Tore oleks ka, kui oleks põnev lugeda! (Esimene vaatus)

Sõltumatu Tantsu Lava juures pesitsevad vaimselt sel aastal uued tantsukriitikud, kes koos meiega tükke vaatavad ja analüüsivad-kirjutavad. Kohtusin selles kaasaegses end ise loovas draamatükis Kerli Everi, Kaisa Kattai ja Henri Künnapiga. Teised ei jõudnud kohale. Aga nende kolmega, kes jõudsid, oli põnev.
Nii oluline on, et on inimesi, kes tahavad kaasa mõelda, kes riskivad tulla sellele noorele jääle või palja
tallaga üle orase joosta … Ilus!

Tegevuspaik: Sveta baar (et Svetat Eestis pole, siis kuidagigi…)
Aeg: novembri lõpp, totaalne kaamos
Tegelased (nagu nad end ise kirjeldavad):
Jürgen Rooste: 38 (aasta noorem, kui Dylan Thomas end surnuks juues!), muidu asjamees. Bukowskilik
koduperenaine. STL’i resident ja riigikirjanik. Endine õpetaja ja ajakirjanik.

Kerli Ever: 28, toimetaja-tihendaja, vaatleja-tasakaalustaja. Lõpetanud referent-toimetaja ja
kultuuriteaduse erialad. Seni jälginud mõningate kaasaegse tantsu lavastuste valmimisprotsesse kõrvalt,
kuid mõtted jätnud aruteludesse. Edasi – näis!

Kaisa Kattai: noor koreograaf ja tantsija Tallinna Ülikooli koreograafia erialalt. Varasemalt on õppinud
moderntantsu Taanis, olnud (külalis)õpetaja mitmetes Eesti tantsustuudiotes ning annab kaasaaegse tantsu
workshope noortele. Mitme ameti ja eriala juures teab ta, mida ta just tantsust tahab, kui tähtis on protsess
eesmärgi kõrval ning kui oluline on arengule keha ja mõistuse piiride pidev proovilepanek.

Henri Künnap: 17-aastane aktiivne loomingumaailma nooruk. Tegeleb ise luulega, ning on kohutavalt
kriitiline nii oma luule kui ka teiste loomingu vastu. Kui on esitusest lummatud, siis tavaliselt on vait :).
Konstruktiivne kriitika on suurim sõber, ei lapi lihtsalt puid vaid seab vundamendi, millest edasi areneda.
Taust on kirev, on käinud 4 aastat sõjakoolis ja veetnud aega ja kulutanud oma tervist erinevat sorti
tippsportidega ent peab nentima on alati leidnud väljendusviisi rohkem loomingumaailmast.

ESIMENE VAATUS
Jürgen Rooste: Mis on/peaks üldse olema kultuurikriitiku ülesanne, miks teda vaja on?
Henri Künnap: Kriitika on kuidagi välja suremas. Kui mina oleks kriitik, ma looks konstruktiivset
kriitikat. See ongi see: ma ütlen, mis sa võib-olla valesti tegid, ja mis sa saaks paremini teha. Selle läbi
saad sa edasi luua, ja ma annan enda ideid äkki. Sellest tuleb see konstruktiivne-produktiivne osa, et
kunstnik saab läbi tolle kriitika kuidagi õppida ja paremini teha. Mitte minu meele järgi … et inimesed
kuulaks. Ma ise näiteks ei ole laulja, ma ei oska lauljale midagi niiviisi öelda. Aga pildistamised ja
sellised asjad – ma olen fotogaarf. Mingid silmad, nurga, varjud. Ma saan aru, saan teha selle kohta
kriitikat ja siis kunstnik saab testida. Nt ilmutad ja katad selle vaseliiniga ja saad maalitaolise pildi – kui
ta varem ei teadnud seda, ta saab katsetada-kasutada. Juba tehnika osas võin kaasa rääkida …
JR: Sa ütlesid, et kriitika on välja suremas, kas sa mõtled seda, et kõik on valgunud blogidesse ja FB-sse,
arvamusteks … või et päevalehed peaaegu ei avalda?
