Kuhu jõudsid uurimisresidendid maiks 2020?

HENRI HÜTT

Loomeuurimus „Koreograafia on moes?“ on tõukunud peamiselt moe-etenduste lavastamiste iseloomu muutustest ajas. Dekaadi pikkune koreograaf-lavastaja praktika ERKI Moeshow’dest Tallinn Fashion Week Kuldnõelani on pannud mind mõtlema moe-etendustest kui meeskonnatööst ning millist rolli selles mängib koreograafia. Üks, mis (kindlasti) jääb, on aeg-ruumi organiseerimine… kuid millisel kujul? Teatraalsus on asendunud isiklikele eripäradele tähelepanupööramisega, fotograafidele poseerimises domineerib naturaalne hoiak ning lavastuse formaadiga eksperimenteerimisest on sündinud pigem installatiivsemad väljundid.

See, et koreograafia ei ilmne otseselt kompositsiooni mustrites või poseerimise iseloomus, ei tähenda, et nimetatud osapoolt moe-etenduste kontekstis enam üldse ei eksisteeriks. Täpsem on küsida, millistesse (lavastuse) osistesse on koreograafia kui komponent transformeerunud? On selle liikuva kunsti iseloom märgatav droonide lennus, kes kannavad filigraanselt käekottide kollektsiooni või suurejoonelistes lavamaailmades, mis dikteerivad liikumise iseloomu ning tempot või on liikumise ning kollektsiooni detaile võimendatud ekraanide vahendusel?

Loomeuurimuse protsess on mind juhtinud väga inspireerivale platvormile, kuidas läbi koreograafia läheneda moeetenduste maailma toimimisele ning muutustele.

Ja pealegi. Koreograaf nimetab end (ja nimetatakse teiste poolt) ikka koreograafiks… isegi kui tema looming ei ole kehapõhise liikumisega aktiivses seoses.

Henri Hütt (1985) on (etendus)kunstnik, kelle laia loominguspektrisse kuuluvad tehnoloogilise dominandiga etenduskunsti vormid, heli-etendused, lavastatud näitused, kureerimised, kirjutamised, installatiivsete lavastuste genereerimised ja muu tabamatu. Lähtub kestuses olemisest, sest kes palju teeb, see jõuab vähe ajalukku. Henri loomingulistest näidetest leiab käesolevas dekaadis lavastusi, mis hõlmavad kõiki teatreid kui ka tühja ruumi mikrotonaalset värelust.

JOANNA KALM

Nihestatud keha, aeg ja ruum – orgaaniline masin

Sisenesin STL-i uurimisresidentuuri ideega instrumentaalsest tantsijast – omamoodi küborgist – ning mu lähenemine oli valikuliselt tehniline, tehislik ja masinlik. Välistasin esialgu isiklikud tunded ja somaatilisuse, ning lähenesin liikumisloomele erinevate tänavatantsu tehnikate vahendusel nagu isolation, ticking, slow & quick motion, waving. Tõin tänavatantsu tehnikad ühes kaasaegse tantsu mõtestatusega laiendatud ühisväljale. Loomulikkuse asemel huvitusin ebaloomulikust ja ebakehalisest. Olles jõudnud lihtsa tõdemuseni, et olemine, iga liigutus, isegi silmavaade on õpitud ümbritsevast keskkonnast, olen hakanud mõtlema teisitiolemise- ja liikumise võimalikkustest ja potentsiaalist. Kas ja kuidas saab teisenenud liikumine välja joonistada alternatiivseid viise toimimiseks ja tundmiseks?

„This man is a glitch in the matrix“ on lause ühe YouTube videoklipi kommentaariumist, milles on näha animation tantsustiili, kus tantsija liigub nagu arvutimängu tegelane, nurgeliselt ja ‘mehhaaniliselt’, tükeldatult ja võimatult kiiresti. Ta liikumine näib illusoorne ning ta pilk on robotile omaselt kergelt klaasistunud. See kommentaar on olnud mulle STL-i residentuuri vältel saatvaks mõtteks. Ilmselt on vajadus glitchida olemise ja liikumise väljakujunenud maneere. 

Kui lähenen oma uurimusele ühe liigutuse kaudu – näiteks käe ulatamine sinu teretamiseks –, siis piltlikult näen, kuidas see hetkeline ja ülimalt automatiseeritud tegevus koosneb sadadest kaadritest. Ma pole niivõrd olnud huvitatud voolujoonelisest ja virtuoossusest selge vormi, struktuuri ja trajektooriga, vaid liigutuse ning olemise dekonstrueerimisest, mille tulemusena vorm aurustub, struktuur paindub ning trajektoor asendub punkti lõhustumisega. Mu olek täna on pikselleeritud. Olen võbelev mass, mis ei allu harjumuspärasele korrastatusele. Üks sekund ning üks liigutus on saanud laienduse ja pikenduse osaliseks muutudes täieulatuslikuks sündmuseks. Mu olemine on korduses, edasi-tagasi keritav, aeglustunud, tükeldatud, venitatud, seiskunud ja aurustuv. Olles loomult seisakuline ja seisundlik, ei allu ma minemise survele ja liigutuste sooritamisele üksnes tootlikuse pärast. Võimalik on tegeleda kohalolevaga. Enne ja pärast on kokku kukkunud, ning ühes sellega ka ruumilised eesmärgid.

