Piiripeal olek ehk minu pihtimus

Minu uurimisresidentuuri teemaks kujunes piirsituatsioonide uurimine performance’i kunstis ja etenduskunstides. See on olnud loogiline järg minu soololavastusele „Holy Rage“, kus tegelesin vihaseisundi esilekutsumisega. Mind huvitas vihaalge kui ürgne tunne, mis ümbritseb meid kõiki. Mind paelus, kuidas on võimalik kutsuda vihaseisundit esile nii, et kõik, mida teen või milliseks kujuneb minu olek, on publiku ees reaalajas päris. Reaalseks ta kujuneski. Nii etendused, post-performance, vahepealne olek kui ka edaspidine elukäik. Olin lõpuks üks peast sassis närvipundar, kes kogu maailma valu endasse kuhjanud oli. Hävitasin end ja hävitasin teisi. Kõige suuremaks ohvriks kujunes minu kõige lähedasem ja kallim inimene – minu kaaslane, kes pidi seda kõike taluma.
Ka praegune eriolukord on globaalne piirsituatsioon. Keegi ei tea, mis päriselt toimub ning mis meid ees ootab. Inimesed on teadmatuses hullumas.

Mina ise tahtsin ja lõin iseendale selle piirsituatsiooni, praeguses olukorras ei ole meil seda ise valimise võimalikkust.

Valisin sellise viisi just seetõttu, kuna usun siiani, et see oli ainuke viis, kuidas päriselt viha esile tuua. Mind huvitas, kui kaugele suudan iseendas kaevata, kuhu maani suudan kõige sellega minna ning kus on minu piir. Siinkohal tekib mul küsimus, et kui meie ühiskond on teadlik olukorrast ning käitub sellele vastavalt, siis miks on vaja iga kahe sekundi tagant lugeda, mida uudistes jälle öeldakse? Kas see teeb teid targemaks? Kas see päästab maailma? Kas see kaotab ära Koroona? Vajalik informatsioon jõuab enamasti alati kõigini. Pole vaja pidevalt oma ajule üle korrutada, kui halvasti kõik on. Pigem tehke asju, millega te pole tegeleda jõudnud ning säilitage rahu. Kõige negatiivse lugemisega lihtsalt suretate iseennast ja tõmbate stressi ligi. Üks osa minu viha esile kutsumise eksperimendist seisnes selles, et igapäevaselt lugesin kõike kõige halvemat, mida meedia kajastas ja pakkus. Lisaks sellele vaatasin dokumentaal- ning mängufilme, mis sisaldasid ohtralt vägivalda. Mu alateadvus võttis info nii omaks, et lõpuks oligi see kõik normaalne. Ma ulpisin selles pasas. Kõik oligi halb, vastik, valus. Olin kuri ja kurb iseenda ja kogu maailma peale. Muutusin isekaks. Ma ei mõelnud oma lähedastele, sõpradele ega publikule. Mu vanemad nägid, kuidas esietendusel endale noaga reide virutasin. Mu ema helistas peale iga „Holy Rage’i“ etendust mulle ja uuris kas ma olen elus ja terve. Mu sõbranna esitas mulle ultimaatumi: „Kui sa seda etendust veel teed, siis ma ei suhtle sinuga enam. Ma ei suuda seda enam taluda, mida sa endaga teed, see mõjutab ka mind“. Ma olin kogu aeg arvanud, et ah mis see ikka on, küll ma sellest välja tulen. Aga see ei olnudki nii lihtne. Ma ei saanud sellest enam välja. Ei teadnud, kuidas end ise aidata ega lasknud ka teistel seda teha.

Minu piiriks sai etendus Tartu Uues Teatris, kus minestasin kaks korda ning post-performance lõppes orgaaniliselt suust vere välja köhimise ja nuuskamisega. Tagatipuks käisin teist korda EMOs ja sain otsmikupõletiku. Selleks hetkeks olid minu keha ja vaim väsinud. Ei võtnud enam vastu tundeid ega valu. Tundsin, et saavutasin selle, mida otsisin, mu keha ja vaim hakkasid mulle vastu. Tajusin ära, et see oli minu jaoks viimane piir. Käisin ära põrgus, kaotasin kontrolli, lähenesin surmale. Lõpuks tekkis tunne, et aitab, sain ju, mis tahtsin. 

