Tavalise keele vastu: kehakeel

Päeviku eessõna

Olen tegelenud kulturismiga nüüdseks kümme aastat, neist viis aastat tõsiselt. Viimaste aastate jooksul olen püüdnud ka kirjutada kulturismist.
Selles korduvalt ebaõnnestunud, saanud pakkumise kirjutada sel teemal essee, tegin järgmise plaani: käin jõusaalis juba tavaks saanud plaani kohaselt. Pärast igat treeningut, tähendan üles kõik selle, mida olen just kogenud, mõelnud ja teinud. Taolised päeviku sissekanded moodustaksid mustandi.
Pärast igat sessiooni unustasin kirjutada. Korduvalt. Mina…üks osa minust…see “m‘I’na” kes tegeleb kulturismiga…lükkas tagasi keele, protsessi ükskõik mis sõnalist kirjeldamist.
Ma alustan selle kirjeldamist, kirjutades kulturismist ainsal viisil kuidas oskan: alustan tavakeele või verbaalse keele tagasilükkamise analüüsist. Mis ilmestab seda kulturismi ja keele vastaseisu?

Keithy Kuuspu “Läbi kukkumine” / Foto: Kertin Vasser

Keel, mis on sõnatu

Kujutage ette, et olete välisriigis. Kuna kavatsete viibida seal mõnda aega, siis püüate selle keelt õppida. Uue keele õppimise alguses, vahetult enne, kui olete hakanud midagi aru saama, hakkate te oma keelt unustama. Kummaliselt leiate end ilma keeleta.
Just siin, selles keeleta geograafias, selles negatiivses ruumis, võin ma hakata kirjeldama kulturismi. Sest ma kirjeldan seda, mis keelest keeldub.
Elias Canetti, kes kasvas üles keelte paljususes, alustas oma autobiograafiat ühe mälestusega. Selles, tema kõige varasemas mälestuskillus, ähvardab keelekadu: “Mu varaseim mälestus on mähkunud punasesse. Ma lähen teenija käe otsas uksest välja, minu ees olev uks on punane, vasakul pool aga alla viiv trepp, mis on samuti punane…” Naeratav mees astub lapse juurde; laps, tolle palvel, pistab keele suust välja, mille peale mees avab taskunoa ja paneb tera keele vastu.
“…Ta ütleb: “Nüüd me lõikame tae keele ära.”
Viimasel hetkel tõmbab mees noa tagasi.
Mälestuse järgi kordub see iga päev. “Nii algab päev,” Canetti lisab, “ja seda väga tihti.”(1)
Ma olen jõusaalis kolm päeva neljast. Mis seal toimub? Kuidas näeb välja sealne keel? Klišeede kohaselt on sportlased rumalad. Tähendab: nad on väljendusvõimetud. Kulturistide kõnekeel muudab selle klišee tõeks. Spordisaalis kasutatav suuline keel on pea olematu ja peaaegu mõttetu, taandudes numbritele ja mõnele nimisõnale. “Seeria”, “kükid”, “kordused”,… Ainsad tegusõnad on “tee” või “feili”, omadussõnad ja määrsõnad üldse ei eksisteeri; laused, kui neid üldse on, on lihtsad.
See kõnekeel on suguluses “keelemängudega”, mida Wittgenstein pakub välja oma “Pruunis raamatus“.(2)
Jõusaalis esineb keel või kõne, mis on tähenduslik, kui üldse, vaid oma kadumise piiril.
Aga kui olen jõusaalis, tunnen, et olen mähkunud keerulisse ja rikkalikku maailma. Mis üldse juhtub, kui ma tegelen kulturismiga?
Selle läve, kus maailm, mis on määratatletud keele poolt, ületamine jõusaali omasse, kuhu välismaailm pole lubatud (koos kõikide ta keeltega) (selles mõttes on jõusaal püha) võtab oma mõne minuti.
Nende minutite jooksul juhtub see, et ma unustan. Massiline mõtete keeris, mis on  väljendatav niivõrd, kuivõrd ma olen neist teadlik, kaob, kui meel või mõte hakkab koonduma.
Et analüüsida seda keskendumist, pean kõigepealt kirjeldama kulturismi intentsionaalsuse läbi.
Kulturism on protsess, isegi et spordiala, mille läbi inimene kujundab oma keha. See kujundamine on alati seotud lihasmassi kasvuga.
Aeroobse ja ringtreeningu ajal treenitakse südant ja kopse. Kuid lihased kasvavad vaid kui neid ei treenita, vaid siis kui neid tehakse katki. Üldine kulturismi seaduspära seisneb selles, et kui lihas lõhkuda kontrollitud viisil, tagades talle hiljem õigete toitainete ja puhkusega sobivad kasvufaktorid, kasvab ta tagasi suuremana kui varem.
