Paar mõtet kokkusaamisest

Lugesin just, et Tallinnas viidi kaks hiina turisti koroonaviiruse kahtlusega haiglasse. Jälle miski, mis meid muu maailmaga liidab.

Kui valmistasime ette Paide Teatri avalavastust „KAITSEALA“, ütles sõber ja kolleeg Johannes Richard Sepping: “Inimesed publikus on sama olulised kui näitlejad, lavastaja, kunstnik, valgustaja, produtsent, Olku. Me ei ole cult, me ei ole poliitikud, me oleme need, kes me oleme. Live in the moment, mothafucka.” Ajakirja Teater. Muusika. Kino 2019. aasta oktoobrinumbris küsis Eero Epner Marika Vaarikult „Lavastus ei sünni seega publiku jaoks, vaid publiku ees ja publikul on võimalik seda sündi vaadata?“ ja Vaarik vastas „Publik ei puutu üldse asjasse. Publik vaatab lihtsalt pealt. See, et näitlejatel oleks „knopka talla all”, pulss üleval, peab juhtuma niikuinii, selleks ei tohi vajada publiku ergutust. Ilma kiire pulsita ei saa üldse lavale minna, ei ole lihtsalt huvitav, mitte midagi ei juhtu. Kraad, millega lavale minna, peab olema väga kõrge.“

Kirikusse võib inimene minna teadlikult, kindla januga mingi kogemuse järele. Ta tunneb usutalituse tihedat niidistikku peensusteni. Või ei tunne, aga usub. Ta usub, et need, kes tunnevad, juhivad ta läbi Punase mere. Aga kirikusse võib minna ka teisiti. Pühapäeviti. Kell 11 või 10 või no vastavalt kogudusele, vastavalt konfessioonile. Sest nii käib. Aastasadu on viisakas inimene, korralik kodanik käinud pühapäeva hommikul jumalateenistusel. Ta teab, millal peab risti ette lööma, millal „Aamen“ ütlema. Ta teeb seda, sest nii on ju kombeks.

Ühel juhul osaleb inimene rituaalis, teisel juhul pelgas kombetalituses.

Tundub, et teatrisse tulemisega on samuti.

Ühe jaoks on teater võimalus kogeda teisi ja teistsuguseid reaalsuseid – olgu nad argiilmale vähem või rohkem sarnased. Teise jaoks on teater osa argireaalsusest. Teatripilet kultuursuse ja harituse tunnustäht.

Need esimesed, kes astuvad saali – olgu teatri- või kirikusaali – valmidusega otsida, tegutseda, rituaalis aktiivselt osaleda, ei lahku sealt sugugi alati valgustunutena, kirgastunutena. Samuti võib juhtuda, et need teised, kes tulid, sest „ noh, ikka ju peab käima“, võivad ühel hetkel unustada kombetalituse ja liituda esimestega. Saada osaks rituaalist. Nii kirikus kui teatris.

Sõber Sepping kõneleb kokkusaamisest võrdsete vahel. Kogudusest, kelle osaluses ja osaduses sünnib teater. Marika Vaariku mõte ei ole mu meelest aga sugugi vastupidine, vaid seab lati neile, kes rituaali läbi viivad. Ülim valmisolek. Nagu lahkunud Ruhnu kirikuõpetaja Harri-Johannes Rein, kes pidas igal hommikul palvuse ka siis, kui kirikus ühtegi hingelist polnud.

Kahepoolne valmisolek – ühel anda, teisel vastu võtta – on esmane eeldus. Baastasand. Elementaarne, aga mitte iseenesestmõistetav.