Olemise protsess

Intervjuu Külli Roosna ja Kenneth Flakiga

Eline: Millest teie uus lavastus “Two Body Orchestra” räägib?

Külli: Lavastuse inspiratsioon tuli paljususeks olemise kogemisest. Mõtleme inimkogemusest kui orkestrist, milles kohtuvad ühtaegu mitu asja: sensatsioonid, tajud, tunded, mõtted, mälestused, keskkond. Väga erinevad, ent kattuvad süsteemid, mis hakkavad kokku kõlama. Mulle meeldib ühe neurohäkkeri Daniel Schmachtenbergeri mõte, mis kõlab tõlgituna umbes nii: “Ma ei ole indiviid – mul on olemas küll iseorganiseeruv membraan, koos teatud individuaalsusega, aga ma ilmnen kõige ülejäänu tõttu.”

Lavastuse loomeprotsessi alguses esitasime endile väljakutse teha sada video sketši: mängisime mingite aluspõhimõtetega, salvestasime videoks ja siis valisime ning arendasime neid ideid, milles potentsiaali nägime. See protsess pole veel lõpetatud, meil pole veel sadat sketši. Aga palju materjali on varasemalt salvestatud looduses, teistes saalides ja välismaal. Kui ma nüüd mingit osa etenduses tantsin, siis mäletan Norrat või Pärnu randa, kõik need mälestused sulanduvad kogemusega tantsimisest selle tegemise ajal. 

Kenneth: Ma tahaksin tagasi minna selle juurde, millest lavastus räägib. Mõnes mõttes ei räägi ta millestki. Ta on, mis ta on. Kui me püüame midagi sõnadega määratleda, siis ta ei ole enam see. Siis on ta midagi muud. Viimasel ajal on üles kerkinud idee millegi elus hoidmisest, vastuoludest ja sellest, kuidas venitada “millestki rääkimist” nii kaua kui võimalik. 

Külli: Enne kui hakkame kirjeldama, sildistama ja tähendusse sulgema. 

Kenneth: Just. Et saaks jääda võimaluste ja potentsiaali välja, kus asjad võivad midagi tähendada, aga võivad ka mitte. Tegemist on klassifitseerimise venitamise ideega. Kuidas ruumis navigeerida enne, kui lukustame midagi kastidesse. Sest keha ei ole võimalik sildistada. Kuigi võime kehale palju silte peale panna ja temast kasulikku informatsiooni saada, siis see ei hooma kunagi keha või kunstiteost või midagi muud täielikult. Klassifitseerimine vähendab võimalikke dimensioone alati drastiliselt.

Külli: Keha ise on väga avatud, ta ei anna endale hinnanguid viisil nagu meie mõtted ja sildid seda teevad. Sildistamine loob küll ühiseid abstraktsioone, mille kaudu suhelda ja mis võivad aidata kaasa üksteise mõistmisele. Aga võimalike tähenduste vahel navigeerimine ja individuaalse kogemuse erilisuse mõistmine on kaks eri asja.

Kenneth: Enamus meie abstraktsioone ei ole ka tõesed, mistõttu paljud sildid on valed. Teaduslikult me ei saa ka kunagi öelda, et nüüd oleme loodusest lõplikult aru saanud.

Eline: Kas see on see, mida peate silmas kui kirjeldate kehasid kui (muuseas ka) fiktsioonidest koosnevaid võrgustikke? 

Külli: Mulle tundub, et ma elan reaalsuses, kus pildid, mõtted ja sõnad ilmuvad mulle aja kaudu, tulles minu enda eluajast, ajaloost ja isegi sügavamalt, ning mõjutavad väga konkreetselt seda, kuidas ma mõtlen, käitun ja mis valikuid teen. Ja mina loon pidevalt lugusid ja ühendan neid punkte. Tähtsuse hierarhial on siin väga õrn loogika, sest esialgu vähetähtsatena tunduvad asjad võivad muuta reaalsuse kulgu. Pidev jutuvestmine, milles elame, on minu jaoks huvitav. 

Kenneth: Fiktsioon on samuti silt. Lugu on interpretatsioon, millel on algus, keskpaik ja lõpp. Reaalsus ise on palju korratum. Aga neid lugusid on vaja, et reaalsust mõtestada ja sellest “aru saada”. Üks käimasolevatest projektidest on nende lugude lahtiharutamine, et neid vabamalt võtta ja näha, mis nad võiksid olla.

Eline: Kui kaua olete töötanud keha ja interaktiivse tehnoloogiaga?

Kenneth: Me alustasime 2014. aastal. Enne tegelesime ka erinevate tehnoloogiatega. Aga jah, võib öelda, et meie koostöö algusest saati.