Selleks, et lõhkuda konkreetseid lihasgruppe, ükskõik millist siis parajasti soovitakse suurendada, on vaja töödelda seda piirkonda isoleeritult, kuni suutmatuseni välja.
Kulturismi võib vaadelda kui miskit, mis ongi vaid üks suutmatus. Kulturist keerleb alati suutmatuse ümber. Ma kas töötlen üksikut lihasmassi, näiteks ühte triitsepsi pead, võimetuseni. Selleks pean ma pingutama teatud lihasgruppi niikaua, kuni see ei suuda enam edasi liikuda.
Kuid kui ma töötlen ühte lihasgruppi hetkeni, kust ta enam ei liigu, pean ma ta sellest suutmatusest edasi viima. Sel hetkel teen ma aga midagi, mida kutsutakse “negatiivseks korduseks”: töötan lihasgrupiga üle selle võimete. Siin on teine meetod suutmatusega töötada.
Olenemata valitud viisist, tahan ma alati oma lihast, lihasgruppi, töödelda, kuni see ei suuda enam liikuda: ma tahan mitte-suuta. Niipea, kui ma saan teatud ülesande, nii palju kaalu nii palju kordusi teatud aja jooksul, pean alati suurendama selle võrrandi ühte aspekti, raskuste kordusi või intensiivsust, et ma saaksin jälle suutmatuseni jõuda.
Ma tahan lihast katki teha, et ta saaks suuremana tagasi kasvada, kuid ma ei taha teda purustada, et järgnev kasv oleks välistatud. Selleks, et hoiduda vigastustest, esmalt soojendan lihasgruppi, siis aga ettevaatlikult viin ta murdepunktini. Töötades sedasi mingi lihasgrupiga teatud aja vältel täpselt kalkuleeritud seeriate läbi. Kui ma püüaks kohe tuua lihasgruppi suutmatuseni, tõstes kõige raskemaid raskusi, mida olen võimeline kandma, võin end kergesti vigastada. Ometigi on soov šokeerida oma keha kasvamisse; mitte talle haiget teha.
Sestap, kulturismis, on suutmatus alati seotud loendamisega. Ma arvestan välja, mis raskusi tuleb kasutada; siis loen nende tõstmise kordade arvu ja sekundeid, mis jääb kahe tõste vahele. Sedasi kontrollin treeningu intensiivsust.
Intensiivsus korda maksimaalse raskuse tõstmine võrdub lihaste destruktsiooniga (lihaskasvuga).
On see destruktsiooni ja kasvu vaheline võrrand ka ehk kunsti iseloomustav? Kulturism kirjeldab suutmatust, sest keha ehitamine, keha kasv ja kujundamine leiab aset selle materjali, keha, pidurdamatust liikumisest oma viimse suutmatuse, surma poole. Selleks, et murda lihasgruppi pean ma viima selle üle oma võimete piiri. Aitamaks seda protsessi on vajalik ja isegi möödapääsmatu selle kehaosa, mis on töös, visualiseerimine. Sestap, meel või mõte keha ehitades, on alati keskendunud numbritele või loendamisele ja tihti ka visualiseerimisele. Mõned kulturistid on isegi sedastanud, et kulturism on meditatsioonivorm.
Mida ma teen kui tegelen kulturismiga? Ma visualiseerin ja ma loendan, ma hindan raskuseid; ma loendan seeriaid; ma loendan korduseid; ma loendan sekundeid korduste vahel; ma loendan aega, sekundeid või minuteid seeriate vahel: iga treeningu algusest kuni lõpuni hoidmaks intensiivsust, pean pidevalt loendama.
Seetõttu taandub kulturisti keel minimaalsele, isegi et kinnisele, nimisõnade kogule ja numbrilisele kordamisele, ühele lihtsaimale keeltemängule.
nimetagem seda keelemängu keha keeleks.

Keithy Kuuspu “Läbi kukkumine” / Foto: Kertin Vasser

Keha keele rikkus

Uurimaks säärast keelt – keelemängu, mis hakkab vastu tavalisele keelele –  tavalise keele või sellise keele läbi, mis põhineb süntaksi ja tähenduslikkuse paljundamisel, pean kasutama kõrvalist teed. Ühes oma teises raamatus, alustab Elias Canetti rääkimist keeleta maakaardist:

                  Säravalt imeline, viskoosne substants jäetakse minusse, trotsides sõnu…

Unistus: mees, kes võtab tagasi võime mõista maailma erinevaid keeli, kuni mitte üheski kohas ei saa ta enam aru, millest inimesed kõnelevad.(3)


