“Tahan luua julge teose.”

Intervjuu PREMIERE’19 residentidega. Vastavad Anni Zupping, Jana Jauca, Grete Smitaite, Sanghoon Lee, Laura Witzleben ning Nicole Michalla.

Miks oled valinud tantsimise? Mida tants sulle tähendab?

Sanghoon: Ma valisin tantsimise, sest tantsides töötame sõna asemel kehaga (muidugi näeme tantsijaid tihti nüüdistantsu laval ka rääkimas) ja see on elav kunst, milles me tegeleme oma kohalolu ja eksistentsiga.
Mulle meeldib mõtiskleda küsimuste üle, millele on raske vastuseid leida. Ma mõtlesin sellele osale oma identiteedist, mida saab verbaliseerida, näiteks rahvus, sugu, poliitiline vaatenurk, elukutse, haridustase jne. On oluline oma identiteeti teada, sest identiteet adresseerib seda, kes me oleme. Ma tahtsin uurida, kas on nimetut identiteeti, mida me ei saa defineerida või verbaliseerida, kuid mis siiski kinnitab seda, et me oleme olemas.
Sellistele küsimustele verbaalselt vastamine on keeruline, sest keele üks ülesandeid on objekti või kontseptsiooni nimetamine. Ma arvan, et nimetamise akt on mõnevõrra sarnane piiri tõmbamisega. Minu jaoks on tants vahend, mis aitab mul selle piiri taga mõtelda ja tegutseda.
Grete: Ma hakkasin muusikat mängima ja seejärel soovisin manipuleerida pinnast, mille muusika loob. Nii ma hakkasin tantsima ja jäin sinna. Ma tunnen, et ma nagu kaotasin sinna tantsu midagi ära, mida ma nüüd otsin, osaliselt endiselt muusika kaudu.
Laura: Ma tunnen, et ma ei valinud tantsu. Tants valis mind juba kaua aega tagasi. Alates oma õpingutest ArtEZ’is, tantsuülikoolis 2004. aastal kuni tänaseni olen olnud täiskohaga tantsija. Alles hiljuti alustasin tööd koreograafina. Ma ei suuda ette kujutada, et teen midagi muud. Tants liigutab mind füüsiliselt ja emotsionaalselt, see inspireerib mind, teeb mind õnnelikuks, kurjaks, tants häirib mind ja toob rõõmu. Tants on minu jaoks alati olnud peamine fookus.
Jana: Ma valisin tantsu, sest minu jaoks on see suhtlusviis. Mõnikord olen rääkides häbelik või ei leia õigeid sõnu. Mulle tundub, et vahel on palju lihtsam “rääkida,” “kirjeldada,” suhelda teistega liikumise, puudutuse või energia kaudu.

Mis on sinu lemmikosa loomeprotsessist?

Laura: Minu jaoks on loomine millegi otsimine ning see otsimine ise huvitab mind. See muudab mind uudishimulikuks ja peaaegu obsessiivseks, kui ma koreograafiat loon.
Jana: Mul on alati küsimus millal, miks ja kuidas saab protsessist tulemus?
Sanghoon: Mulle meeldib, kui idee mulle pähe torkab ja ma panen seda tähele. Mulle meeldib see eriline hetk, kui ma võtan vastu otsuse, mis järgib täielikult mu instinkti. Mulle meeldib avastada etenduskeele uut grammatikat. Mulle meeldib lavastust üles ehitada kogutud materjalidest. Mulle meeldib olla projektist nii kaasa viidud, et võin ühtaegu tunda nii täielikku enesekindlust kui ärevust. Kõik need on lühikesed hetked, mis ilmnevad ja kaovad protsessi käigus. Ma armastan neid hetki, sest nendel hetkedel tunnen iseenda kohalolu ja saan aru, et elan.
Anni: Uudishimulik mäng — kui algus on tehtud, kuid tervik ei ole veel kujunenud. See vaba katsetuste aeg on minu jaoks määrava tähtsusega, sest just siis hakkab jooksma see miski, mida ei saa ette planeerida/mõelda/paika panna. See üllatav, juhusest johtuv uus.

Mis sind hetkel inspireerib ja miks?

