Katkend Jonathan Burrows´i ja Matteo Fargion´i lavastusest „Odav loeng“ (Cheap Lecture, 2009), kus kaks etendajat räägivad rütmis muusikaliselt formuleeritud fraase kompositsiooni, aja, ruumi ning publiku ja etendaja suhetest.
See kuis publik
istub on
see kuis meie
peaks istuma.
Palun Looja las nad
annavad meile loa
mõelda end võitmatuks,
ja õnnista kondanlust
esireas
kelle pihta
pillasime
heldekäeliselt hõõguvat
vägivalda.
See siin on
kõikidele inimestele
kes on pidanud
lõksu püütult
plaksutama
etenduse lõpus
mis neile ei meeldinud,
Palun andke meile andeks
see pidi vast olema
õudne andke
andeks, see
pidi vast olema õudne
kuis aeg
möödus
nii aeglaselt,
nii
aeglaselt,
see pidi vast
*
olema
õudne.
See kuis
aeg
möödus
nii
*
aeglaselt
*
*
Andke
andeks,
see pidi vast
olema õudne.
*
*
Ja iga kord
kui sulgesid silmad
juhtus midagi mis
pani sind mõtlema,
et ehk nüüd on ometi midagi vaadata,
ja sa vaatasid uuesti, ja
midagi ei juhtunud.
See kuis
sa kasvasid
meid vihkama,
eeskätt sellepärast
et mõnele
isegi meeldis
ja nad plaksutasid nii kõvasti,
et sa pidid plaksutama
õige pisut
et olla viisakas, mis
pani sind lõpuks
vihkama
kõiki.