 

Eline: Kuidas see muutunud on  ja mis teid jätkuvalt inspireerib?

Külli: 2014. aastal tegime prooviks lavastuse “Blood Music”. Protsess oli huvitav. Minu liikumine ja kavatsused muutusid iseenesest, kuna ma liigutasin heli, nagu mängiksin instrumenti. Aga aastate jooksul katsetasime aina enam ja mängisime helide algoritmidega. Üks suur vaheldus tuli algoritmi muutmisega tundlikumaks, nii et see tabas palju väiksemat liikumist. Ma ei pidanud enam sensorit mängima, sain lihtsalt olla. Olla mina ja olla heliga. Enam ei tundnud, et mängin instrumenti. Nüüd tunnen, et saan keskenduda olemisele, oma kogemusele. Heli on osa minu kogemuse maastikust, mida loon. 

Kenneth: Üks suur asi, mis on muutunud, on tehnoloogia kasutamise poliitika. Me alustasime suurfirmalt ostetud tarkvaraga, mis jooksis Macil ja on suletud allikaga operatsioonisüsteem. Aastatega oleme üle läinud täiesti teistsugusele tarkvarale, mis on tasuta ja kättesaadav kõigile. Takrvara, mida arendavad kogukonnad, mitte korporatsioonid. Nende kogukondadega koos töötamine on muutnud meie arusaamu tehnoloogia võimalustest kogukonna ühise pingutuse tulemusena, selle asemel, et kasutada seda lihtsalt tarbijana. Meil on dialoog  tehnoloogiaga, mida kasutame ja me panustame ka arendajatele tagasi. Testime, avaldame videodena kasutusjuhendeid, jagame arendajatega koodi ja veateateid. 

Külli: Nende MiniBee sensorite disainer Marije Baalman on samuti kunstnik. Ta kirjutab praegu raamatut (“Just a Question of Mapping”) sellest, kuidas sensortehnoloogiat kunstis kasutatakse ja me osalesime tema uurimistöös. On omaette väärtus, kui katsetad kellegi teise tööd, lisad oma kujutlusvõime ning annad ka tagasidet. 

Kenneth: Ma arvan, et kasulik on mõelda ka tehnoloogiast laiemalt. Üks mu esimesi suuri lugemiskogemusi oli Michel Foucault’ “Seksuaalsuse ajalugu,” milles ta kirjutab enesekavandamisest. Ta kirjutab näiteks pihtimisest Katolikus kirikus: inimene hakkab rääkima endast, oma ihadest ja seeläbi neid reaalsusesse looma. Ta kirjutab ka teadusest kui looduse ja inimloomuse kategoriseerimise programmist, mis kombineerib ja kinnistab omavahel mingeid tahke, mis ei pea ilmtingimata kokku kuuluma. Millest siis saab näiteks seksuaalne identiteet. Või saavad neist mingid viisid endast või ühiskonnast mõelda. Samuti võib mõelda näiteks meditatsioonist kui enesetehnoloogiast, enesega tegelemisest, et jõuda teatud tulemusteni.

Külli: Pihtides – või ka lihtsalt rääkides – tekib teatud tajude ja tunnete reaalsus, mida abstraheerides ja sõnadesse pannes, kirjeldades ja formuleerides, midagi jälle muutub. Ja mulle meeldib mõte, et me kõik tegeleme abstraheerimisega – püüame sõnastada oma tegelikke kogemusi. Ja vahetevahel me tunneme, et mõni mõte jõuab tõesti kohale. Mõnikord tekib side, mis kajab tagasi ja muudab midagi väga sügaval.

Eline: Kuidas suhestub keha informatsiooni edastamisse ja vastuvõtmisse?

Külli: Kui me vaatame keha laval, siis tekib alati mingi spetsiifiline tasakaal. Kui palju tähelepanu on meil endil ja kui palju näeme, mis laval toimub. See on vaatleja individuaalsus. Sest mõnikord me märkame rohkem asju, mida ei ole, kui neid, mis on. Kui palju ja mida me jõuame märgata samal ajal, kui tegeleme iseenda lugudega? Missugune on kehalt-kehale suhtlus, sõltub vaatlejast. Kui mina vaatan keha, siis mulle võib tunduda vahel, et teleporteerun teise kehasse. See haarab mind, kehade vahel on nii palju sarnasusi. Tegemist on põneva rännakuga tegelikult. 

