SSSSS
TTTTT
LLLLL

Lõputa residentuuri avalik vahepeatus

Kõik algas nii:

„Иди на улицу, нахуй!“ röögib, püstijalu, üle bussi, nii umbes kaheksakümnele eluaastale lähenev bussijuht kellelegi, kes ei taipa, et tegemist on selle liini jaoks viimase peatusega. Tegevus toimub Hobujaamas, seal kus kõik võimalikud suunad kohtuvad ja isiklikud valikud linnasüdames alles algavad. Kujutan ette, et mehe viha ohver on mõni unne kukkunud napsune tänavaelanik, kuid kaheosalise lõõtsaga bussi keskosas istub, suvine kübar peas, jalutuskepile toetuv röökijast veel eakamgi kõhetu naine. Minu suunal süttib roheline tuli, aeg on edasi liikuda, peas „Иди на улицу, нахуй!“

Selline juhuslik hetk minu argipäevas, olukord milles olen kõrvalseisjana osaline ei jäta mind maha. Mind häirib üha enam abitus avaliku ruumi olukordadega suhestuda. Ma näen kõrvalt, st olen osaline ja ei tea, kuidas reageerida, kuidas sekkuda, et sekkumisest oleks rohkem tulu kui kahju. Kuidas sekkuda, et kohale jõuaks sõnum: „Ma näen sind. Ma kuulen sind. See ei ole ok!“ Miks sekkuda? Sest kui ma olen kohal, panen tähele, siis on see minu asi. Aga mina lihtsalt seisan, käed rüpes, pea tuksub ning hing karjub: „Koreograaf või asi! Иди на улицу, нахуй!“

Või äkki sai kõik alguse hoopis sellest mõttest:

Kus sa olid kaks ja pool aastat tagasi, kui mööda Vanalinna liikus Vabaduse platsi suunas paljasjalgne mees, käes kaks suurt nuga ja otsaette kirjutatud „Loll?“ Mina olin kõrvaltänavas joogas, aga üks mees oli tema kõrval tänaval ning filmis seda teekonda, seda surmaga lõppenud soolot vabal Laval. Kusagil on ka täna selle „performance kunstniku“ perekond ja selle surmava lasu teinud politseinik. Internetis on üleval kaaskodaniku salvestatud video, mida kõik kodanikud üle ja üle saavad vaadata.

Kas avalikku ruumi on vaja veel kunstnikul kuidagi mõjutada ja nihestada? Millised on kunstniku relvad? Avalik ruum on niigi nihkes ja mõjutab meid märkamatult, olen ise avaliku koreograafia autor, etendaja ja ka ohver, kuid sageli tunnen, et mul puudub vastupidavus ja treenitus. Avalikus ruumis ei ole olemas nähtamatuid ruume, kõik juhtub otse silme all, kuid kui just lasku ei ole, vaatavad pilgud mööda või kõrvale.

Kui sisenen avaliku ruumi koreograafia residentuuri 2021. aasta sügisel…

hakkan kohe avalikku ruumi praktiseerima ja käima surnuaial, Siselinna kalmistul. Mind huvitab see suur elutu ala keset kihavat ruumi. Ja kuidagi on vaja oma uurimust piirata, et saaks teha linnaruumi lõputus koreograafilises virr-varris tähelepanekuid, fikseerida mõni jada, liikumismuster. Täna rohkem kui aasta aega hiljem olen taas siin surnuaial. Residentuur on ametlikult ammu läbi, kaaskunstnikel showingud tehtud, mina olen ikka võlgu, showingu. Soovin, et sa näeksid näiteks seda:

Jõudes kalmudevahelise jalgraja lõppu, seisame punase kabeli ees. Kabel on ehitatud 1920. aastate lõpus või 1930. aastate alguses, selle maapealseks osaks on väike ruum, mida kasutatakse jumalateenistusteks, maa all asub hauakamber. Kahjuks puuduvad täpsed andmed sinna maetute kohta. On teada, et 1970. aastatel rüüstasid huligaanid hauakambri ja tõid sealt välja naisterahva säilmed, mis maeti hiljem kalmistule. Kabeli kohta liigub rahvasuus legend, et pärast 1917. aasta revolutsiooni suri Tallinnas naine, kelle testament kohustas lähedasi teda matma kodulinna Kiievisse. Kuna see ei olnud võimalik ja lähedased lootsid, et Nõukogude võim Ukrainas peatselt lõppeb, siis asetati naise kirst kabeli alla hauakambrisse. Aastad möödusid, kuid olukord ei muutunud. Iga nädal käis naise abikaasa kalmistul, laskus hauakambrisse ja veetis seal mitmeid tunde. Jõuluks tõi leinav mees kuuse ja süütas hauakambris küünlad, nii kestis see kõik kuni 1940. aastani, kui Eestisse tuli Nõukogude võim.

2021. aasta sügaval sügisel elan ja liigun Linzis. Avaliku koreograafia küsimused on tagaplaanil, kuna tegemist on võõra ruumiga, siis alles õpin liikuma – midagi erilist silma ei paista, kõrva ei karju. Kui ühel hingedeaegsel õhtul jalutan poest koju, pöördub pilk korra vasakule, kus on pimeduses tuhanded punased silmad, linna südames, müüride vahel. See on surnuaed. Lähen sisse ja jalutan ringi, on ainult pimedus ja punased silmad. Soovin, et sa oleksid näinud seda.

