Tantsukunsti keskus: visioon ja hetkeolukorra kaardistus

Visioon 

Sõltumatu Tantsu Ühendus soovib Sakala 3 ruumidesse luua tantsukunsti keskuse, mis rikastab Eesti teatrimaastikku toetades valdkondlikku arengut rahvusvaheliselt kõneka etendustegevuse, tantsuinfokeskuse, erialaliselt uute töökohtade loomisega ning mitmekülgsete võimaluste pakkumisega Eesti tantsukunstnikele; sealjuures pakub tantsumaja liikumiskultuuriga tutvumiseks programme erinevatele sihtgruppidele, soodustades sellega dialoogi erinevate valdkondade s.h erinevate tantsužanrite ja ühiskonnagruppide vahel. Tantsumaja eesmärgiks on tugevdada Eesti tantsukunsti positsiooni tõstes lavastuste kvaliteeti tantsukunstnikele paremate töötingimuste pakkumise ja senisest tihedama koostööga nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil ning seeläbi märkimisväärselt suurendada tantsupubliku arvu.

Et juhuslikkusest saaks tunnustatud kunstivaldkond, tuleb luua tantsukunsti tegijatele võrdväärsed tingimused teiste kunstialadega, mis seisneb eelkõige töötingimuste pakkumises, kus saab areneda isikupärane ja rikas kehakeel, et väljendada meie ümber toimuvat. Tantsumaja on keskus, mis koondab, esindab ja loob võimalusi Eesti tantsukunsti jätkusuutlikuks arenguks ning rahvusvaheliselt sidusaks ja pidevaks dialoogiks. Tantsumaja tuuma moodustavad etendustegevus, publikuprogramm, valdkondlikud arendustegevused ja maja lisateenused.

Tantsumajas resideeruvad erinevad trupid ja tantsukunstnikud, seal tekivad uued kooslused ja võimalused, et töötada maailmas tunnustatud koreograafidega. Etendustegevust toetavad tantsukunsti arendus- ja lisategevused ning seni STL-i juures edukaks osutunud formaadid nagu liikumise töötoad, publikuprogrammid, tantsuetendused lastele, kunstnike avatud platvorm Greenfield, uute tulijate sari PREMIERE, loomingulised residentuurid, Tantsumaraton, jms tantsukunsti arengut toetavad tegevused ja uued algatused. 

Tantsumaja võõrustab ka teiste Eesti truppide ja koreograafide tantsuetendusi, kelle hetkel juhuslikud etendused väga erinevates etenduskunstide ruumides koonduksid ühise Tantsumaja katuse alla.

Tantsumajast saab kaasaegset tantsukunsti koondav, esindav ja arendav platvorm, mis rikastab Eesti kultuurimaastikku tantsukunstnike poolt algatatud erinevate tegevuste ja sündmustega, kaasates ja luues sellisel moel uusi kogukondi ning pidevalt taasmõtestades liikumiskultuuri ja -kunsti rolli kaasaegses ühiskonnas. Tantsumaja ideesse on sissekirjutatud avatus ja paindlikkus muutustele kultuuris ja ühiskonnas, olles pidevalt valdkonna ja erinevate kunstiliikidega dialoogis ning kohandades oma tingimusi, formaate ja tegevusi kaasaja vajadustele vastavaks.

Hetkeolukorra kaardistus

Tantsukunst Eestis on oma ajaloo selles faasis, kus olulise arenguhüppe saavutamiseks tuleb teha suuri muudatusi. “… Eestis on ülimalt äge algupärase kaasaegse tantsuteatri koolkond, julgen väita, et meie omamaine tantsuteater vaevu hingitseb, ka teatriauhindadega pärjatud koreograafid elavad peost suhu”, Meelis Oidsalu, ERR-i kultuuriportaal, 26.02.2019. 

Sõltumatu Tantsu Lava näeb enda arengus potentsiaali ja võimekust jätkata oma tegevust tantsumaja initsiaatori ja administraatorina ning näeme tantsuvaldkonna valmisolekut strukturaalseteks muudatusteks.

15 tegutsemisaasta jooksul on Sõltumatu Tantsu Lava laienenud tantsulavastusi produtseerivast organisatsioonist laiapõhjaliseks avalikku lava pakkuvaks platvormiks, mis toetab Eesti tantsukunsti arengut. Sõltumatu Tantsu Lava juurde on koondunud suurem osa Eesti vabakutselistest nüüdistantsu tegijatest, misläbi omame keskset rolli tantsuväljal ja meie tegevus mõjutab oluliselt seda maastikku. Eesti teatristatistika järgi on STL-i osakaal 24% nüüdistantsu uuslavastustest ja 35% nüüdistantsu etendustest 2017. aastal. Selle kohaselt oleme suurim etendusasutus Eestis, kes on regulaarselt ja järjepidevalt spetsialiseerunud nüüdistantsule, kuna toome välja kõige enam nüüdistantsu uuslavastusi ja pakume enim nüüdistantsu etendusi.

