” ning ka tulemus on autentsem. Unholy Trinity on bränd, mille kaela me saame mingid asjad ajada ja sellepärast meil käib pidev show. Sarnaselt Liisile tuleb lavale see teema, mis on su ümber ja millega tegeled. Meil jõuab lavale meie brändi teekond võõras kontekstis – tantsu huvihariduses.
Daniela: Me käisime erinevatest kohtadest läbi enne kui me jõudsime siia kus me tänaseks oleme.
Kärt: Vormiks on tantsulavastus ja sellest tekkis küsimus, kuidas me saame teha tantsulavastust, nõnda, et see kvalifitseeruks tantsulavastuseks ilma, et me teeks midagi, mida me ei oska ja mida me tunneme, et ei tahaks teha. Sealt seest leidsimegi sisu, et kui me tegeleme lavastuses tantsu mõistega, siis see ongi ju tantsulavastus. Eks me nüüd proovime luua tantsulavastust, mille alguspunkt ei pruugi olla nii kehaline kui enamusel tantsulavastustel on.
Liisi: Koolis käivad asjad nii, et sulle antakse vorm ja siis sa teed midagi sinna sisse. Aga selle teema puhul, häbi kui lähtepunkt, oli küll sisu enne. Ma arvan, et häbitunne oli kolme kooliaasta jooksul tihtilugu minuga. Üldse soov etenduskunsti õppida oli seotud sellega. Inglise keeles on see mõiste shame prone, eesti keeles häbile kalduv. Kuna ma isiklikest asjadest alustan, vähemalt praegu, siis tuli idee kõigepealt ja open call alles hiljem.
Maria: Me kõigepealt uurisime häbi teemat laiemalt ning see, mis välja tuli, oli väga eklektiline. Jagades seda meie kursusekaaslastega, saime aru, et ei ole nn punast joont. Inimesed ei saa aru, mida me teeme. Mõtte allikas oli kadunud, kuna kõik oli liiga laialivalguv. Seetõttu otsustasime keskenduda kahele meie kehade poolt loodud ebamugavale helile.
Liisi: Meie viis töötamiseks on koguda ühe teema kohta erinevatest materjalidest koosnevaid arhiive: hüpata ühte teemasse mitmel erineval kujul sisse ja luua eklektiline kogum, mille kaudu aru saada, mis meid tegelikult huvitab ja kuhu tahaks detailsemalt sisse süüvida.