HK: Sellel on nii palju nüansse. Nt et inimene, kes kirjutab teise heliloomingust paar lauset, loob endale
kriitikunime. Kuigi võib olla on teisi kriitikuid, keda saab kuulata, kellelt on õppida. Mitte too üks, kellelt
saab negatiivset tagasisidet, kust sa midagi ei õpi. Kes kirjutab – pardon my language – et see oli lihtsalt
sitt!
JR: Jah, need kolmelauselised plaadiarvustused on ka mu jaoks jubedad…
Kerli Ever: Kriitik on mõtestaja, suuremasse konteksti asetaja. Üks roll võiks olla: teistele söödavaks
nämmutaja. Sa ju ikka tead mingeid kriitikuid, kellega su maitse näiteks ühildub. Ja tema siis hekseldab
välja mingid asjad, mida vaadata … See on muidugi ka väga primitiivne lähenemine, aga kui sa ise ikka ei
jõua kõike vaadata, siis loed kedagi, kes mõtleb laiemalt, mitte ei ütle, kas oli sitt või ei olnud, vaid räägib
sellest, kuidas see asi sobitub näiteks tantsumaastikule, kus ta võiks asetseda seal, mida võiks paremini
teha …
JR: Ühtpidi selline kaardistaja, teisalt kajakaissi või -emme, kes oksendab selle nämmutatud asja sulle
ette …
KE: Võib-olla küll.
Kaisa Kattai: Ma jätkaksin selle konstruktiivse kriitika teemaga, et võib-olla on see sellepärast välja surnud, et kardetakse või ei osata kriitikat edasi anda või vastu võtta. Ja seda võetakse solvanguna. Või
võetakse solvanguna seda, kui inimesele ei meeldinud. Kriitik võib austada seda, mis sa teed, aga see ei
tähenda seda, et see PEAB talle meeldima. Jah, võib-olla see tuleb sealt: ei anta konstruktiivset kriitikat,
sest äkki solvatakse, samas ei osata vastu võtta … Samas, see viib kunstnikku edasi. Selline arvamuse
loomine on minu silmis tähtis. Et inimesed arvavad midagi millestki. Ja on väga ilus, kui keegi oskab seda
kas põhjendada, või lihtsalt oma arvamust esitada, sest alati on neid, kes hoolivad sellest. Võib-olla mitte
sellest, et kas meeldib-või-ei-meeldi…
KE: Just, et mitte, et kas minu arust oli äge, vaid ei, mida ma seal nägin, mis on need muud asjad, millega
ma seda teost siduda võin.
JR: Tegelikult seda kultuurikriitika pinda on ka väga vähe. Sirp, Müürileht, kultuur.err, ja siis need
erialaajalehed, aga see on väga väikse ringi asi. Tavameedias väga napilt võrreldes kõige toimuvaga.
Aga teeks nüüd ühe kahe kiire küsimusega raundi, et veidi teada saada midagi teist. Ühesõnaga: esimene
küsimus: mis on olnud viimaste aegade põnevaim-inspireerivaim kunstielamus, kultuurikogemus. Ei pea
olema nüüdistants. Valdkondadeüleselt. Mis lükkaks ennast käima ja mida soovitaks …
HK: Ma ei tea, kas see on otse kultuurisündmus, aga mis mind hästi käima pani … Mis pani vaatama
kunsti teise pilgu alt … Vanalinnas on Haus Galerii, mis on mu tädi oma juba kakskümmend aastat. Ma
lähen talle sinna oma sõbraga külla. Ja ta küsib, kas me tahame maale näha? Meie: jaa, muidugi! Ja siis
me läheme laoruumi, kus on oma 200-300 maali. Laapinid ja niisugused. Ja tädi ütleb: olge siin nii kaua,
kui tahate, puudutage-vaadake, mida tahate. Me olime sõbraga kultuurišokis, süda kloppis hullemini, kui
pärast viit tassi kohvi. Saame vaadata papüürosele tehtud visandeid ja ta räägib meile Hieronymus
Boschist, renessansiajastu maalidest. Ja mida inimesed arvavad neist maalidest, mida kunstnik päriselt
üritas väljendada. Ja see annab nii palju aspekte … ka muusika ja tantsu … aga eriti maalikunsti kohta.
