Tants kui koosolu ja vabadus

Inimestena oleme harjunud seisma kellegi või mille eest, olgu selleks lähedane inimene ja tema õigused, meie endi väärtused, sisemine ja riiklik vabadus, võrdsus või loomade õigused. Kuidas on aga millegi või kellegi eest liikumisega? 

Rongkäigud ja meeleavaldused on mujal maailmas väga populaarsed. Meil siin Eestis on oma kultuurilis-ühiskondlik taust, mispuhul teisiti mõtleminegi oli karistatav kuriteona, saati siis veel oma meelsuse avalik väljendamine ja kehtivale korrale vastu seismine. Pakun, et sestap pelgab eesti inimene veel veidi tänavatele tulla. Mõne jaoks on see ka kuidagi ebaväärikas, sest „meeleavaldustel käivad ju vihased kodanikud ja pensionärid“ ning tahaks ka ainult sõnadega, rahulikumalt läbi ajada. Aga millised on alternatiivid millegi eest liikumisele? Kas tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas on näiteks võimalik millegi eest tantsida ka sotsiaalkriitilise või poliitilise tantsulavastuse kontekstist väljaspool?

Ma usun, et on. Sest tants, see tants, kus sa päriselt keskendud, oled tõeliselt siin ja praegu, sada protsenti füüsiliselt ja vaimselt kohal, on üks puhtamaid sisemise ja välise vabaduse vorme, mida ma tean.

Sealjuures on füüsiline keha õhtumaises kultuuriruumis võrreldes vaimuga olnud vähem kulturiseeritud, ratsionaliseeritud. Kuigi tänapäeva kultuuriteooriates on tegu kartesiaanliku igandiga, siis näeb selle ilminguid erinevates olukordades ja arusaamades siiani.

Eri ajaperioodidel on erinevad ühiskondlikud tabud seotud eelkõige kehalise olemisega: just keha ja seksuaalsuse valdkonda asub tsivilisatsioon esmalt reeglistama ja vormima. Ning keha omamise ja ärakasutamise kaudu võidakse kanaliseerida tugevama ülemvõimu nõrgema või ühiskondlikult marginaliseeritu suhtes. Keha on metsiku – instinktide, tunnetuse, ihade, emotsioonide asupaik. Kehas kuulume lõplikult ainult ja ainult enesele. See on meie pisike vabaduse ruum. 

*

Tantsus saab keha vahendiks, meediumiks, et väljendada ja kehastada, sealhulgas füüsiliselt läbi elada ja liikuda tundeid, mõtteid, vahel koguni ideoloogiaid. Tantsuteoreetik Ann Daly on kirjeldanud tantsu kui dünaamilist ja sotsiaalset ruumi, mida pidevalt määratlevad erinevad suhted ja praktikad, viidates sellele, et tantsust on saanud eelkõige midagi väljendav ja sotsiaalpoliitiliselt oluline valdkond, mis avaldab vaatajale mõju ja tõukab teda nähtuste ja maailma üle reflekteerima. 

Mark Franko arutleb oma artiklis „Dance and the Political“ selle üles, kuidas alates 17. sajandist on tantsus leidnud kajastust erinevad poliitilised ideed alates monarhiast, soolisest ja rassilisest identiteedist ja paljust muust. Kohati on tants aga poliitilises kontekstis kõrvale astunud ja võtnud endale ühiskondliku kriitiku rolli. Franko usub, et isegi juhul, kui tants ei ole poliitiline selle otseses mõttes, on see siiski ideoloogilise loomuga ning tantsu ja poliitika suhetes on erinevaid vorme.

Keset tantsimist saab ka seismisest selge seisukohavõtt. Ja liikumine? Tants võib olla liikumine nii asjana iseeneses kui sotsiaalse liikumisena, kus tantsitakse millegi ja kellegi eest või nimel, vahelduseks sellele, et olla pidevalt millegi või kellegi vastu. Inglise keeles on sõnal ’movement’ mitu erinevat alatähendust: see võib tähistada liigutust selle otseses, füüsilises mõttes, ent ka sotsiaalset või ideoloogilist liikumist. „Roheline liikumine“, „feministlik liikumine“, „tudengiliikumine“, „äärmusliikumine“… Tants kunstiliigina võib ühtlasi olla sotsiaalne liikumine, tänapäevaste probleemide ja küsimuste väljendaja, vahend mõtlemiseks ja arutlemiseks.

*

Tantsu puhul, niisamuti kui teatri puhul, on hämmastav see, kuivõrd üürikese ja kaduva nähtusega on tegemist. Liigutus on ankurdatud hetke, identset liigutuse, kohalolu ja tunnetuse kombinatsiooni selle taustal on pea võimatu saavutada. Ja samal ajal toob see ühte ruumi kokku nii palju erinevaid isiksusi ja nende sisemisi maailmu.

Kogukondlikkus, kokku tulemine ja ühine tegutsemine, on tantsu kui kunsti ja sotsiaalse meelelahutuse ajalooliseks ja antropoloogiliseks vundamendiks: tänapäevased tantsuuurijad on üksmeelsed selles, et tants pärineb ritualistlikest praktikatest. Aastatuhandeid tagasi tantsiti peamiselt loodusega seotud rituaalide, samuti põllumajanduse ja jahiõnne või viljakust toovates vormides. 

Tänapäeval on tants muutunud, tekkinud on jaotused nagu seltskonnatants, rahvatants, tants peol ja subkultuurides, tants kui sport ning tants kui kunst. Varasem ritualistlik-etnoloogiline alge on enim säilinud rahvatantsudes ja peegeldab siiani tantsu kogukondlikku ja kollektiivset mõõdet.

Tants oma olemuses on eelkõige koos olemine ühes aegruumis ja kohtumine teistega, kes võivad olla minuga sarnased aga minust ka erineda. Ma kohtun tantsupõrandal Teisega, aga selles paigas, turvalises ruumis, oleme võrdsed. Just selle ühise tunde, jagamise ja ühtsuse kogemise ning millegi seletamatu ja sõnadesse pandamatu pärast minnakse ka öö läbi kestvatele reividele. Ma vaatan sulle tantsupõrandal silma ja ma kohtan iseennast. 

*

Tants tänases ühiskonnas ja kultuuris pole pelgalt enese meelelahustuslik liigutamine, kuigi ta võib seda olla. Hoopis olulisem ja kaalukam küsimus on: kas on võimalik liigutada kõrgemate ja eetiliste väärtuste nimel? Kas mu käsi tõuseb näpuga näitama teistsuguse inimese suunas või ma avan võõrale ukse ja lasen ta enda ees sisse? Sõltumatu Tantsu Lava ja Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu korraldataval tantsumaratonil saab tantsida võrdsete võimaluste nimel.

Tants kui mõtteavaldus ja seisukohavõtt.

Tants kui ühiskondlike lõhede ületaja ja inimeste lähendaja.

Tants kui vabadus.

 

Kasutatud kirjandus

 Daly, A. Dancing Democracies. Dance Research Journal. 34/2, 2002. lk 8-9

 Franko, M. Dance and the Politics. Dance Research Journal. 38/1 & 2, 2006. lk 4-6