Tantsuga võistlusareenilt uuesti seltskonda?

Rõõmutoovast hobist tippatleetide võistlusliku vaatemänguni. 

Elitaarsest jõudeajaviitest kahtlase kuulsusega palgatööni.

Balletiesteetika karmidest piirangutest paljasjalgse vabaväljenduseni.

Ööklubidest spordiareenidele. 

Tantsustiilid on aja jooksul pendeldanud veidras sotsiaalses, teatraalses, sportlikus kolmnurgas. 2021. a. detsembris Sõltumatu Tantsu Laval etendunud Taneli Törmä diskotantsuetendus “Open Your Heart” otsib ja leiab tantsuspordi taga peituvat kirge ja rõõmu tantsimisest. Aga kui hästi saab õnnestuda sotsiaalse juurde tagasipöördumine väljaspool etenduskunsti, kui võistluslikkus ja tehniline sooritus on kord tantsust mõtlemise üle võtnud?

“Open Your Heart” (fotograaf Kris Moor)

Alates 2016. aastal õpingutelt Eestisse tagasi jõudmisest olen täheldanud tantsu huvihariduses otsustavat liikumist võistluslike eesmärkide suunas. Konkurentsikesksele mõtlemisele kui lapsi ja noori motiveerivale suunale on lähenetud nii vabatantsu, jazzi, showtantsu kui ka rahvatantsu vallas. Sportlikku võidukäiku on tegemas ka cheerleading, postitants/pole fitness, disko. Tantsuspetsialisti kutsekomisjoni liikme rollis oli mul sel aastal võimalus tutvuda terve põlvkonna uute juhendajatega, kes end tantsuõpetaja asemel treeneriks nimetades seavad tantsijatega hooajaks individuaalseid tehnilisi ja mõõdetavaid eesmärke Stilistiliselt segatakse võitluskavades keerukaid elemente nii balletist, sportvõimlemisest, akrobaatikast, breiktantsust kui ka põranda- või partneritehnikast. Hägustunud on piirid tantsulise võimlemise, tantsu ja fitnessi vahel. Alanenud on võistlustulle lükatavate laste vanus (võisteldakse juba 3-4 aastaste lastega) ning võistlusgruppidesse saamiseks toimuvad stuudiote juures konkursid. Samal ajal on osaliselt Covid-piirangute, osaliselt ka võistlustel levinud soolo- ja duokategooriate valguses pedagoogika muutunud palju rohkem personaaltreeneri töö laadseks. Hobitantsijat julgustatakse juba väga varakult seadma võistluslikke eesmärke. Kohtuniku rollis olen täheldanud, et ka võistluskoreograafiad on muutunud elemendi soorituse põhisemaks, ja vahel on trikkide vahelt tantsu pea võimatu üles leida. Võistluslik tantsukultuur on muutunud raha, aega, väga head psühholoogilist ettevalmistust ning tervet keha nõudvaks elustiiliks, milles osalemine ei ole paljudele tantsijatele kättesaadav.

Taneli Törmä seletab oma lavastuse taustaks: “Paljud diskotantsuga tegelevad stuudiod kuuluvadki Põhjamaades spordiala-, mitte tantsuliitudesse ja suur osa professionaalsest tantsukogukonnast ei ole seetõttu sellest formaadist kuulnudki. Sport ja tants pisut põimuvad siin – on see võistluslikkus hea või halb? Kõik sõltub lõpuks ka õpetajast ning sellest, kuidas noori treeningutes juhendatakse.”[i] Tema lähtepunktiks valitud võistluslikuks tantsuks arenenud ja täielikult stiliseeritud disko on praegu ka Eestis uuesti tärkamas ja huvihariduses populaarsust kogumas. Ööklubide sotsiaalse suunaga seob seda ehk veel vaid muusika rütm ja mõned elemendid kostüümis ja grimmis. Taneli enda muhe olek, Norra tantsija Hilde I. Sandvoldi omajagu jabur atleetlik professionaalsus ja Eesti esitlusele lisatud kohalike noorte tantsijate energia võimaldas autori naudingu otsingutel täiel määral esile pääseda, aga ei lahenda minu jaoks etenduse põhiküsimust. Jah, lavale toodud professionaalses etendusolukorras on lihtne pakatada mis iganes valitud tehnika naudingust, on loogiline üksteisega koos särada, on loomulik etenduse lõpul nagunii kogu tüki jooksul jalaga rütmi löönud publik endaga tantsima viia… Aga see, mis on loomulik antud etendusolukorrale, ei tee sportlikust diskotantsustiilist uuesti sotsiaalset.