Ma hiljuti nägin üht maali – justkui täiesti tavaline maastikumaal jahilossiga. Aga kui sa „sisse zuumisid”,
siis seal all oli paat, mis viis parajasti tolle lossi omanikku teisele kaldale, kus oli pehmem pinnas, et teda
sinna matta. Ja jahilossi veranda peal oli metskits, sest ta sai sinna nüüd tulla. Need on pisikesed detailid
maalikunsti juures, mis mind paeluvad. Seda ma õppisin seal …
JR: Sala-arhiivi pääsemine, saladuse juurde pääsemine on alati hää tunne …
KK: Ma ütleks võib-olla ainult seda, et mul kahjuks või õnneks ei ole olnud ühtegi heas mõttes šokeerivat
lavastust ega hetke. Aga viimase aasta jooksul – ma käin vaatamas peamiselt tantsu – on see olnud need
pisikesed hetked kokku. Kui ma leian nt lavastuse tagant tööd, et inimesed on teinud tööd, ükskõik,
milline see töö on – füüsiline või mõttetöö –, aga seal on mingi töö taga, siis ma tean, et nad ei ole seda
teinud lihtsalt väljatoomise pärast, vaid seal on mingi põhjendus taga. Võib-olla viimase aasta jooksul
ongi olnud erinevaid pisikesi lavastusi, kus üks on pakkunud seda esteetilist või töönaudingut, mida ma
näen, üks on pakkunud mu meelele seda rõõmu, et ta leidis sellise niši. Aga võib-olla on see kurb, et mul
ei ole olnud ühtki täiesti sellist „head” elamust. Aga … see „hea” on tihtilugu tekkinud siis, kui ma olen
samamoodi kriitiliselt arutanud selle lavastuse kulgu. Vahepeal mul tekibki see tervik või see vau-effekt
alles siis, kui ma olen teistega arutanud, et mida nemad nägid, ja siis ma märkan ka midagi muud … Aga
võib-olla see on natuke kurb, et mul säärast elamust olnud ei ole.
Ma tegelikult tooksin välja küll paar etendust, mis viimasest aastast ilu mõttes on meelde jäänud: Raho
Aadla „Di” ja Kädi Metsoja „Moiste”. Võib-olla täiesti naiivselt öeldes, lihtsalt meeldisid… Võib-olla oli
seal minu jaoks see töö ja liikumine ja kohalolek, mida otsin.
KE: Käisin hiljuti üht tantsulavastust vaatamas, see polnud ehk kõige ägedam, aga seal oli ilusaid kohti.
Ja noh, tore. Aga kui siis artist-talk’il etendaja ütleb, et noh, ma hakkan otsast midagi tegema ja siis
pärast mõtlen, siis loomulikult ei suuda ma enam ka takkajärele seda esteetilist ilu nautida: et nahhui sa
teed siis!
Aga raputava kogemuse koha pealt ei ole ma muidugi eriti erapooletu. Mind raputavad ja puudutavad eriti
Sveta Grigorjeva tööd. Näiteks „Hulgakesed”, see oli nii hästi kokku pandud, see oli lõbus, afektiivne, see
viha, jõud, apaatsus, kõik kokku. Selline tonaalsus mõjub mulle väga tugevalt.
HK: Mulle hästi meeldis Marta ja Edgar Vunši ja Kaisa Kattai korraldatud Greenfield. Ma olen
võrdlemisi vähe käinud kohtades, kus sa näed nii erinevaid esinejaid: luuletajad, lauljad, tantsijad – osad
paremad, muidugi, kui teised. Ja kui see just ei šokeerinud, siis tõukas mind väga. Seda tahaks veel teha ja
näha!
