Minu kvääripandeemia

Eriolukorra esimestel nädalatel ma vältisin toast lahkumist. Veetsin enamuse ajast nagu hikikomori, telefon käes madratsisaarekesel, ümbritsetud täishigistatud kangast ja kiirkullerite pakikestest, millele läks vähemalt pool mu palgast. Eneseisolatsioon ei olnud minu jaoks võõras. See oli isegi hirmuäratavalt tuttav, ränd tagasi aega, mil olin ära lõigatud pea kõigest, mis minu elu tänasel päeval mõtestab, ehk rahvaütluslikult tagasi “kapis”.

Nagu varases teismeeas, sai minu eluliiniks internetiühendus. Sel ajal jätsin tihti põhikoolis tunde vahele, et vaadata ameerika tõlgendust kultussarjast “Queer As Folk”, olin “avalikult” gei võhivõõrastele foorumites ja jututubades ning sain kogemata teada, mida tähendab fisting. Need olid vajalikud hingetõmbepausid maailmas, mis on igavesest ajast igavesti üleküllastunud heterode ja paiksooliste lõputust propagandast ja sunnist saada järglaseid, olles õnnelikult abielus, kuni surm meid vabastab. Kolmekümneselt on vahendid ja põhjused sisselogimiseks küll teistsugused, aga vajadused iseennast väljendada ja jõuda oma inimesteni, on suures plaanis jäänud ikka samaks. 

Pandeemia mõju on aga olnud vaieldamatu. Piiride sulgemisel nägin geide kohtinguäppides ühest küljest defitsiiti. Meid on siin niigi vähe ja turismivoolu katkedes ei tule uut verd peale. Teisalt muutuvad need sama kümme nägu ootamatult armsamaks, sest muid võimalusi lihtsalt pole. Lisa suguhaiguste stigmale veel üks moehaigus ja mõni valibki tsölibaadi või teised virtuaalsed võimalused, välistamata plahvatuslikult laienenud amatöörporno tööstuse. Teised jälle uuest maailmakorrast ei lase end häirida: vaimse tervise probleemide ja HIV-epideemia on tänaseks päevaks juba normaliseerunud. Hirm nähtamatu vastase ees? Been there, done that

Kõige teravamat vahet tundsin eriolukorra mõju suhtele kogukonnaga laiemalt. Sisuliselt töötan ma poole kohaga drag-esinejana pidudel ja ühismeedias. Nagu kunstnikega ikka, on mu vaev ja tasu seni valdavalt emotsionaalne, aga ka elutähtis. Seetõttu oli huvitav jälgida, kuidas see kogukonna osa pandeemia edenedes kohanes, alustades insta-meemidest ja lõpetades virtuaalsete pidudega. Omamoodi hakkas välgukiirusel arenema digitaalse drag’i žanr, kui esinejad üle maailma leidsid ennast töötuna ning pidid leidma viise publikuni jõudmiseks interneti vahendusel. Paljud –- tuntumateist ehk Trixie Mattel ja Juno Birch –- pöördusid Youtube’i või Twitchi, luues näiteks meigiõpetusi või tehes live-ülekandeid sellest, kuidas nad mängivad The Simsi.

Drag-skeene, mis täna juba nii kui nii toetub paljuski ühismeediale, kolis sinna enneolematus mahus. Iga natukese aja tagant sündis mõni uus peoseeria või üritused, kus osad drag-esinejad kandsid oma esinemised üle staatilise kaameraga. Leidlikumad –- nagu näiteks Brooklyni drag queen’id Mthr Trsa ja West Dakota –- viisid vormi keerulisematesse paikadesse ning etteasted meenutasid pigem madalaeelarvelisi muusikavideosid. Üks enim tähelepanu saanud ja populaarseimaid pandeemia-aegseid üritusi on ilmselt Club Quarantine, mis Zoomi vahendusel tõi kokku tuntud DJsid ja pidulisi üle terve maailma, muutudes osalejate arvu piiratuse tõttu kähku eksklusiivseks kogemuseks.

 

Ka legendaarne Ida-Londoni geiklubi Dalston Superstore kolis internetti üritusel Virtual Superstore, millest mul oli rõõm osa saada. Ent hoolimata asjaosaliste leidlikkusest luua atmosfääri ja melu kostüümide, drag-võõrustajate, jõulutulede ja glitteriga, jäi see ikkagi lõpuks valju muusikaga magusmõrkjaks konverentskõneks, milles puudub füüsilise ruumi võlu ja valu –- juhuslikud kohtumised, ülerahvastatud peldikud, ahistajad tantsupõrandal, GHB üledoosid jm.

