PREMIERE’21

Kuu aja jooksul, mil Sõltumatu Tantsu Festival Telliskivis aset leiab, vaatab etendusi ning jagab oma muljeid Koreokohviku vahendusel STLi praktikant Pille-Triinu Maiste. Ta on õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis geenitehnoloogiat ja rakenduskeemiat, hetkel õpib Pille-Triinu Eesti Kunstiakadeemias kunstiteadust.
Kuna Pille on ka varem teatrikriitikuna sulge proovinud, siis palusime tal seekord terava pilguga festivalil ringi käia ja oma tähelepanekud ja mõtted Koreokohvikusse kirja panna.
Esimesena on luubi all PREMIERE’i värsked debüüdid.

Loe ja jaga meile ka oma mõtteid lavastuste kohta!

PREMIERE on juba 12 aastat aidanud noortel andekatel “pühendunud, kõrgelt motiveeritud ja avatud mõtlemisega” koreograafidel professionaalsele tantsumaastikule siseneda ja oma esiklavastused lavalaudadele tuua. Nõnda ka sel, piiranguterohkeks osutunud 2021. aastal. Sõltumatu Tantsu Festivali raames toimub 2. – 29.06. jooksul neli PREMIERE’21 etenduste õhtut, mil on võimalik vaadata järjest kahe noore talendi vaimu- ja vormisünnitisi. 

Esmalt on laval Ingrid Mugu “Põlemine”. See on tantsulisest liikumisest juhitud ja elektroakustilisest muusikast läbi põimunud lavastus, kus on füüsilises plaanis esil Eesti tantsumaastikul pigem haruldane kooslus: segu flamenkost ja kaasaegsest tantsust. Laval on tantsijanna, tool, lillesein ja helipult, mille taga istub kogu lavastuse helilise atmosfääri tekitaja ja etendaja lavakaaslane FREMEN. Ingrid Mugu lavastus töötab õhtust õhtusse nagu kellavärk. Ta tantsib endale selga uue musta kuue, mis sahiseb, lendab ja roomab koos esitajaga just nii nagu rütm parasjagu ette näeb. Tunnetatav on kogu terviku ülipõhjalik läbimõeldus, kohati aga isegi teatav selgeks õpitud masinlikkus.

Ingrid Mugu “Põlemine” / Foto: Kris Moor

Nagu pealkiri, on ka lavastuse enda lugu juba küllaltki kulunud ja tuttav motiiv nii teatris, kunstis, filmis, kirjanduses kui ka elus üldisemalt. Tulemusele orienteeritud elukeskkonnas asetseva inimese arengu ja läbipõlemise jälgimine on läbi käinud paljudest süžeedest. See figureerib Darren Aronofsky väga sarnase loolise ja visuaalesteetilise ülesehitusega (balleti) tantsulises kassahitis “Must luik” (2010), Margus Karu sulest pärinevas kodumaises raamat-etendus-film teoses “Nullpunkt” või näiteks hiljuti Eestimaal taas aktuaalsena esile kerkinud, kuid omal ajal Eesti NSV tolmu jalge alt pühkinud kunstniku Ülo Soosteri elus ja loomingus. See lugu on juba kõigile tuttav, nii mõnedki on seda lausa ise läbi elanud ja seega kogu lavastuse kontseptsioon kellelegi mingit üllatust ei paku.

Küll aga mõjub üsna värskendavalt näha kaasaegse tantsu raames midagi klassikalisemat, organiseeritumat ja tehnilisemat – flamenkot. Ingrid Mugu esitus on struktureeritud ja rütmiline, kaasahaarav. “Põlemine” tõesti näitab PREMIERE’i poolt nõutavat autori motiveeritust ja avatud mõttemaailma, kui seda just Eesti flamenkoskeene laiendamise katsena silmas pidada. Puhtalt sellises stiilis lavastusi on hetkeseisuga Eestis vähe ja mingisugust uuenduslikkus- ja värskusnooti on Mugu oma esikteosega (tantsu)lavadele toonud. Siiski tundub, et esimestele katsetustele omaselt on tantsijanna pigem oma mugavustsoonile vastava koreograafia koostanud ja oma keha lavastuse käigus mingite piirideni ei vii. Liikumine on graatsiline ja voogav, samas ka täpne ja konkreetne. 