pastedGraphic.png

Sõltumatu Tantsu Ühenduse oluline arenguhüpe toimus 2015 aastal, mil saime alustada tegevust oma esimeses 24h meie kasutuses olevas ruumis, Vaba Lava teatrikeskuses asuvas stuudioruumis Sõltumatu Tantsu Laval. Samas, need ruumilised tingimused ei toeta aga valdkonna arengut mitmel põhjusel. 11x14m stuudioruum on ainus, kus peaks toimuma nii lavastuste prooviperiood, produktsiooniperiood, avalik etendustegevus ja kogu lisaprogramm. Selles Vaba Lava majas asuvas stuudios puudub ruum publiku jaoks, ruum tribüüniks, esinejate backstage, prooviruum, ladu tehniliste ja kujunduslike asjade hoiustamiseks ning muud teatri toimimiseks vajalikud tingimused. See kõik mõjutab publiku etenduskogemust, kuid ka tegijate suhtumist, sest kogenud tegijad ei näe sellises saalis endale sobivat töökeskkonda. Sõltumatu Tantsu Lava puhul ei ole Vaba Lava taga ja Telliskivi loomelinnaku poolt tekkiva prügilao ees asuv tantsusaal koht, mida publikul kerge leida oleks ja kuhu lihtne tulla oleks. Saame julgelt väita, et praegusel programmil oleks tunduvalt suurem potentsiaal, kui maja sissepääs oleks nähtav. 

15-aastane kogemus näitab, et oleme Eesti nüüdistantsus jõudnud olukorda, kus riigi poolt finantseeritud kõrgkooli lõpetanud diplomeeritud tantsukunstnikel puuduvad erialased perspektiivid ja rakendused. Tallinna Ülikoolis on viimase viie aasta jooksul (2014–2018) koreograafidiplomiga lõpetanud 47 inimest bakalaureuseastmes ja 11 inimest magistriastmes, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias on samas vahemikus lõpetanud tantsukunsti eriala 27 inimest. Hetkel puuduvad neil Eestis püsivad loomingulised töökohad. Samal perioodil on lõpetanud lavastajasuuna õppe Eestis 4 inimest EMTA Lavakunstikoolis ning 2 inimest Viljandi Kultuuriakadeemias. Neile on potentsiaalseid riiklikke töökohti teatrites üle terve Eesti.

Diplomeeritud tantsukunstnikud sisenevad kohe peale kooli lõppu koreograafidena vabakutselisele maastikule, kuid nende kogemus ja profiil ei ole tihti piisav iseseisva koreograafi-loomingu vastutuseks. Nende haridus ja kogemus võimaldaks neil töötada professionaalse tantsijana loominguliselt juhitud kollektiivis ja kasvada kunstnikuna koos trupiga ning oma iseseisvat praktikat järjepidevalt arendada. Olukord jõuab juba aastaid samasse situatsiooni, kus mõneaastase koreograafina tegutsemise järel pole koreograafil toimunud arengut ega saanud tekkida oma publikut ning otsustatakse lõpetada erialane tegevus. Liikumisega ei tegeleta, puuduvad kohad, kus kogukond saaks koos käia ja tingimused, et tantsukunstnikud saaksid küpseda, et jõuda oma esimestest soolodest grupitöödeni. Kontseptuaalsetele soololavastustele lisaks peaks publikule pakkuma ka isikupärasest kehaväljendusest väljakasvanud omanäolisel liikumiskäekirjal põhinevaid grupitöid. Sealjuures toetavad praegused ruumilised ja finantsilised võimalused Eestis peamiselt tantsukunstis soolo-töid või väikesearvulise trupiga töid. Praegu on Eestis pea täiesti puudu trupipõhine loome, puuduvad isegi võimalused selleks. Situatsiooni võimendab kaasaegse tantsu rahastusmudel, mis on vaid projektipõhine ning puuduvad ressursid ja võimalused järjepidevalt praktikaga tegelemiseks. Tantsule kui etenduskunstivormile omast kollektiivset loomingut ei toimu. Eeltoodud tendentsid on takistanud kogu valdkonna järjepidevat arengut, sest puuduvad perspektiivid, võimalused ja järjepidevus.

Kai Valtna, Ruslan Stepanov, Evelin Lagle: „Kui ei nähta ruumi, kohta, vajadust; kui ükski festival ega maja sinu loomingut ei oota ja see publikut ei huvita, siis on keeruline motivatsiooni hoida.” („Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal“, Teater. Muusika. Kino, sept 2017) Lisaks hooajalisele etendustegevusele ei toimu Eestis ka palju tantsu valdkondlikke suurprojekte. Kadunud on tantsufestivalid – festival Uus Tants lõpetas tegevuse ja Augusti Tantsufestivalist sai järgmine etenduskunstide festival. „Paraku ei ole meil Eestis praegu enam ka selliseid festivale, kus tantsul oleks märkimisväärne koht. Parimad kontseptuaalse tantsu näited leiavad ehk pääsu etenduskunstide festivalidele, kuid liikumispõhisel tantsul ei ole hetkel vist kusagil võimalik end avaramalt esindada. Ometi kui ei ole kohta, kus liikumispõhist tantsu teha, ega inimesi, kes selle eest seisaksid, siis ei tule see suundumus kõrgkunstina ka kõne alla.“ (Kai Valtna, Ruslan Stepanov, Evelin Lagle, „Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal“, Teater. Muusika. Kino, sept 2017). Koostöö puudumine, ruumilised kitsikused ja järjepidevate grupipõhiste loomevõimaluste puudumine on peamised põhjused, miks me ei saa rääkida tantsust kui eraldiseisvast kõrgkunstilisest distsipliinist.

 

Tantsukunsti keskuse visioon on osa Sõltumatu Tantsu Ühenduse ettepanekust Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumile ja Sihtasutus Vanalinna Teatrimajale Sakala tänava teatrimaja ruumide kasutamiseks.