Liikumine kui elav mittekeha

Elizabeth A. Povinelli töötab oma viimases raamatus[i] geontovõimu kontseptsiooniga – võimuga, mis on ehitatud eristusele Elu ja Mitte-elu vahel. Povinelli lähtepunktiks on ettepanek nihutada fookus biovõimult geontovõimu kontseptsioonile: kui esimene, viimase neljakümne aasta jooksul kontinentaalses filosoofias laialdaselt analüüsitud, toimib elu valitsemise ja surma taktikate kaudu, siis Povinelli meelest tuleb tingimata arvesse võtta geontovõimu, mida ta hiljutises artiklis kirjeldab kui „hilises liberalismis kasutatavat diskursust, afekte ja taktikaid, millega säilitada või kujundada Elu ja Mitte-elu eristuse suhet”.[ii] Kui kaasaegne Lääne filosoofia on keskendunud biovõimule kui sellele, mis normib elu, siis Povinelli järgi on oluline uurida, millel ja kellel on elu, ja seada kahtluse alla geontovõimu elumääramist rakendava diskursuse konstruktsioon. Antropotsentrismi kõige vägivaldsema žestina võib eelkõige, veel enam kui inimese süsteemi keskmesse asetamist, näha selle pretensiooni otsustada, kellel ja millel on elu.

Sama päeva õhtul, mil Povinellit olin lugema hakanud, läksin vaatama tantsuetendust; tema üleskutse hägustada Elu ja Mitte-elu eristust tiksus endiselt mu kuklas. Sellal kui mu silmad jälgisid kehasid laval, ilmusid ta sõnad järsku uuesti, esimese küsimuse sosinana mu kõrvus: kas me saame pidada liikumist millekski, millel on oma elu, mitte millenagi, mis on (keha) elu väljendus? Tuhat aastat tagasi – aastate 1014 ja 1020 vahel – kirjutas Pärsia filosoof Ibn Sīnā (tuntud ka kui Avicenna) raamatu Kitāb al-Šifā[iii], sõnastades selles forma fluens/fluxus formae poleemika, mis puudutas küsimust, kas liikumine on midagi liikuvast kehast erinevat, midagi muud asjast, mis liigub. Tol õhtul teatris istudes tekkinud küsimus tõstatas minu jaoks taas selle debati.Ibn Sīnā teeb oma teoses Aristotelese liigutaja, liigutatava või liikumise eesmärgiga seotud liikumise tunnustest alustades eristuse: liikumine ei ole pelgalt forma fluens, voolav vorm, liikumises keha järjestikuste asendite summa, vaid on fluxus formae, voolamise vorm, vorm iseendana.

Selle vahe visuaalseks edasiandmiseks kasutatakse tihti[iv] kahe modernse fotograafiapraktika võrdlust. Samadel aastatel, kui Eadweard Muybridge kogus tuntust kronofotograafia abil liikumise osadeks jagamisega, taandades selle liikumises keha järjestikuste asendite summale (forma fluens), töötas Prantsuse füsioloog Étienne-Jules Marey välja sarnase, ent erilaadse tehnika, esitades erinevad hetked üksteisesse sulanduvalt korraga samal pildil, lastes ilmneda liikumise vormil (fluxus formae). Marey pilte vaadates jääb mulje mitte liikumises keha, vaid liikumise enda nägemisest, mis esineb vormina.
Ja ometi tundus mulle tol õhtul teatris istudes ja tantsu liikumist vaadates, et ma otsin midagi veidi teistsugust: mitte ainult liikumise tuvastamist vormina (millenagi, mis võib endiselt inimesest sõltuda), vaid püüdsin mõista selle võimalust olla eluvorm; võimalust tuvastada seda elava mittekehana, eluna, mis ületab inimelu.

Koju naastes ja siinset teksti kirjutama hakates olin teadlik selle esimesest vastuolust: kas see tekst, mis püüab küll näidata liikumisele elu omistamise võimalikkust, ent on siiski kirjutatud inimese poolt teistele inimestele, kes seda praegu loevad, jätab endiselt inimolendi teiste elu üle otsustama, kinnitades sellega inimese ülimuslikkust[v]? Sel põhjusel väldin ma järgnevatel lehekülgedel mõningaid tavapäraseid filosoofia väljendeid (nagu näiteks „elu omistamine”) ja kasutan harvaesinevamaid (nagu näiteks „elu tuvastamine”), mis keskenduvad meie võimele saada teadlikuks millestki, mis võib sellestsamast võimest sõltumatult eksisteerida. Siinse teksti lähtekoht võiks olla: kas me saame tuvastada liikumise elu? Ning täpsemalt, kas tants saab näidata liikumise elu mitte ainult elava keha liikumisena, vaid kui elavat mittekeha iseendana?