JR: Teisest servast: mingi viimaste aegade kogemus, kus te keelaksite kunstiteose ära, põletaksite raamatu
või laseksite lavastaja maha või vähemasti lahti? Et kui kriitikuna peale lendaks, peaks jätma kirjutamata
või kirjutama väga ausalt ja karmilt, et see ei kõlba …
KK: Ma võib-olla alustan: mul on neid kogemusi olnud, kus ma isegi sõna pole tahtnud võtta. Ja see on
väga raske hetk mu enda jaoks. Sest ma tahaksin jubedasti leida head ja ma leiaksin ka need aspektid ehk üleks, aga ma tunneks ise, et ma ei suudaks sellest kirjutada, sest ma võin ju need head asjad välja tuua,
aga asi polnud isegi selles, kas mulle meeldis või mitte, vaid seal puudusid väga olulised asjad, mida ma
hindan või austan või vajan või tahan. Neid asju on olnud viimasel ajal isegi paar, ja sellest on kahju jälle
… mul on väga õnnetu elu!
JR: Ja sa ei julge ja saa öelda, mis need on olnud?
KK: Ma ei julge öelda, mul tekib enda sees see vastandseis, et kes olen mina ütlema. Ja samas – kes siis
ütleb? Sest keegi ei ütle vahepeal välja neid asju.
JR: Mis on kunstikriitiku vastutus, eks … Aga teil teistel?
HK: Mul ei ole olnud niivõrd negatiivseid kogemusi, sest ma leian muusikast või millestki ikka ka neid
ilusaid nüansse … aga üks asi küll. Tänavu Positivuse festivalil esines Palladiumi laval selline bänd nagu
Bukarest. Ma läksin sinna, ma olin neid varem kuulanud … aga seal ei raatsitud helitehnikat korda sättida.
Ma käisin mitmes kohas sel platsil, ja kuulsin ainult trummi ja bassi, aga seal olid ka kitarrist ja vokalist.
See jättis väga negatiivse tunde, üks mees käis, tahvel peos ringi, ja sättis tähtsa näoga seda heli, aga ma
lihtsalt ei suutnud kuulata …
JR: Ühesõnaga, igasugusel lavastusel peab olema ka korralik tehniline tugi …
HK: Nii palju, kui on filmidest kuni lavateosteni, me peaksime saama selle emotsiooni kõikide oma
meelte kaudu. Mitte sellest, kui lahe on see lavatöö…
JR: Ainult energiast ei piisa.
KE: Lavastuste puhul – ma olen umbes samal nõul, ma olen ikka alati midagi leidnud. Või siis lihtsalt, ma
ei ole viimasel ajal sattunud lavastustele, kus mul oleks tunne, et lihtsalt istun seal ja mul on piinlik. Ikka
vaatad, et see asi on tobe, aga see element jälle … Üks asi, mis mind tõesti vihaseks on ajanud on hoopis
üks kirjandusteos, ma ei tea, kas ma pean seda siin välja ütlema …
JR: Sa ei pea, aga võid.
KE: Jaan Undusk, „Teekond Hispaania”. Ma pean nüüd sõnu otsima. See on üks misogüünne sitt, aga
ühtlasi on see halvasti kirjutatud. Selle puhul oleks võinud küll keegi avaldamisprotsessi jooksul öelda, et
kuule … mis asi see on. Sellest hoolimata, et tegu on suure kirjandusteadlasega.
JR: Et end kuidagi sama pulga pääle panna … Vaba Lava hooaja avaetendus, „Big Data”, istusin saalis ja
seal oli hetki, kui mul oli tunne, et tahaksin ennast või neid tappa … mitte näitlejaid siis, vaid tegijaid. Ma
mõtlesin mitmest lavastusest varem halvasti, ja ma andsin nii paljudele teistele töödele andeks, millest ma
olin halvasti mõelnud. Nägin, et inimesed olid vaeva näinud, olid loonud vähemasti. „Bid Data” oli
lihtsalt õudne, nagu koolilapse essee pidulik ettekanne. Lavakujundus oli muidugi uhke!
