Mida mäletame? Kuidas mäletame? Miks on mäletamine oluline? Mälestused ja eelnevalt kogetu moodustavad meie põhiolemuse ning dikteerivad meie edasisi samme. Osadest mälestustest tuleb lahti lasta. Teinekord ei suudagi mäletada – ning siis toob mõni koht või situatsioon või lõhn selle hoobilt meelde. Mida mäletab keha? Keha kui mälu. Mida meenutab ja kuidas mõjutab meid ümbritsev keskkond, mis on omakorda justkui füüsiline manifestatsioon möödunud aegadest?

Kui ma alustasin kirjutamisega, olin alles laps ning minu lapsepõlve mälestused olid selged ja tugevad, jõud, mis mind vormisid. Enamik neist olid aja möödudes tuhmunud ning kui otsustasingi mõne üles kirjutada, siis justkui andsin ta ära: mis omakorda lõpetab mälestuse hämara elu ning see kinnistub tähtedeks. /…/ Kahekümne aastane inimene on enamik oma elust olnud laps, kuid aja möödudes muutub lapsepõlve osa aina väiksemaks, distantseeritumaks ning ähmasemaks, kuigi öeldakse, et elu lõpus naaseb selle algus eriti erksalt, justkui oleksid purjetanud ümber maailma ning suunduksid tagasi sellesse pimedusse, kust kõik alguse sai. Räägitakse, et vanemate inimeste jaoks muutub äsja toimunu laialivalguvaks ning ergastuvad vaid kauged ajad ning kohad.*

*Rebecca Solnit “A Field Guide To Getting Lost” (2005)

14.novembri Greenfieldi kureerib Ann Mirjam Vaikla.

///

Kunstnikele mõeldud avatud platvorm Greenfield on regulaarne sündmus Sõltumatu Tantsu Laval, kus eri valdkondade kunstnikud (tantsijad, teatraalid, muusikud, kunstnikud, luuletajad jt) saavad üksteise loominguga tutvuda, oma valmimisjärgus töid ette näidata ning teiste loojate ja publikuga dialoogi luua.

Sel hooajal toimub Greenfield erinevate külaliskuraatorite käe all. Iga Greenfield on oma kuraatori nägu ja tegu, milles kajastuvad avaralt erinevad kaasaegsed kunstipraktikad.