Olles Marrakešis, Canetti unistatu muutub ilmsiks. Siin on keeli, ütleb ta, kuid ma ei mõista neist ühtki. Mida lähemale jõuan tundmatule, kummalisusse, selle tundmatu ja kummalisuse mõistmisele, seda enam kaotan oma keelt. Väike keelekadu tekib juba siis, kui rändan oma kehha ja selle sisse. On mu keha mulle võõras maa? Mis on see pilt “mu kehast” ja “m’I’nast”? Aastaid, ütlesin ma selle essee alguses, olen püüdnud kirjeldada kulturismi; iga kord kui üritasin, põrkas tavaline keelt must eemale.
“Inimene,” ütles Heidegger, “on kummaliseim.”(4) Miks? Sest ükskõik kuhu ta ei kuuluks, olemisesse või tundmatusse või kaosesse, üksõik kus üritab ta murda rada läbi kaose:  

Igal pool rajab inimene endale teed; ta sööstab kõikidesse olemuse valdadesse, ülejõu käivatesse, ja sedasi paisatakse ta kõikidest radadest välja. (5)

Kehaline või aineline, see, mis on, on pidevalt ja ettearvamatult muutuv: on kaootiline. See kaos keerleb ümber surma. Sest just surm on see, mis lükkab tagasi kõik me teed, kõik me tähendused. Iga kord, kui keegi tegeleb kulturismiga, siis see inimene püüab alati mõista ja kontrollida keha(list) selle surma silmas pidades. Pole ime, et kulturism keerleb ümber suutmatuse. 

Sageli on märgitud antiteesi tähenduse ja olemuse vahel. Wittgenstein “Tractatuse” lõpus: 

Taju maailmast peab asuma väljaspool maailma. Maailmas on kõik nii, nagu see on, ja kõik juhtub nii, nagu see juhtub – selles maailmas pole olemas väärtusi, ja kui olekski, siis poleks neil väärtust. Sest kõik, mis juhtub ja on juhtunud, on juhuslik.(6)

Kui tavaline keel või tähendused asuvad väljaspool olemust, siis milline on selle keelemängu lähtepunkt, mida ma olen nimetanud keha keeleks? Sest kulturism (keha keel) lükkab tagasi tavalise keele ja ometi ise moodustab keele, meetodi mõistmaks ja kontrollimaks keha, mis antud juhul on ka ise.
Ma võin nüüd otse rääkida kulturismist. (Nagu oleks kõne kunagi otsene.) Keha keeleks nimetatud keelemäng ei ole suvaline.
Kui kulturist loendab, loeb ta oma hingetõmbeid.
Canetti räägib Marrakeši kerjustest, kes valdavad sarnast ja veelgi lihtsamat keelemängu: nad kordavad jumala nime.
Tavalises keeles on tähendus kontekstuaalne. Kui kerjuse halin ei tähenda midagi muud kui seda, mis ta on; kerjuse halinas toimub võimatu (nagu seda näevad Wittgenstein “Tractatusest” ja Heidegger) selles, et tähendus ja hingamine saavad üheks.
Siin on keha keel; siin on ehk põhjus, miks kulturistid kogevad kulturismi kui meditatsioonivormi.
“Ma mõistsin seda ahvatlust elu järele, mis taandab kõik lihtsaimale kordamisele,”(7) ütleb Canetti. Elu, mille mõte ja olemus ei ole enam vastandlikud. Meditatsiooni elu.”
“Ma mõistsin, mis need pimedad kerjused tegelikult on: korrutuse pühakud…”(8)

Keithy Kuuspu “Läbi kukkumine” / Foto: Kertin Vasser

Ühe kordamine: pilguheit kaosesse või olemusse

Ma olen jõusaalis. Ma alustan trenni. Ma kas ütlen välja nime “pingipress”, ja siis kõnnin selle juurde, või siis lihtsalt kõnnin selle juurde. Järgnevalt võin ma ette kujutada oma esimese raskuse numbri; ilmselt ma, kuna tavaliselt alustan sama soojendusraskusega, panen sobiva raskuse lihtsalt kangile. Tõstes selle toetuskohast oma rinnale, loen ma “1”. Ma visualiseerin seda kangi, veendun, et see puudutab mu rinda õiges kohas, asetan selle siis tagasi oma kohale. “2”. Kordan täpselt sama liigutust. “3”…