Kväärkogukond tegelikult teab, et me ei pea olema surutud ainult ööpimedusse tantsima, vaid väärime märksa enamat või miinimumina sama, mida heteronormatiivse maailmakorra kandjad. Paljud pride-pidustused, mis mitmetes kohtades maailmas on muutunud vihasest mässust mingiks kummaliseks kapitalistlikuks ja korporatiivseks palaganiks, jäid sellel aastal ära, sealhulgas Tallinn Baltic Pride. Nagu 2020. aasta suve algul Black Lives Matter liikumisega ja praegu abieluvõrdsuse vaidlustega näeme, siis virtuaalsed keskkonnad suudavad tsiviilliikumisi füüsiliste kogunemiste keeldude kõrval sellest hoolimata käima tõugata ja elus hoida.

Kvääre vastupanuliikumisi, mis on olemas olnud juba enne pandeemiat, näeme igal ühismeedia platvormil – Facebookis, Twitteris, Tiktokis ja mujal. Need pole vaid ruuporid, millega tõsta teadlikkust LGBT-inimeste eluolust, vaid ka kohad, kus LGBT-inimesed näevad ennast peegeldatuna viisidel, milleni peavoolumeedia veel ei küündi või kust alles inspiratsiooni ammutatakse. Eriti Eestis, kus kväärkultuuri kiht on asjaolusid arvestades elujõuline, kuid enamjaolt valitsevatest (sh rahvuslikest) narratiividest ära lõigatud, põlu all ja õhuke. Vastutus selle hõreda ilu kasvamise ja hoidmise ees lasub meil kõigil.

Meil on olemas eraldi Facebooki grupid, kuhu LGBT-maffia koorekiht (kellest muide Sorose tšekke pole minu teada veel keegi näinud) postitab päevakajalist seoses kogukonda puudutavate teemadega ja saab omavahel mõtteid jagada. Menüüs on poliitilised uudised, arutlevad artiklid, üleskutsed meeleavaldustele, raamatusoovitused jm. Avalikumatest keskkondadest võiks esile tuua näiteks konto @heterokringel (‘kringel’ kui eestindus cringe’ist), mis annab suurepärase ülevaate LGBT-vastastest sõnavõttudest uudisteportaalide kommentaariumites, pealkirjades, Facebooki-lõimedes ja mujal.

Poliitiliselt korrektsemat joont, mis on suunatud pigem assimilatsioonipoliitikale kui “polariseerivale” ning püüab luua kogukonnaühtsust väljaspool ööelu, on oma kanalites näiteks LGBT Ühing ja Vikervaade. Nii kogukonnasiseste kui -väliste hoiakute muutmisel on need kindlasti olulised lavad, aga ainult sellest vaevalt piisab. Vajame kõigilt kogukonna liikmetelt ja liitlastelt tegusid, mis ei piirdu pelgalt like’ide ja sõnadega.

Kuid millest siis jääb puudu? Eriolukorra ajal pidasin maha oma kõige kalleima Skype-kõne, 40€ vestluse kristlasest terapeudiga, kellega olen koostööd teinud juba pea kümme aastat ning kes on aidanud mul mõtestada oma seksuaalsust ja sugu ning elusolemist laiemalt. Milline privileeg, et mul on olnud vahendid ja majanduslikud võimalused otsida ja leida abi! Et mul on toetav perekond, sõbrad ja lahked võõrad, kes on aidanud mind välja kapist, kuhu meid kõiki tahetakse pidevalt suruda, diskreetiderides kõikvõimalikke väljendusvõimalusi, mis meil inimeste ja kogukonnana on. Et mul on olnud võimalus võidelda depressiooni ja ärevusega, mis on raisanud üle poole mu elust, ning ohvripositsiooni võtmise asemel enda eest seista. Ja milline rõõm, et on olnud pandeemia, mis on näidanud priviligeeritutele, mida tähendab olla isoleeritud.LGBT+ kogukond ei ole homogeenne ning erinevate identiteedisiltide kandjad ja eitajad võivad omada teineteise ees erinevaid eeliseid, kuid on ilmselge, et inimestena läbi ajaloo ja täna on meil jõudu enda eest seista ja elus püsida, epideemiatega või ilma. Ma loodan ja julgustan, et me jätkaks enda kehtestamist ja ruumi võtmist, jagades oma lugusid ja nõudes võrdseid võimalusi, nii füüsiliselt kui virtuaalselt.