Kenneth: Ma kasutan seda kui mõõdikut. Kui ma istun koreograafina väljaspool, siis ma kasutan kinesteetilist reaktsiooni või selle puudumist mõistmaks, kas nähtu üldse kuidagi minuga resoneerub. Kui keegi liigub ja ma ei tunne mingit vastukaja, siis see ei tööta minu jaoks, mida iganes “töötama” tähendab. Ma otsin alati kinesteetilist reaktsiooni sellele, mis laval toimub. Et etendaja mind liigutaks. Sellel on omaette väärtus, see on huvitav.

Külli: Ma nokin natuke su sõnastusega.

Kenneth: Palun tee seda. 

Külli: Et etendaja sind liigutaks? Mingis mõttes liigutad sa ise end vaatamise kaudu.

Kenneth: Just. Mina teen seda. Ma tunnen kinesteetilist vastukaja sellele, mis laval toimub.

Eline: Kuidas toimub samal ajal koreograafia loomine ja tantsimine? 

Kenneth: Mind ei huvita koreograafil ja etendajal vahe tegemine. Mind ei huvita tantsukunstniku ja helikunstniku ja visuaalkunstniku eristamine. Mind huvitab mõtlemisprotsessi avaldumine performatiivses ruumis. Fenomenoloog Mark Rowlands on meid inspireerinud oma ideega mõtlemisest kui kehastunud, kehtestatud, pikendatud ja alati mingisse keskkonda kuuluvast protsessist. Kehastamata mõtlemist ei ole olemas. Mõtlemine toimub alati mingisuguse liikumise läbi. Ja see toimub alati mingis kindlas keskkonnas mingite vahendite või töö delegeerimise kaudu. Etenduse kontekstis mind huvitab väga mõtlemise protsess laval. Ma panen mingid mõtted lavale ja luban neil avalduda. Kuidas see väli ristub, ühineb, kuidas elemendid omavahel väga ootamatutel viisidel lukustuvad, on huvitav. Ning siis on muidugi valikud, kui kaua midagi peaks kestma, kuidas midagi arendada need on maitseküsimused. Mingis mõttes see on esteetika, mis on kogu senise töö tulemus ja meie maitse. Meile võib näiteks meeldida, kui mingi stseen kestab kaua, aga mingitele inimestele võib-olla ei meeldi. 

Külli: Ja muidugi me anname teineteisele tagasisidet ja küsime ka nõu. Aga on üks asi veel, mida ma sooviks selle lavastuse kohta lisada. Kuna tekitame kõik helid läbi sensortehnoloogia või mikrofonide kaudu, siis kerkib esile küllaltki eriline heli ja liikumise suhe. Me leidsime palju just muusikast alustades. Kuulasime mingit helisalvestust, kujutlesime ja proovisime, kuidas seda võiks töödelda ja otsisime liikumise ning heliruumi suhet, mis sellest võiks välja kasvada.

Eline: Ma mõtlesin jah, et kirjeldus ütleb, et “Two Body Orchestra” on kontsert-tantsulavastus.

Kenneth: Jah, me loome väga otseselt kõik helid laval. Ses mõttes me oleme muusikud, aga siin tulevad jälle sildid, muusik, tantsija… Kas on üldse kasulik neid piire tõmmata? Kas see lisab midagi? Tantsijatest saavad muusikud ja muusikutest tantsijad ja nende kategooriate vahel on väli, kus asjad juhtuvad.

Eline: Lõpetuseks, mis teid isiklikult viimasel ajal inspireerinud on?

Külli: Pean ütlema, et neuroteadlaste ja neurohäkkerite loengute kuulamine on väga huvitav olnud. Põnevad vaatenurgad, kuidas inimesed mõtlevad enese konstrueerimisest ja häkkimisest, mida nad väärtustavad ja mis neid inspireerib. Olemise protsess üldisemalt. Ja olen teinud katsetusi, võtnud iga päev külma dušši ja ka jäävanne ning praktiseerinud mõningaid hingamistehnikaid. 

Kenneth: Ma lugesin varem palju ulmekirjandust, aga viimastel aastatel olen lugenud rohkem tarkvaraarendusest ja koodikirjutamisest ja kõike arvutisüsteemidest ja avatud allikatest. Kõlab väga nohiklikult, aga nii on. Pidev dialoog nende kogukondadega on ka väga inspireeriv olnud ja andnud mõttelõngu, mida siduda neurohäkkimise ja külmade duššidega. 

Külli: Ja Ladina-Ameerika tantsud ning muud töötoad. Olen katsetanud uusi mõtlemise ja põhjendamise süsteeme. Meil on õnnestunud natuke vaadelda, kuidas inimesed tegutsevad erinevates kogukondades ja erinevatel eesmärkidel.