Pärast kahtteist kordust, arvestan maha kolmkümmend sekundit, samal ajal suurendan raskusi. “1”.. Samasugune protsess algab uuesti, ainult seekord lõpetan “10” peal… Kõik need kordused lõpevad siis, kui ma lõpetan oma treeningu.
Loendamise kohta: iga number võrdub ühe sisse- ja väljahingamisega. Kui ma lõpetan loendamise või kaotan muul viisil keskendumise, siis on oht, et ma ei jõua kaalu hoida või käsitsen seda muul viisil valesti, kahjustades sedasi oma keha.
Selles minimaalse arvu elementide pideva kordamise maailmas, selles auraalses labürindis, on lihtne eksida. Kui kõik on pigem kordamine kui tähenduse loomine, siis sarnaneb iga tee iga teise teega.
Iga päev kordan ma jõusaalis samu kontrollitud žeste koos samade raskustega, samade kordustega,… Samu hingamismustreid. Kuid aeg-ajalt, rändades oma keha labürintides, satun ma mingi asja peale. Midagi, mida pruugin teada, sest teadmised sõltuvad erinevusest. Ootamatu sündmus. Sest kuigi ma kordan ainult teatud žeste teatud aja jooksul, ei ole mu keha, olles mateeria, kunagi sama; minu keha on aldis muutusele ja juhusele.
Näiteks eile treenisin rinda. Tavaliselt surun ma vaevata pinkpressil pluss kuuskümmend naela [27.2kg] kuue korduse vältel. Eile aga, ootamatult, suutsin seda raskust vaevu tõsta kuus korda. Otsin põhjust. Kas uni? Toitumine? Tavaliselt mõlemad. Emotsionaalsus või tööstress? Mitte rohkem kui tavaliselt. Ilmastik? Mitte piisavalt hea. Minu ootamatu ebaõnnestumine kuuenda korduse ajal võimaldas mul justkui läbi akna näha, mitte aga mingit välismaailma, vaid oma keha sisemust, selle toimimist. Mul lubati heita pilk seadustele, mis kontrollivad mu keha, muutuste või juhuste seadustele, neile, mis on vaevu, kui üldse, teada. 

Püüd kontrollida, kujundada oma keha kalkuleeritud vahendite ja kulturismi meetodite läbi, ning ikka ja jälle, neid meetodeid järgides, suutmata seda teha, kohtad seda, mida ei saa lõplikult kontrollida ja teada: keha.
Selles kohtumises peitubki kulturismi võlu, kui mitte eesmärk.
Seista silmitsi kaosega, omaenda suutmatuse või surma vormiga. Canetti kirjeldab tüüpilise maja arhitektuuri Marrakeši geograafilises labürindis. Maja sisemus on jahe, pime. Tänavale vaatavad välja vaid vähesed aknad, kui neid üldse on. Sest kogu selle maja konstruktsioon, aknad jne, on suunatud sisemusse, keskhoovile, kus on olemas vaid avatus päikesele.

Selline arhitektuur on keha peegel: kui ma vähendan kõne minimaalseiks tähendusüksuseks, korduseks, sulen ma keha välised aknad. Tegeledes kulturismiga, läheneb tähendus hingamisele, liikudes läbi keha keerdude, kohtun kasvõi hetkeks sellega, mida mu teadvus tavaliselt ei näe. Heidegger:  “Olemus selle ajaloolise olendi mõttes tähendab: olla lähtestatud kui murd, millesse olemise ülekaalukas jõud oma ilmnemisel purskub, selleks, et murd vastu olemust ennast siis puruneks.”(9)
Meie kultuuris korraga nii fetišeeritakse kui põlatakse sportlast, keha(list) töölist. Sest me elame ikka veel Descartes’i märgi all. See märk on ka patriarhaadi märk. Niikaua kui me jätkuvalt käsitleme keha, sellena mis on allutatud muutustele, juhusele ja surmale, kui midagi vastikut ja vastumeelset, niikaua käsitleme me ka iseennast kui ohtlikku teist.

 

Märkused

  1. Elias Canetti, The Tongue Set Free, New York: The Seabury Press, 1979, lk 5.
  2. Siin ja kogu järgnevas artiklis, kasutades väljendit “keelemäng”, viitan ma Ludwig Wittgensteini arutelule keelemängude kohta raamatus “Pruun raamat” (Wittgenstein, The Blue and Brown Books, New York: Harper and Row, Publishers, 1960).
  3. Elias Canetti, The Voices of Marrakesh, New York: The Seabury Press, 1978, lk 23.
  4. Martin Heidegger, An Introduction to Metaphysics, New York: Anchor Books, 1961, lk 125.
    “man”, tähendab Heideggeril “inimene”.
  5. Ibid., lk 127.
  6. Ludwig Wittgenstein, Tractatus Logico-Philosphicus, London: Routledge and Kegan Paul
    Ltd., 1972, lk 145.
  7. Canetti, The Voices of Marrakesh , lk 25.
  8. Ibid., lk 26.
  9. Heidegger, An Introduction to Metaphysics, lk 137.