KK: Kui ma olen viimase aasta-paari jooksul näinud midagi tõesti halba, siis ma olen mõelnud, et äkki ei
ole enne selle teose väljalaskmist kutsutud kedagi kriitilise pilguga kõrvalt vaatama. Et kas tehakse hästi
omas mullis – mida võib teha, sest see võib ju imeline välja tulla!, mis sinu sees toimub. Või siis on ka
see, et kui keegi vaatabki kõrvalt, siis antakse liiga palju asju andeks, mida saaks putitada. Jah,
kõrvaltvaataja pilgust jääb puudu. Võib-olla siis selleks on ka kriitikuid vaja, et nemad oleks see
kõrvalpilk.
KE: Kuigi kriitik on seal juba koos muu publikuga. Keegi võiks enne ka mingitele kitsaskohtadele
tähelepanu juhtida, et ennetada publiku kannatusi.
JR: Kuidas te suhtute väitesse, mida on palju korratud – ja eriti kordavad seda muidugi inimesed, kes ei
ole kriitikud ja otse asjatundjad – et nüüdistantsus pole enam tantsu. Noh, nagu, et tänane luule pole enam
luule. On ka mõni kriitik, mõni ajakirjanik seda öelnud … Ja kui neid nüüd lavastusi vaadata võõra, jäise
pilguga, siis on need küll koreograafide tehtud ja liikumine on väga tähtis, aga see on mõistetav muuna
kui „tantsuna”.
KK: See on huvitav! Ma olen seda ise ka hästi palju kuulnud ja see sundis mind nüüd alustama
uurimistööga: mis on kaasaegse tantsu ja performance’i vahe ja piirid. Seetõttu ma ei tahaks hästi
seisukohta võtta, sest ma tahan alles teada, kuhu mul see uurimustöö läheb. Kas need piirid on, või neid
pole, ja kas äkki on okei, et neid piire ei ole ja seda tantsu on vähem. Või on tihti asi ka selles, et me
nimetame mõne töö kaasaegse tantsu lavastuseks, aga tegelikult seal on mingeid aspekte vähem. Äkki on
see hoopis performance-etenduskunst. Ma isiklikult, oma vaatenurga alt, tunnen, et tantsu on natuke
väheks jäänud – siis „tantsu” tantsu. Mitte ainult liikumist, vaid koreograafiat. See on suuresti minu
maitseküsimus, aga see ei pane müüri ette kõigele muule, mis seal veel võib olla. Aga mina tahaksin näha
rohkem koreograafiat, keha liikumist kui sellist. Tantsu.
HK: See ütlus on võib-olla pisut stagneerunud, paigalseisev vaade. Elab kinni selles vana ilusa tantsu
idees. Aga kõik on ju pidevas arengus. Majad tõusevad, inimesed sünnivad. Juhtub ju! Uusi asju tekib. Sa
ei saa mõõta tulevikku läbi mineviku. Kui sa eladki sellises hetkes, kus oli džäss ja nüüd on techno-rock
… sa ei saa neid ühe katuse alla panna ja ühtmoodi mõõta.
JR: Natuke nagu see, et ballett on inimkonna ajaloos suhteliselt uus ja ajutine asi olnud …
KE: Ja nüüd on etalon! Igasugune kategoriseerimine – mis vahet seal on, kuidas me seda nimetame, kas
see siin laval on täna õhtul performance või tants?! Pigem on vahe seal, kui sul on vaja mingeid Kulka
blankette täita. See on ainukene koht, kus see loeb, aga tegelikult ka see ei peaks lugema. Igasugune
kunstivorm võiks püüelda oma piiride kompamise poole. Pigem küsi: mis see üldse on, miks ma seda
teen? Ja see, mis siis välja kukub, ei meenuta võib-olla seda, mida kanooniliselt selleks kunstiliigiks
peetakse. Sellepärast on pigem kurb, kui tehakse asja, millest on näha, et see on täpselt sama, mis
kakskümmend aastat tagasi. Või kümme aastat tagasi. Ja jumal hoidku, kui 100 aastat tagasi!