Residentuuri lõpuks soovin teiega jagada lühikest tantsulist sketchi oma nihestatud kehatajust. 

Joanna Kalm (1992) tegeleb igapäevaselt keha ja tantsu olemuslikkuse lahtimõtestamisega – omamoodi keha- ja tantsueksistentsialist. Tal on tantsu ja koreograafia kõrgharidus ning on hetkel kantud antropoloogia MA õpingute poolt. Teda paelub keha ja liikumise asetumine inimloodud väljadele ning see kuidas n-ö tavalised protsessid mõjuvad kehale-vaimule ootamatuil kombeil: ruumi väiksus kahandab keha liikumissoovi ning sisekeemia joonistub nahapinnale.

STELLA KRUUSAMÄGI

Minu uurimisteemaks on piirsituatsioonid performance’i kunstis ja etenduskunstides. Teema valik on olnud loomulik järg minu soololavastusele (nüüd järeldusele jõudes – kestvuskunstile) „Holy Rage“, kus tegelesin viha seisundi esilekutsumisega. 

Viisin end ise piirsituatsiooni, soovisin kogeda midagi, mis oleks päris ja aus, mitte näideldud. Ma päriselt seda kogesingi. Kaotasin kontrolli ja lõin endale noa reide. Käisin ära põrgus ja öökisin elajaslikult välja oma sisikonda. Lähenesin surmale ja minestasin ning köhisin ja nuuskasin verd. Tagatipuks sain otsmikupõletiku.

Piirsituatsioonide tausta kohta tekkis mul huvi just seetõttu, mida ma omal nahal kogesin. Mind hakkas paeluma ekstreemse kunsti religioosne taust. Kust see kõik on tulnud ja jõudnud kunstini? Milliseid radikaalseid kunstnikke eksisteerib ja mida nad on teinud? Mis on erinevad kunstivormid, mida kasutatakse äärmuslikes lavastustes? Mis seos on sellel kõigel rituaaliga? Mis asi see piirsituatsioon siiski on, kui aeg ja inimesed on muutuvad? 

Stella Kruusamägi (1992) on etenduskunstnik, kes usub anti-teatraalsusesse ning päris kogemuste kogemisse. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna tantsukunsti eriala, õppinud Suurbritannias Chesteri Ülikoolis. 2020. aasta sügisest alustab ta magistriõpinguid Stockholms Konstnärliga Högskola’s. Stella on käinud erinevates loomeresidentuurides nii Eestis kui ka välismaal. Aastast 2017 on ta külalisõppejõud Tartu Ülikooli Kunstide Keskuses ja Viljandi Kultuuriakadeemias.
Vt lisa: https://stellakruusamagi.portfoliobox.net/

 

AROLIN RAUDVA 

Minu uurimisteemaks on tantsufilm, mida esialgu defineerin mitmetasandilise ja tervikliku audiovisuaalse teosena, kus läbi tantsu avatakse filmi peateemasid, mis võivad olla nii narratiivsed, seisundipõhised kui ka vormilised. Seejuures ei pea tantsima ainult keha, vaid liikumuslik idee võib olla väljendatud läbi kaamerakasutuse või montaaži. 

Huvi teemat uurida tekkis 2019. aasta PÖFF Shorts tantsulühifilmide kassetti koostamisel, mil vaatasin ära 150 teost, mis panid mind endalt küsima: Mis üleüldse on tantsufilm? Millal on keha asetamine filmimeediumisse õigustatud? Mis vahendite abil ja kuidas saab liikumist väljendada nii, nagu päriselus seda ei saa?

Minu püüd pole tekitada universaalset üldistust, vaid leida ja sõnastada mind ennast huvitavad suunad, võtted ning vahendid. Minu töömeetod on intuitiivne, kaootiline ja fragmentaarne, kompassiks kasutan äratundmist ja vaimustumist. Showingul jagan killukesi, mida olen oma uurimisresidentuuri jooksul kogunud.

Arolin Raudva (1990) on vabakutseline etenduskunstnik, kes on lõpetanud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti eriala 2013. aastal. Ta töötab tantsija, koreograafi ja lavastajana. Arolin on üks lavastuste “Olmeulmad” (2016) ja “Olmeulmad 2” (2018) autoritest ja etendajatest (mõlemad teosed olid nomineeritud Teatri aastaauhindadel) ning kuulub kollektiivi The Biofilm Sisters.

 

NELE SUISALU

ENESELOOMISE RUUM

Kuidas ma saan endas saavutada seisunditäpsust? Kuidas seda siduda lavastuslikkusega?