“Open Your Heart” (fotograaf Kris Moor)

Oleme aastaid püüdnud mitmete rahvatantsuinimestega pead murda, kuivõrd on tantsupidude ülimalt stiliseeritud ning tihedast konkursisõelast läbi läinud autoritantsude rühmaga sotsiaalses olukorras läbi tantsimine seltskondlik tegevus ja kuivõrd pigem identiteedi kinnitus läbi ühise mälestuse kehastamise. Kahtluse all ei ole ükskõik millise treeningtegevuse sotsiaalne aspekt, aga kui otsime sotsiaalsuse määra tehnikas konkreetsemalt, eksime tavaliselt lõpuks häguste definitsioonide vahele. Törmä võtab etenduses “Open Your Heart” sportlikuks kujunenud esteetika, taltsutab selle laval mõnusaks ja ägedaks ning lisab humoorika üksteisele kaasa elamise elemendi, vaadates tagasi “Soul Traini” kommunaalsele kogemusele (soovitan Youtube’ist viimast otsida, see on rõõmus elamus). Kohalike noorte kaasamine viib mõtted ka huvihariduse hetkesuundadele.

Ühes 2019. avaldatud teadustöös uuriti suhet kehalise autonoomia ja süsteemsete kontrollimeetodite vahel võistluslikus tantsus Kanada alaealiste tantsuvõistluste osalemisreeglite ning lapsena tantsinud ja ülikooli tasandil professionaalset treeningut jätkanud tantsijate kogemuste põhjal [ii]. Peaaegu kõikides võistlusreeglites oli kesksel kohal kontroll tantsija keha üle: tantsu esituse jaoks täpsustati stiil, osalejate arv ja lubatud trikid; etikett, spordimehelikkus ja eakohasus defineerisid, mida loeti “sobivaks”.

Stuudiote rolliks oli nende piirangute raames õpetada tantsijatesse vajalik käitumine, suhtumine ja kehakasutus – protsess, mille jaoks mõned koolid lähtusid teatud ideaalsest kehatüübist. Traditsiooniliselt oli paljudes stuudiotes kesksel kohal ka pidev järelvalve: läbi peeglite, pidevate paranduste ja hinnangute, teatud õpetamisstiilide, tantsijate valiku. Võistlustel võis olla keelatud teiste stuudiote tantsijatega suhtlemine või sama stuudio laste vahel esines võimendatud konkurentsitunnet. Noortel tantsijatel ei olnud tavapäraselt kaasarääkimisõigust kostüümis, koreograafias või tantsu teemades. Samal ajal väljendasid nad tugevat motivatsiooni tantsuga tegelemisel – kuigi tantsijate kehad olid väliste jõudude range kontrolli all, siis kogesid nad tantsu kaudu vabadust, naudingut, loovat ja emotsionaalset väljendust, ning väge. Laval tunnetasid nad oma võimu ja võimekust koreograafia valdamisel, selle kehastamisel ja selles individuaalse väljenduse leidmisel.

Kanada laste näitel ilmneb paljude tantsuvormide üks keskseid paradokse, mis saab tantsuprotsessi teha ühekorraga lõpmatult haaravaks ja frustreerivaks. Võistlusel kasutatavate reeglite mõte võis olla luua kaitstud ja sõbralikku keskkonda, ent samas said need tekitada pinget, õhutada ebatervet konkurentsitunnet ja ärevust, mis mõjutas ka stuudiote igapäevatööd võistlusteks valmistumisel. Pidevas jälgimise ja võrdlemise olukorras treenimine muutus mitmetele tantsijatele loomuomaseks lähtekohaks ka tantsuvälisel ajal. Tantsijatelt eeldati vastutustundlikku ja isesesivat käitumist, ent samal ajal hoolikalt reeglitele allumist ja maksimaalselt kehtestatud ideaalide suunas töötamist. Samamoodi eeldati neilt tantsides maksimaalset väljendusrikkust ja isikupära ning samal ajal ettenähtud koreograafia täpselt ja veatult esitamist. Ja ometi sai tantsimise kogemus luua neile imelise, elumuutva kogemuse, mis kinnitas nende identiteeti ning võimaldas neile loomingulist ja emotsionaalset eneseväljendust.