Ma ei ole kunagi surma kartnud. Ma arvan, et surm on meie loomulik elu osa ning lõpuks juhtub see niikuinii. Küll aga pani „Holy Rage“ mind mõtlema, et olen veel noor ja mul on veel terve elu ees. Minu taastumine kestis aasta. Küll aga oleksin võinud sellega varem tegeleda. Nüüdseks mul ei ole enam viha nähte. Ma ei otsi tühjast kohast probleeme. Austan ennast. Arvan, et jõudsin alles nüüd lunastuseni… Minu iga uus „Holy Rage’i“ etendus oli protsess, kuhu maani mu viha kasvab, mis ma järgmiseks ette võtan, kui end ei kontrolli? See, mida ma laval tegin, sellest kuulsin ma kas oma tiimilt või vaatasin järgi videost. 

See, et ma varasemalt tegelesin enesehävitamisega, ei tähenda, et ma seda kõigis järgnevates loometöödes teeksin. Pigem liigun uuele tasandile. Piirsituatsioon ei ole pelgalt ainult enesehävitamine. Piirsituatsioon võib ka olla pimedas ruumis istumine ilma igasuguse kontakti, inimsuhtluse, asjadeta… Samuti võib koroonaviirust nimetada piirsituatsiooniks – nii globaalse inimkonna hävingu mõttes kui kartuses olla kodus iseendaga ning vaadata iseendale otsa. Oma soololavastuses ma tegelikult vaatasingi iseendale otsa. Kutsudes esile seda, mida olin terve oma eluvältel eiranud ja alla surunud. Lisaks sellele kaasasin ka maailma mured. Arvan, et kunstis üldiselt tegeletakse sellega, mis parasjagu kunstnikku kõnetab. Kunstnikke on erinevaid, kes lähenevad asjale läbi huumori, kes läbi vägivaldsuse või esteetika. Mulle on tihti öeldud, et ma olen depressiivne kunstnik, ning et tegelen raskete teemadega. Ise ma ei arva, et oleksin depressiivne. See, kui ma tegelen raskete teemadega, ei tee mind depressiivseks. Oma loomingus püüan lihtsalt jõuda publikuni võimalikult ausalt, tegeledes teemadega, mis mind ja meie ühiskonda parasjagu kõnetavad.

Oma uurimusteema küsimusi olen püstitanud mitmeid. Nagu näiteks, millised on erinevad piirsituatsioonid performance-kunstis ja etenduskunstides? Mida on tehtud ja mida tehakse? Miks? Kas radikaalsed kunstnikud kasutavad rituaalseid elemente teadlikult või mitteteadlikult? Kui kasutatakse mitteteadlikult, siis kas hiljem tegeletakse teema lahkamisega – mis see siis tegelikult oli, millega tegeleti? Mis on erinevad kunstivormid, mida kasutatakse äärmuslikes etendustes? Kust see kõik on tulnud ja kuidas see on jõudnud kunstini? Kas piirid üldse eksisteerivad, kui aeg muutub ning piirid on pidevas nihkes? Mis asi üldse on piirsituatsioon?

Seda teemat hakkasin uurima just minu enda, kunstniku seisukohalt. Mis see siis oli, millega ma tegelikult tegelesin? Olin ju eelnevalt käinud residentuuris ning uurinud viha kohta, küll aga ei jõudnud ma oma mõtetega päris sinna, kuhu olen jõudnud nüüd. Kasutasin oma lavastuses rituaalseid elemente, millest ma ei olnud teadlik. 

Piirsituatsioonide uurimisega olengi aru saanud, et tegelesin patulunastuse vormiga ehk enesepiitsutamisega. Enesepiitsutamist peetakse küll 14. sajandi liikumiseks, aga tegelikult oli enesepiitsutamine juba antiikajal tavaline religioosne tava. Enesepiitsutamist peeti katoliku kiriku ja kloostrikorralduse patulunastuse vormiks. Seda tehti, kuna arvati, et ennast kahjustades hakkab Jumalal neist kahju, annab neile armu ning päästab haigusest. Enesepiitsutamist kutsuti surmavaks praktikaks, mida praktiseerisid näiteks nunnad. Usuti, et kes lähenevad Jumalale läbi enesepiitsutamise, saavad valgustuse südamesse, mõtted korda, alateadvuse puhtaks ning vaim läheb Jumala poole teele. Olen ka aru saanud, et piirsituatsioonid ei pea olema ainult vere pritsimine, vaid võivad olla ka kestvuse peale üles ehitatud. Paljud kunstnikud on ühendanud kunsti- ja rituaalpraktika, mis võimaldab kunsti vaadelda kui vaimsuse ja kunsti segu. Parimaks näiteks on vast Ron Athey. Ka mina ühendasin kunsti ja rituaalpraktika. Teadsin, et tahan jõuda lunastuseni, kuid hakkan alles nüüd otsi kokku viima kogu rituaalse protsessi kohta, mida ma tegelikult tegin.