Pärast vaheaega järgneb Allar Valge soololavastus “Love me Tinder”, mida võiks pigem nimetada organiseeritud liikumisetenduseks, kui tantsulavastuseks. Laval on kõik, mis ühe poissmehe majapidamisse kuuluda võiks: voodi, öökapp, riidepuu, peegel, vaip ja hantlid. Taustal jooksevad kohati humoorikaid, kohati piinlikult jaburad projektsioonid peategelase telefoniekraanist. Tegelane teeb kõike, mida (ilmselt) Youtube õigeks meheks olemise osas õpetada oskab. Liikumist on, kohati isegi täitsa füüsiliste võimete piiride kompamist. Lugu jookseb, hästi natuke on autori spetsialiteeti – stepptantsu – ka. Kõlab iseenesest vahvalt, kuid teostus ja tervik jäävad kokku pisut lahjaks, kaootiliseks ja juhuslikuks. 

Allar Valge “Love me Tinder” / Foto: Kris Moor

Mõte on üpris sarnane Ingrid Mugu lavastuse omaga: inimese kasvamine ja arenemine läbi elus kogetu. Süžee rullub taas lahti lineaarselt, sarnanedes sedapuhku mõnele lõbusale, kuid küllaltki sisutule Hollywoodi komöödiafilmile. Ka helikujundus tekitab tunde, nagu vaataks mingit paroodiat mitmeid kordi vaadatud ja juba otsast lõpuni pähe kulunud muusikalist. Tehnilise teostuse poolest jätab etendus samuti hektilistest ja natuke põhjendamatult tavalistest tegevustest koosneva jada mulje: mingi osa teeb Valge ilu- ja jõunumbreid, siis jälle jookseb sihitult mööda lava ringi ning lõpuks tantsib omaenda peegelpildiga. Võimalik, et lavastust luues tundus rohkete korduvate teguviiside kasutamine asjakohane või vajalik, kuid vaatajana tekkis pigem tunne, et on püütud lihtsalt kuidagi oma aeg nii tegevuslikult aga samas lihtsalt ära täita, kui võimalik. 

Iseenesest näib rekvisiitide ja lavastuse pigem ühiskonnakriitilise pealkirja järgi vaadates kogu komplektis sisulist potentsiaali justkui olevat aga paraku see üsna lihtsakoelise loo ja teostuse läbi kohale ei jõua. Pealtvaataja “tagantjärgi targa” pilgu läbi oleks Valge võinud natuke enam keskenduda üksindustundest lähtuva inimpsüühika avamisele või stereotüüpse esimese kohtingu käitumisviisi analüüsimisele, mitte ainult nende olukordade stereotüüpsele kujutamisele. Sellegipoolest on tore, et üsna tihedasse varasemalt PREMIERE raames oma idee lavale toonud neidude hulka lisandus veel üks noormees ja loodetavasti julgustab taoline kogemus teda rohkem stepptantsu usaldama – see väike jupike tekitas kogu tervikus kõige eredama elamuse.

Noored on täiusetusele vaatamata vaieldamatult tublid, üks tublim kui teine. Vaatamata kaua kestnud koroonapiirangutele ja muutlikule olukorrale kunsti- ja kultuurimaastikul on nad siiski välja toonud oma võimete kohased lavastused, mida nüüd publikule juunikuu jooksul jõudumööda ette kantakse. Mõlemad lavastused räägivad inimeste eludest: üks vaatleb konkreetset õpetlikku olukorda noormehe elukõveras, teine keskendub inimese kasvamisele ja arengule üleüldisemalt. Teosed on veidi sarnased, aga samas väga erinevad ja tasuvad kindlasti ära nägemist ja dokumenteerimist kui mingi kindel verstapost nende kahe noore inimese, tantsija, koreograafi ja nüüd ka lavastaja arenguteel. 

PREMIERE’21 tiimid Tartus, Alexela Loomeaval