“VIVA LA VIDA” (fotograaf Sohvi Viik)

Taneli Törmä lavastust vaadates tekkis otsene sild 2017. aastal Sõltumatu Tantsu Laval etendunud Joanna Kalmu lavastusega “VIVA LA VIDA: kuni surm meid lahutab”, mis tõukus meelelahutusliku, võistlusliku, ekstreemsetes sotsiaal-majanduslikest oludest tulenevalt sunnitud või otsitud tantsimise teemadest. Kalmu lavastuses olid viited kehaliste piiride ületamisele, jaksamisele pärast seda, kui enam ei jaksa, kõige välja panemisele. Hiljem lükkas sama etenduse tantsija Joonas Tagel koreograafina noori ETA kompanii tegijaid kiiremini, kaugemale, kõrgemale jooksma, hüppama ja võnkuma lavastuses “A Good Run” (2019), kuigi seal tundus püstitatud vastupidavuse küsimus mõjuvat “VIVA LA VIDAst” pisut kahtlevamalt. Lõpmatu liikumine, mida Kalm näis tähistavat kui elu- ja surmatantsu, muutus Tagelil väsinud võnkumiseks, mida ei tohi mitte mingil juhul peatada.

Suhestuvas teemaderingis tõstatab Taneli Törmä “Open Your Heart” küsimuse, kuidas saada meid uuesti enda rõõmuks tantsima. Küsin edasi – klassikalise tantsuga tegelema need, kes on kunagi kehakaalu pärast ära saadetud? Klubis võnkuma need, kes on klassiõhtul välja naerdud? Enda ja sõprade rõõmuks esinema need, kelle lapsepõlve üles astumisele on pereliikmed reageerinud põlgusega? Partneriga jaanitulel keerutama need, kes on tantsupeovankrilt maha kukkunud või kes arvavad keeruka autoriloomingu nähtavuse tõttu, et lihtsamini ei kõlbagi tantsida?

Või saavadki teatud tantsulised “saavutused” tulla ainult läbi valu? Nagu postitantsu jaoks peab esmajoones reied verevalumitega harjutama, õhuakrobaatikas vahendi pigistamise ja hõõrumise tundega seljal ja jalalabadel leppima, kas ka kaasaegse tantsu põrandatehnikani jõuab ainult läbi siniste õlgade rulle tehes, kuniks keha harjub ja paksu naha tekitab? Kas läbi tiheda konkurentsisõela tantsupeole jõudmine korvab valutavad põlved ja hüpleva polka teenistuses põletikku treenitud pahkluud? Kas ikkagi on nii, et enese võimete kompamine on tegelikult ülendav ja seetõttu vajalik?
Kas üldse on võimalik tantsida oma mugavusstsoonis, kehasõbralikult ja ökonoomselt, kui mulle on eelnevalt selgeks tehtud, et tants on suur sportlik ja meelelahutuslik ettevõtmine, et tants on töö, enese- ja teisteületus, ja nendele, kes nii ei mõtle, kättesaamatu?

Või siis ehk oleks aeg julgemini suhtuda endale sobiva professionaalsusega kõigisse kunstidesse, andmata ja tahtmata ilmtingimata alati professionaalset “tulemust” – suhtuda professionaalselt ja toetavalt oma arenguprotsessi sellises väljenduses, nagu igaüks on endale valinud? Ja ehk on veel parem aeg suhtuda kunstidesse julgelt “asja” armastades (“amatöör” = “asjaarmastaja”), keeramata kõike võistluseks ja tõestuseks.

______________________________________

[i] Pullerits, M. & Törmä, T. (2021). Millal sa viimati enda rõõmuks tantsisid? Koreokohvik, 26.11.2021.

[ii] Zinga, D., Sirianni Molnar, D., Connolly, M., & Tacuri, N. (2019). Governed and Liberated Bodies: Experiences of Young Female Competitive Dancers. Journal of Childhood Studies, 44(3), 106-119.