JR: Piret Karro kirjutab Sirbi loos „Vaadake tantsu rohkem kui uudiseid” – mil ta oli Saksamaal vaadanud
tantsulavastusi –, et miks meil puudub kriitiline sõnum, miks ei võeta poliitilisi seisukohti. Kõik nüüdistantsijad sukelduvad iseendasse. Toob tohutu hulga näiteid, eranditena nimetab Iggy Lond-
Malmborgi ja Sveta Grigorjevat. Kas nüüdistantsust, mis on niigi kaasaegsete lavakunstide serva pääl – kas me ootame säält poliitilist-kriitilist sõnumit. Kas teie näiteks vajate seda?
KE: Igaühele oma ju. Me ei saa öelda, et iga luuletaja peab luuletama sellest või tollest. On neid, kellel on
vajadus lasta välja endast romantilist õhkamist, teine vaatab enda sisse, kolmas surub ühiskonna
valupunktidele …
JR: Aga kui öeldakse, et Eestis on seda vähe?
KE: Iga looja peab endasse ise vaatama. See tundub kuidagi liig suunav.
JR: Paneme kunstnikud lööktööle?
KE: Jah, et siin seinas on auk, tulge kõik nüüd siia!
JR: On siis Eestis liiga vähe seda poliitilist?
KE: Iga asi on ka ju poliitika, see räägib ise juba enda eest, mida sa lavale tood ja lood.
KK: Ma nõustun sellega väga, et igaüks teeb seda, mis talle sobib. Aga ma usun, et väga mitmel inimesel
võib ka jääda see julguse taha või et … kuidas ma seda tantsulavastusega nüüd kirjeldan. Kas minust
saadakse aru? Ma arvan, et see jääb kas julguse taha või see ei paku huvi.
HK: Minu jaoks pole see probleem, et tantsu või loominguga peaks siduma poliitilisi vaateid. Seda ei
peakski olema! Kui ma looks ise tantsulavastuse, siis kui keegi tähtis poliitik seoks seda mingi poliitilise
agendaga, ma ei tea, Kataloonia iseseisvusega … mind üldse ei huvita see asi. Seda võib olla …
JR: Toon vastupidise näite, ütleme, et poliitiline kord muutub ja sa teed oma tantsulavastuse, nagu süda
juhatab. Ja siis tullakse su juurde ja küsitakse, aga kuidas see nüüd rahvusliku programmi mõttes oluline
on? Kuidas see aitab kaasa meie asja ajamisele? See ei kanna eesti vaimu!
HK: Ma saan aru, kui Eestil on jälle mingi raske aeg, siis ongi vaja vaimu tõstmist, siis inimesed
hakkavadki nii looma – kui me olime nõukogude võimu all näiteks. Inimesed hakkavad seda iseenesest
tegema. Võõrvõim võib muidugi inimese lihtsalt ajaloost välja kirjutada. Et sa ei ole ei elus ega surnud
õigupoolest selle kultuuri jaoks.
KK: Aga samas, silmaringi arendamiseks, iseendale, kunstnikuna, ma soovitaks, et proovi luua midagi
vahepeal, mida sa niisama ei tahaks luua. Sest tõenäoliselt see arendab kunstnikku väga palju. Sa ei pea
sellega välja tulema, aga sa võid proovisaalis või oma peas ette kujutada, mis see oleks, kui ma teeks või
looks midagi sellist. See arendaks. Ja sa võid siis minna tagasi selle „mugava” juurde, mis sul kohe seest
välja tuleb.
JR: Ja võtta midagi endaga kaasa… Kui palju ja kust te loete kultuuri- ja ühiskonnakriitikat? Mis on teie
jaoks need allikad?
KE: Kultuur.err. Müürileht. Värske Rõhk. Sirp … põhimõtteliselt kõik, mis ilmub. Ikka ju loed!