Tulin residentuuri mõtetega uurida, kuidas kokku tuua oma tervendus- ja kunstipraktikat. Kuidas seda esitleda, kirjeldada ühtlustatud mõistestikuga keeles? Mängisin meelega sellistel teemadel nagu Sheldrake’i morfilised väljad, kehaväline navigeerimine, kaasaegne vaimsus, meditatiivne eneseloomine, nägemuslik kunst (visionary art), otsides lähenemisnurka küsimusele, kuidas rakendada avardunud teadvusseisundit performatiivses kontekstis? Paralleelselt kirjutasin teadvusfiktsioone ja hakkasin katsetama improvisatsiooniliste juhitud meditatsioonidega FB-LIVE-formaadis. Kuniks jõudsin äratundmiseni, et mul puudub tegelik vajadus „välja arvutada“ oma praktikate ühtlustatud sulamit.

Mind huvitab indiviidi haavatavus, kui ta on oma sisekogemuses silmitsi nähtamatute mõõtmetega ja raskesti tajutavate parameetritega. Püüan oma loomingus puudutada peidetud süvastruktuure ning sisse-välja liikuda ülemeeleliste ja intellektuaalsete maastike vahel, lähtuda heatahtlikkusest ja kohanemisest suureneva tundlikkusega.

Praeguses etapis keskendun eluprotsessina kulgevas loomingulises praktikas ühele inimlikest väljakutsetest – suhestumisele endaga. Lootuses sellest edasi liikuda uuenenud suhtele kunstiga ja ümbritsevaga. Kui kaasaegses kunstis üks olulisimaid loomingu käivitajaid on ikkagi (enese)kriitilisus, siis kuidas sellega suhestuda? Kuidas saan, seisundivaldamisele keskendudes, kaasata keha ja hääle liikumise aspekte? Millised vormid sellest tekivad? Kuidas teha teadvuskunsti?

Soovist leida neile protsessidele visuaalset vormi sündis residentuuri kokkuvõtteks ja koostöös kahe fotograafiga – Ruudu Rahumaru ja Alissa Šnaideriga – kaks seeriat portreesid, mille asetan omavahelisse dialoogi.

Nele Suisalu (1981) on tantsu- ja teadvuskunstnik, kelle loomingu keskmes on kehastumisega (sensoorse, kinesteetilise ja ülemeelelise reaalsuskogemusega) seotud teemad, kasutades selleks valdavalt liikumise ja häälimise (teksti) sünkroniseerimist. Lisaks kunstialasele tegevusele viib ta läbi hääleseade ja energeetilise peenhäälestuse eraseansse. 2007–2017 elas ja töötas tantsukunstnikuna Prantsusmaal.
2019 lõi Suisalu sooloteose „Luba endal (…)“ Hanna Laura Kaljo kureeritud rahvusvahelise näituse „Lase oma tähelepanul…. pehmeneda ja laiali valguda“ jaoks Kai kunstikeskuses Tallinna Fotokuu raames.

 

JAN TEEVET

Minu teekonna Sõltumatu Tantsu Lava uurimisresidentuuris liidab tervikuks märksõna „kohtumine“. 

Mida tähendab kohtumine?
Milline on „kohtumise anatoomia“?
Mis on kohtumise eesmärk? Mis tagajärg?
Kuidas ja kas hinnata kohtumise kvaliteeti?
Kuidas jõuda aktiivse kohtumiseni teose ja vaataja, etendajate ja publiku, produktsiooni ja retseptsiooni vahel? 

Uurimuse fookus on residentuuri jooksul mitu korda nihkunud, täpsustunud; peamiseks küsimuseks on tõusnud kunstniku positsioon sootsiumi suhtes – aktivist või poeet; kas töö eesmärk on muuta kunsti tehes kogukonda või tuua kunst nimetatule lähemal? 

Residentuuris uuritut võib vaadelda lõiguna mõttelis-füüsilisest teekonnast, mis algas 2018. aastal, kui Eesti etenduskunstide kaardile ilmus Paide Teater. Et 21. sajandil ei ole väikelinnadesse teatrite loomine just ülemäära tavaline praktika, pole kerge leida „õppematerjale“, käske, keelde ja soovitusi – „Starting a Theatre in a Small Estonian Town for Dummies“. Maailmakuulsad näited (nt Odin Teatret ja Eugenio Barba) on kultuuri- ja ajakonteksti muutumise tõttu tihti pigem inspireerivad motivatsioonitekstid kui praktilised tööjuhised. Konspekt tuleb kirjutada töö käigus. Aasta STL’i uurimisresidentuuris on andnud võimaluse aktiivse loomise kõrvalt süveneda tehtu analüüsi ja tulevikuvõimaluste kaardistamisesse. 

Residentuuri jooksul kogutud mõtted koondan loeng-esseesse „99 VÕIMALUST TEATRI JA KOGUKONNA KOHTUMISEKS“. 

Jan Teevet (1994) on Paide Teatri lavastaja ja üks kuuest asutajaliikmest. Jan Teevet on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli lavastaja ja dramaturgina. Oma lavastustes tegeleb Teevet peamiselt kahe fenomeni – kohtumise ja juhuse – uurimisega ning otsib, nagu ikka, võimalusi post-dramaatilise teatri ja etenduskunstide piiride avardamiseks. Teeveti enda meelest on tema senise lühikese teatritee olulisemateks verstapostideks lavastused „Kaitseala“ (2018) ning „Eesti jumalad“ (2019).