Kaasaegne keha

Vaatamata vigastusest paranemata jalale ja halvale sisetundele jätkab 19aastane maailmameister ja olümpialootus Elena Mukhina treeneri survel treenimist. “Ütlesin rohkem kui ühe korra, et murran seda elementi tehes kaela. Olin mitu korda endale tõsiselt viga teinud, kuid treener vastas selle peale vaid, et minutaolised ei murra oma kaela.” 1980. aastal, kaks nädalat enne suviseid olümpiamänge, kukub Elena Mukhina treeningul kaelale ja jääb elu lõpuni halvatuks. Elena esimene mõte pärast kukkumist on: “Tänu jumalale, ma ei lähe olümpiale.”

Nägemine, kuid silmade sulgemine on erivajadus. Kuulmine, kuid mitte kuulamine on erivajadus. Need on erilised vajadused selleks, et saaks liikuda kiiremini ja kaugemale, üksi. Teise kuulamine ja nägemine võtab hoo maha, rikub pilti. Ja pilt võiks olla mitte tingimata terviklik, vaid ilus. Teine võib meid vastamisi seada selle enda ja selle maailmaga, keda või mida me ei soovi tajuda ega kogeda. On loomulik, et tahame enda omaks tunnistada vaid parima külje, sest jama on niigi. Endaga.

Tunnetamine, kuid tunde mitte järgimine on hirm. Hirm mitte sobituda pilti, olla olemas, kuid mitte kuuluda. Ülal toodud juhtum leidis aset Nõukogude riigis, kus inimesel ei olnud võimalust ise tunda ja valida. Kuulamise asemel pidi kuuletuma. Inimene oli osa süsteemist, riigi nägu ja tegu. Ühe inimese vigastus või ebaõnnestumine viitas veale suures süsteemis. Seda ei saanud näidata. Elena väljendas nõrkust, kuid tema kanda oli riigi tugevus ning treeneri asi oli ta tugevaks treenida. Mõistan seda üksikinimese hirmu ja vastutust endast nii palju suurema ja tugevama ees.

Tänases Eestis on suurel osal inimestel võimalus ja vabadus olla ise, teha omi valikuid, olla liikumapanev jõud. Vabadus ja võimalus ise vastutada oma valikute eest. See on võimalus ise luua maailma ja suhteid. Meil on võimalus valida oma roll ja avaldada globaalset mõju. Kuid mitte nägemine ja mitte kuulamine on mitte kaduvad, vaid süvenevad nähtused. Need on vabalt valitud sündroomid, mugavusalad, mida mul on raske mõista. Mis on need kvaliteedid ja võimalused mida võiksime nende asemel endis avastada ja kuhu oma tähelepanu suunata?

2006. aastal näen Eesti väikelinnas telerist Briti füüsilise teatri kompanii DV8 tantsufilmi “The Cost of Living”. Selle filmi lõpp-kaader on midagi, mis juhib ja liigutab mind siiani: see kehade nihe, kahe keha kohtumine, inimlik ilu. Vaadake. Kui aega ei ole, võtke, 30 sekundit. Antud filmi üks peatagelasest on tänaseks 20 aastat professionaalse tantsija ja näitlejana töötav jalutu David Toodle. Tema elu muutus päeval, kui sõber ulatas talle lendlehe, mis kutsus tantsu töötuppa. Ta valis minna ja andis endale võimaluse liikuda tema jaoks nüristavalt postkontori kooditoksija ametilt edasi. Kuidas ta seda tegi ja kuidas ta avastas endas tantsija? “Ma lihtsalt tegin asju, mis näisid mulle loomulikud”. David Toodle: “Inimesed on öelnud, et nad on mind vaadanud ja tundub nagu oleksin kaaluta ja võiksin lennata. Paljud tantsijad pürgivad selle poole ja tingimata ei jõua sinna. Ma tingimata ei püüdle sinna, see on Iihsalt minu viis liikuda.”

2012. aastal lõpetan Viljandi Kultuuriakadeemias tantsukunsti eriala. Oma tantsuõpetaja lõputöö praktika teen vaimupuudega noorte juures. See lihtsalt juhtub nii, sest tundub sel hetkel väljakutsuvaim, õpetlikuim ja hirmutavaim võimalik valik. Kuidas ma seda teen? Kuulates ja vaadates, neid ja ennast. Teen seda, mis tundub mulle ja teistele loomulik ja väljakutsuv, kohane.