JR: Sirp ütlesid viimasena, sa oled rohkem sellise noorema kultuuriringkonna jälgija?
KE: Vist jah! Aus vastus on ka see, et ma loen pigem aeglaselt, ja paberväljaandeid nii palju, kui ma
bussis tööle ja koju sõidan. Üht Müürilehte loen ma ka kaks nädalat. Sirp ilmub mu enda tempo jaoks
liiga tihedalt. Facebook’is ka ikka klikkan, kui keegi midagi intrigeerivat jagab …
KK: Mulle meeldib Kanuti Gildi oma leht – seal räägitakse palju oma asjadest. Ma isegi tahaks, et mingid
sellised kohad kirjutaks rohkem. Täpselt nagu STL – tegelikult võiks seal ju midagi rohkem olla kui üks
lugu kuus…
KE: Kui meie siin juba oleme, äkki kuukiri paisub?
HK: Ma loen võrdlemisi vähe tantsukriitikat ja selliseid asju … Kõige rohkem olen ma lugenud
toidukriitikat. Siis kui minusugused 12-aastased poisid mängisid arvutis, siis ma lugesin toidukriitikat.
See oli nii paeluv, kuidas inimesed suudavad luua seosed! Maitsemeele läbi!
JR: Aga põhi infokanalid?
HK: On ka Müürileht. Aga vanemad tellivad Sirpi, seda olen ka lugenud.
JR: Panin kirja kõik, kes sel sügisel on kuidagi tantsust või tantsuga seoses kirjutanud, keda suutsin leida, loen need nimed ette: Evelyn Lagle, Iiris Viirpalu, Keiu Virro, Madli Pesti, Marie Pullerits, Heili Einasto,
Kaja Kann. Kõik naised! Enamasti noored naised. Mida sellest arvata? See vähene tantsukriitika või
tantsuga kaude seotu on kõik naiste kirjutet. Nad võib-olla on üldse viimaste aastate jooksul ainsad, kes
tegelevad …
HK: Minu jaoks on see tohutult imeline! Mul oli eile ühe neiuga vestlus ja ma sageli unustan oma jutu
pointe, kui tuleb meelde, siis hakkan vahele ütleme. Ja ta vastas: palun, lase mul lõpetada! Mehed on jutus
domineerivamad, nad ei lase naistel lõpuni rääkida …
KE: Vaata, aga kirjutamisel ei sega keegi vahele! Heh, äkki siin ongi see naiste ainuke võimalus oma
mõte lõpuni viia?
KK: Võib-olla see on lihtsalt paratamatus, et tantsu või tantsukunstiga tegelevad rohkem naised …
JR: Meestantsijad ja -kriitikud ei mõtle?
KK: Neid on ka arvuliselt vähem. Sellest nimekirjast ma mõnda kriitikut väga hindan ja iga kord loen.
JR: Keda?
KK: Nt Kaja Kann, mitte, et ma alati nõus oleks, aga enamjaolt paratamatult olen.
JR: Aga ta on intrigeeriv.
KK: Ning mulle ei meeldi see, et nätsutatakse läbi ja siis neelatakse vägisi alla või sülitatakse tasakesi
välja – vaja on konkreetsust! Isegi, kui arvamus ei sarnane, siis on vähemalt huvitav lugeda. Sealt tekibki
see kriitikuasi: tore oleks ka, kui oleks põnev lugeda.
KE: Ma tuleks korraks selle esimese küsimuse juurde tagasi, miks on tore, et on kriitikuid. Kui ma olen
midagi käinud vaatamas, siis ma pärast hakkan guugeldama, et näha, kas on ilmunud juba midagi, et leida
uusi vaatenurki.
KK: Just, täpselt! Või on tore, et keegi mõtleb suga samamoodi!
JR: Mul oli veel mõni küsimus, aga ma rohkem ei küsi … Näeme Joanna Kalmu etendusel!
(Läeme puhvetisse hängima, lootuses, et teine vaatus tuleb peagi.)