2022. aasta jaanuari lõpust olen tagasi Eestis. Otsustan panna kaamera oma korteri aknale ja filmida avalikku koreograafiat, mis sünnib minu akna tagusel laval. Saan inspiratsiooni sellest, et satun peale väga huvitavatele koreograafilistele argimotiividele. Nii kui kaamera üles panen ei juhtu mitu nädalat justkui mitte midagi. Kõige huvitavam on ikka loodus, puude liikumine, lume langemine. Kaadrisse jääb ka Krista Kaer, kes jalutab karkudega igapäevaselt edasi-tagasi, et taastuda operatsioonist (tuleb hiljem välja). Et mis siis? Jälgin, kuidas tubli inimene trenni teeb? Ei taha, nõme on niimoodi salaja elusid salvestada. Äkki see koht minu maja taga võiks olla üks neist vähestest kohtadest, kus inimesed saavad olla lihtsalt need, kes nad on ja elada oma elu. Las need nähtud hetked jäägu mulle. Leia mingi parem mõte, koreograaf!

Ma ei mäleta enam, mis kuus toimub Anders Härmi avaliku ruumi koreograafia teemaline loeng STLis, kuid pärast seda kirjutan endale nii:

Kunstihoone ei ole praegusel ajal enam avalik ruum. Ta on seda teoorias, kuid sisuliselt on ta muutunud aristrokraaditsooniks. Kui varem toimis avaliku ruumi kunst suuresti kapitalistliku süsteemi vastu, näidates teist teed, „nihestades“ ruumi, siis nüüd on kunstnik ise selle kapitalistliku süsteemi osa, mugavalt ja turvaliselt. Ja ta ei tahagi seda positsiooni kuidagi nihestada. Kunstnik on ennast hoopis ära nihestanud. Ka tema tallub igapäevaselt nö vabriku ja kodu vahet ja ei soovigi sellelt „loominguliselt rajalt“ kõrvale astuda. Kahtlustan, et see inimene, kelle ruumi ja mõtlemist kunagi situatsionistid tänavatel nihestasid on praegusel ajal palju loomingulisemad kui kunstnikud ise. Rollid on vahetunud. Kunstnik peab paluma, et see lihtne justkui süsteemiinimene näitaks talle teed tagasi loomingulise elu juurde, mõtteviisi juurde, mis oleks laiem kui tema töö, mille tegemise kunstnik on ära õppinud. Kunstnik peab minema tänavale enda pärast, et oma ruumi avardada. Seepärast lähebki tõeline aktsionist või situatsionist, tõeline kaasaegne kunstnik poliitikasse – just seal avaldub ehe mängukirg, seal on tõelised performerid ja vaatelava, milles ellu jäämine ja loomine on tõeline kunst. Läheb. Ja seal ta põleb heleda leegiga. Läbi.


Aktsioonid Ukraina toetuseks. Autorid Liis Vares ja Liis Lindmaa. Foto autor Alan Proosa.

24. veebruaril algab sõda. Avaliku ruumi koreograafiat nii et vähe pole. Aga kellegagi pole rääkida. Kaaskunstnikutel on omad teemad/huvid. Avalikud loengud toimuvad, aga räägime olnust mitte olevast, sellest kuidas ikka kunst on nihestanud ja nihestab! Ma ei tea, midagi ei klapi.

Tulen koju ja halan, kuidas midagi ei klapi. Miks ma jälle halan kodus, mitte koos kaaskunstnikega? Midagi ei klapi! Midagi ei klapi! Midagi tuleb teha! Heliseb telefon. Helistab Liis (Lindmaa). Ta ütleb: „Midagi peab tegema!”

12. aprillil kohtume võõraste inimestega Tuvi pargis, seome käed valge nööriga kokku ja tõmbame kotid pähe ning lamame külmal asfaldil Saksa saatkonna ees. Keegi ei tee midagi, peale valvuri, kes ühel hetkel putkast vihaselt väljub. Lamajate südamed peksavad rahulikus vaikuses, kuniks käib vile ja igaüks pöördub tagasi igapäeva toimetuste juurde. Nii kordub see veel erinevates  kooslustes ja variatsioonides – kotid peas külmas, gaasimaskid peas kuumas. Kord õnnestub olla ka ise soojas toas, samal ajal kui Viktoria kirjad kõlavad päikeselisel Pikal tänaval, Vene saatkonna vastas. Mõned inimesed peatuvad kõlari all ja jäävad kuulama.

10. septembril loetakse ühtesid teisi kirju linnahalli ees. Lisaks kanname kaaskodanikega terve päeva jooksul toole linnahalli treppidest üles ja alla, selleks, et teadvustada ja mälestada neid 180 inimest, kes 2021. aastal meie hulgast vabasurma läksid.

Süda jääb vaikseks, kuid sosistab:

„Ma näen sind! Ma kuulen sind! See ei ole ok!“
„Ma näen sind! Ma kuulen sind!“
„Ma näen sind! Ma kuulen sind!“

Aitäh Liis Lindmaa, Maria Esko, Alana Proosa.
Aitäh kõigile, kes märkavad, on kohal ja kogevad.
Aitäh STL.


Installatsioon „Olen olemas“ suitsiidiennetuspäeval. Autorid Liis Vares ja Liis Lindmaa. Foto autor Alan Proosa.