2013. aasta suvel osalen kaasaegse tantsu mekas, Viinis, töötoas, mis on avatud eri võimekusega kehadele, tõesti kõikidele. Professionaalseid tantsijaid on vähe, kuid on näiteks  inimesed ratastoolis, kes saavad liigutada vaid oma silmi, häälitseda, hingata. Meesterahvas, kellega tantsin on ühel hetkel kahel jalal minu ees ja järgmisel hetkel juba ruumi teises otsas, üks tema jalgadest lebamas minu ees põrandal. Vaatan seda jalga ja meest ning tajun mustrite ja kammitseva turvatsooni lagunemist eneses. Tajun kuidas olen kinnistanud muutuvas ajas ja oma muutuvas kehas ühte ja sama vormi ning liikuva keha norme, mis ei luba mul liikuda edasi.

Muide, need, kes on tulnud sinna töötuppa erivajadusega inimesi aitama, vajavad ise abi, kuna nad on jäetud ilma oma hoolealustest, kes selles ruumis ise liiguvad ja avastavad oma piire ja piiratust. Tugiisikud on ise jäänud jalutuks või sootuks kehatuks, toeta. Neil on võimalus hakata  ennast ise otsima, saada enda osaks, mitte olla kellelegi karguks. Selles tunnis õpivad nad täiskasvanud tervete inimestena uuesti kõndima ning valikuid tegema.

Samal sügisel vaatan Londonis Tennesee Williamsi 1947. aastal kirjutatud näidendi “Tramm nimega iha” kaasaegset lavaversiooni. Peaosalise Blanche’i rollis on professionaalne näitleja Nadia Albina, kelle parem käsi lõpeb küünarnukil. Ta särab ja teab täpselt, keda kehastab. Ta on sada protsenti kohal. Ta ei mängi, vaid ongi Blanche, sest – nagu ta ise ütleb – erivajadusega naisena on ta harjunud tundma end eraldatuna, mitte kuuluvana, tulnukana oma ümbruskonnas. Ka Blanche varjab oma loomuliku vaba oleku taga enda pärisosa, mis ei sobitu kaasaja kõlblikku kaunisse pilti. Nadia ei saa oma keha varjata ja nii toob ta inimliku olemuse oma terviklikus ilus ja valus nähtavale, loomulikult. Milllal Eesti kaasaegne ühiskond lubab tervikpildil end nii jõuliselt kõnetada? Milllal julgeme minna pildi sisse, mitte vaadata kõrvalt ja küsida mis on valesti?


 

2015. aastal otsin üles Pavel Semjonovi, keda kohtasin juba 2007. aastal Eesti Kunstiakadeemias. Tema joonistas, mina olin modell. Tema stiili imetlesin, kuid kõnetada ei julgenud, sest ta oli ja on teistsugune. Kaheksa aastat hiljem julgen läheneda, otsin ta üles ja kutsun tantsule. Paša tuleb. Tuleb välja, et Paša on igiliikur. Ta ei ole kunagi paigal ja on alati kohal, sest ta keha ei luba teisiti. Ta peab oma keha kuulama, muidu ta kukub ümber. Ta oskab ja ei karda kukkuda. Kaasaegsed tantsijad püüdlevad sellise kehalise kohalolu poole, ka vaba loomuliku kukkumise poole, kuid ei pruugi jõuda sinna kunagi. Pašale on see loomulik viis liikumseks ja elus olemiseks. Ta käib kaks korda nädalas jõusaalis, et võistelda iseendaga. Mulle tundub, et kõige rohkem hirmutab Pašat mugavus, sest ta teab, et see ei vii kuhugi.

2018. aastal esmaspäeviti, kell 17.30, Endla tn 59 on kõikidel liikumisest, kehalisest eneseväljendusest, koreograafiast, kompositsioonist huvitunutel võimalik kohtuda liikumispraktikumis “Kaasaegne keha”.

Seal on ruumi, et
hingata
hirmu tunda
avastada
eksida
valikuid teha
reageerida
aktiveeruda
edasi liikuda
Mina olen kohal. Paša ka.

Inimestena oleme seotud, mitte süsteemselt, vaid risoomselt. Tants on kõikvõimas keel ja keha kõikvõimas meel, suhtlemaks ja kohtumaks nii oma kui võõraga, kui seda tahame, võimaluse anname ja valiku teeme. Tants võimaldab suhelda, kui sõnu ei ole. Kehad ei valeta. Kaelamurdvaks võivad osutuda vaid meie ootused ja eelarvamused enda ja teiste suhtes.