Õnnestumise ja saavutamise kultuse paratamatu pealetung

Tahame me seda või ei, me elame tulemusele orienteeritud ühiskonnas. Kehtivate ideaalide kohaselt peaks inimesel kogu aeg käed-jalad tööd täis olema. Kogu aeg peaks olema mingi eesmärk ja alati ka mingisugune suurem saavutus või vähemalt tagasihoidlik tulemus, mida oma tegevuste kohta ette näidata. Ebaõnnestumine, katkestamine ja läbikukkumine pole enam justkui normaalsed. Õnnestumine on eeldatav ning selle saavutamine tuleb sagel füüsilise ja vaimse tervise hinnaga. Sama oluline on iga tegevuse lõpetatus. Kindla psühholoogilise rahulduse saamiseks peab igal alanud protsessil olema lõpp ja sellega kaasnev lahendus. Kui lugu või mõttekäik ei lahene, jääb midagi justkui sisse kripeldama, ei lase rahulikult edasi olla. Aga mis saab siis, kui inimene enam ei jaksa lõpu poole pürgida? Kui ellujäämine pole enam prioriteet ja elulõnga katkemiseni pingutamist õigustatakse juhtmõttega „kõik või mitte midagi”?

Inimesed sõidavad pärast tööd autoga jõusaali, et saaks kiiresti trenn tehtud ja siis kohe koju, et töö juures pooleli jäänud toimetusi lõpuni teha. Selle asemel, et näiteks jalutada rahulikult töölt koju ja veeta õhtu koos perega lauamänge mängides, ümbrust tähele pannes ja millestki päriselt rõõmu tundes. Hüperaktiivne tegutsemisviis pakub pidevat ja katkematut kiirustamist punktist A punkti B, tulemus ja ametikõrgendus pidevalt silme ees terendamas ja samas ka kukla taga kammitsemas. Puhatakse magades, kindlate ajaliste piirangute raames, et õnnestuks võimalikult vähe aega raisates välja puhata. Ükski ametikoht pole kunagi piisavalt hea, alati saab veel paremini. Ja siis paar korda kuus minnakse psühhiaatri juurde, et aru saada, miks on õnnelikkus ja rahulolu meie generatsiooni puhul pigem haruldane. Rõõmu ja rahu loodetakse saavutada arsti poolt välja kirjutatud antidepressantide ja rahustitega. Ja nii ongi normaalne. Aga kas kuidagi muudmoodi ei saaks?

Foto: Alan Proosa

Keithy Kuuspu arvab ja loodab, et saab. Oma magistritöös “False Falling” (“Läbi kukkumine”) analüüsib Kuuspu inimeste käitumismustreid Haruki Murakami ning Susan Sontagi kirja pandud ideedest lähtuvalt. See koosneb lavastusest ja põhjalikust kirjalikust osast, milles ta esitab kõiki mainitud ja ka paljusid teisi meie ühiskonda painavaid ja paraku progresseeruvaid probleemkohti. Ta arvab, et inimestele on saatuslikuks saanud oskamatus protsesside käigus tekkivat olemist ja kulgemist nautida. Just sellepärast lõi ta lavastuse “Läbi kukkumine”, mille meetodiks ongi kulgemine ühest tegevusest teise. Need tegevused ei ole pealtnäha kuidagi omavahel seotud, mitte ükski neist ei vii mingi konkreetse ja ette näidatava tulemuseni (kui lavastuse lõpp välja arvata) ning lõppevad sageli just siis, kui vaatajale tundub, et kulminatsiooni saabumiseks võiks natuke veel teha ja pingutada. Laval on Liisa Saaremäel, Martina Georgina, Agnes Ihoma, Anumai Raska, Arolin Raudva ja Keithy Kuuspu.

„Läbi kukkumise” tegelased on kuus „keskmist”, ühteviisi mustvalgesse riietatud habrast naist, kes kogu õhtu jooksul mängivad inimeste ootuste ja lootustega. Vahepeal väsitavad nad ennast, vahepeal aga venitavad aega ja ruumi nii, et väsib hoopis publik. See on inimeste võitlus iseenda sisemaailma ja keskendumisvõimega tantsijate loodud tasakaalukas atmosfääris. Eesmärk on korduvate aga ei kuhugi viivate tegevuste abil tekitada publikule mingi kohalolutunne ja sisemine rahu, pakkuda aega vaatamiseks, analüüsimiseks, mõtisklemiseks ja olemiseks. Vahet pole, kui kõik suured ja lava täitvad rekvisiidid pole kogu aeg töös. Vahet pole, et kujutatud on tööstuslikku maastikku, mis antud lavastuse kontekstis pole kogu aeg aktiivselt töös ja seda kasutatakse pigem ideede sünnilavana. Ja veel vähem oluline on see, et kogu sellel tööstusmaastikul figureerivad pisikesed naised, mitte kiivrites ja neoonvestides töömehed nagu me üldiselt harjunud oleme. Nad teevad tööd mitte selleks, et toota tulemust või viia läbi lõpetatud tegevusi, vaid tegutsevad selle nimel, et pakkuda endale ja publikule võimalust rahuneda, ennast koguda ja siis uuesti puha(stu)nuna igapäevaellu naasta.

Foto: Alan Proosa

Keithy Kuuspu lavastus ei ole kergete killast. Seda on esialgu ilma tausta tundmata küllaltki keeruline vaadata ja omaks võtta, kuna autor ja tantsijad tekitavad teadlikult ja tahtlikult olukorra, milles tänapäeva ühiskonnas olev keskmine inimene pole harjunud olema. See tundub võõras ja vale. Nad tekitavad tühja olemise aja, mille järgi autor näeb end ümbritsevas maailmas puudust tundvat. Tantsijad ei suhtle ega suhestu üksteisega, nad püüavad alustada vaikivat vestlust eelkõige just konkreetseks õhtuks saali kogunenud publikuga. „Läbi kukkmine” on lavastatud õhtupoolik iseenda sisekaemuseks. See on ilus, keerukas, voogav ja ainulaadne. Mitte ükski õhtu, mitte ükski etendus ja mitte ükski liigutus ei ole täpselt samasugune nagu ta oli eelmine kord. Kõik juhtub ja liigub, aga ei vii kuhugi. Lavastus on selline, nagu Kuuspu arvates võiks elu päriselt olla: läbikukkumistele avatud, rahu ja õnne otsimisele orienteeritud tegevuste voog.