Nicole: Mind hämmastab fakt, et suudame oma peas luua palju reaalsusi. Ma imetlen inimese aju.
Grete: Sel nädalal proovin inspiratsioonist hoiduda (naerab). Tõsiselt, ma langetan sellises olekus väga rumalaid otsuseid.
Anni: Ma inspireerun märksa vabamalt, kui ma ei pea väga palju mõtlema olmele. Üks võimalus, mis mind viimasel ajal olmest ravib, on värske koriander. Ma võin seda ürti süüa vist lõputult. Jah, mind inspireerib koriander.
Sanhgoon: Minu inspiratsiooniallikaks on tõlge ühest keelest teise. Näiteks võin blokeerida oma nägemise ja viibutada heli tegemiseks puust oksa. Informatsioon, mis ma sellest tegevusest saan, on õhu hõõrdumine ja oksa liikumise heli. Ma proovin seda informatsiooni tõlkida liikumiskeelde.

Mis on sinu motivatsioon PREMIERE programmis?

Anni: Minu motivatsioon peitub uudishimus. Ma tahan ise ka teada saada, kes on see noor vabakutseline tantsukunstnik Anni Zupping ning milleks ta võimeline on. Ja see pusle loksub tükk-tüki haaval paika, kui ma olen loovas protsessis. Hetkel on suur rõõm end leida PREMIERE’i avardavas võimaluses.
Laura: Minu motivatsioon on töötada koreograafina. See on minu jaoks hetkel kõige huvitavam. Minu motivatsioon on töötada kindla teema kallal ühe tantsija, helilooja ja näitleja häälega. See loob keerulise situatsiooni nelja erineva osalisega. Minu motivatsioon on lõpuks luua oma esimene täispikk lavastus koreograafina. Minu motivatsioon on liikuda ja saada liigutatud PREMIERE’i käigus.
Jana: See on suurepärane võimalus noortele koreograafidele olla protsessis, sellega elada, selles luua ja saada tagasisidet, mida ma väga kõrgelt hindan.
Nicole: Minu motivatsioon on võimalus midagi luua sedasi, et keegi kõrval küsib mu töö kohta. Nii aitab ta mul kaugemale näha.

Mida sa loodad anda PREMIERE programmile ja sellest programmist saada?

Laura: Ma loodan saada kogemuse koreograafina, kes tegeleb keerulise teemaga ja koordineerib grupi inimeste tööd. Ma soovin luua teose, mis inimesi puudutab ja avab ehk uue perspektiivi mõne publikuliikme jaoks. Ma loodan saada nõu mentorilt ning õppida teiste PREMIERE’i residentide kogemusest neid vaadates.
Sanghoon: Hea kogemus, elevus, inspiratsioon, rõõm.
Grete: Tahan luua julge teose.
Nicole: Ma loodan saada juhendamist, aga samal ajal võimalust ise oma loomingu üle otsustada. Mõnikord väike, kuid täpne kommentaar toob protsessi suuri muutusi. Ma soovin panustada ja inspireerida, et PREMIERE kasvaks rahvusvaheliselt.

Mida sa meile 14. septembril näitad?

Jana: Ma soovin luua audiovisuaalse kogemuse vaatajatele. Kas nad jäävad seda mäletama?
Nicole: Mina ja mu kolleeg näitame osa pikemast protsessist. Selle protsessi käigus uurisime, kuidas meie kehad ja vaimud reageerivad enese- ja maailma kogemise muutumisele.
Laura: Mina ja mu tantsija Diane Gemsch näitame ühe teemaarutluse protsessi, mitte lõpptulemust. Ma näitan erinevaid lähenemisviise ühele teemale, millega ma kaks nädalat tegelesin. On suur võimalus, et mõned neist lähenemisviisidest kukuvad läbi, kuid tahtsin neid kaht nädalat kasutada töötades katse-eksitus meetodil. Ilmselt näitavad showing ja tagasiside, mis töötab ja mis mitte. Selle uurimise lõpptulemus on täispikk lavastus.
Grete: Käsilolevat tööd “Mille pärast ma nutan?” (What do I cry for?).
Sanghoon: Ma ei tea veel!
Anni: 14. septembril näitan üht varianti keha ja objekti kohtumisest, mida residentuuris uurisin. Objekt on STLi suur valge kivisein ja kehad on Stella Kruusamägi ja Katrin Kubber.