  1. LIIKUMISE ONTOLOOGIA JAOKS,
    VÕI: TANTSU TEGELIK OBJEKT

Kui liikumist nähakse tihti kui liikumises keha omadust, siis siinne esimene samm järgib Ibn Sīnāt katses uurida liikumist ennast, vaadeldes selle eksistentsi kui midagi, mis on eraldi sellest kehast, millel või mille läbi see ilmneb. Sel põhjusel ei vaatle esimene samm seda pelgalt kui (keha  loodud) vormi, vaid uurib pigem hüpoteetiliselt selle võimalikku staatust kehast eraldatud objektina ja millenagi, mida on võimalik selle olemuse mõistmiseks isoleerida.

Graham Harman pani selle harjutuse võimalikkuse paika 2012. aastal Barcelonas peetud loengus nimega „Ontoloogia ja koreograafia”. Alustades meeldetuletusest, et erinevalt tavapärasest kaasaegsest fookusest protsessile ja muutusele on Objektile Suunatud Ontoloogia olnud staatiliste ja liikumatute asjade filosoofia (mis seega eeldatavasti ei saa selgitada muutust või liikumist), paneb Harman järsku ette kaasata OSO uuringutesse liikumine, ning seda mitte (teiste objektide) omadusena, vaid hoopis ise objektina. Tema esimene küsimus on: kui me harjutaks mõtlemist liikumisest kui objektist, siis milline objekt see oleks?

Selle mõtteharjutuse juures esile kerkivad raskused on ilmselged, kuid ometi võib neis juba peituda tee lahenduseni. Tõepoolest, harjutus paljastab, kuidas kohatavad raskused peituvad liikumise kogemises, kuna see toimub alati liikuva keha meeleandmete abil tajumise kaudu, olgu tegu planeedi, langeva lehe või tantsiva kehaga. Liikumine saab nähtavaks liikumises keha kaudu, ja seda on keeruline näha eraldi kehast, mis lubab sel tajutav olla. Ja ometi näitab selle keerukuse sõnastamine, et raskus võib olla pigem fenomenoloogiline kui ontoloogiline, mis suunab meid eristama kaht aspekti: kui me ei saa liikumist meeleandmete abil selle tajutavast ilmnemisest eraldi näha, võime me liikumisest hoopis mõelda ja tuvastada selle eksistentsi selle tajutavast ilmnemisest sõltumatuna?

Ma istun teatris ja vaatan etendust, kus tantsija võtab osa koreograafiast, millest järsku ja ootamatult kerkib esile flamenkoliigutuste jada. Kuidas seda kirjeldada, mida ma vaatan?

Või, Harmani sõnadega, justkui mulle kõrva sosistatuna: „Kas stiliseeritud, graatsilised ja moonutatud liigutused vihjavad lihtsalt tantsijale kui puuduolevale alusjõule, mis on võimeline genereerima uusi ja ennenägematuid liigutusi?”[vi] Kui Harman vihjab siin Lääne arusaamas tantsu kohta kristalliseerunud tavapärasele nägemusele tantsust kui eneseväljendusest, siis vastab ta endale kohe: „See tundub mulle vale olevat; tantsija paistab olevat pigem koreograafia kandja kui subjekt.”[vii]

Terminite valik vihjab esimesele liikumise ja keha vahelisele eraldusele ja keha võimalusele osa võtta millestki, mis ületab keha, ja mis seega võib ka enne selsamal kehal ilmnemist eksisteerida. Laval tegeleb üks tantsijatest escobilla’ga, millele järgneb a balanceo y vaivén. Kas need liigutused ei eksiseerinud enne nende tajutavat ilmnemist kehal? Äkitselt nõuab tants endale tagasi kaks võimalikku elementi: kui liikumises keha on tantsu selgelt nähtav element, võib tants samahästi nii sisaldada liigutusi, mis eksisteerivad enne nende ilmnemist liikumises kehal, kui ka olla nende kaudu mõtestatav.

Harman paneb Husserlit tsiteerides ette eristada tajutavaid ja tegelikke objekte: „Tants sisaldab mitte meeltega vastuvõetavaid, vaid tegelikke objekte,”[viii] – liikumist ennast. Et tantsu reaalsete objektide objektistaatust täielikult testida, võime püüda neile kohaldada mõningaid kvaliteete, mis võivad olla arusaamale objektidest omased, nagu näiteks nende ringlusvõimalus.

Kaks teist tantsijat astuvad lavale, tuues esile täpselt sama jada, mida ma just mõne minuti eest nägin.

Harman ütleb samal suunal: „Ma pean võimalikuks, et võime tuntud balletis asendada ühe tantsija rolli nelja või viie tantsija järgnevusega nii, et seda ei märka keegi peale tõeliste asjatundjate.”[ix] Mitte ainult eitades tantsija tähtsust, püüab Harman liikumist veelgi enam tantsiva keha omandiks olemisest emantsipeerida. Seda tehes paistab ta kordavat Vilém Flusseri püüdu emantsipeerida sõna kõneleja omandiks olemisest, pärit tema žestidest rääkiva raamatu kuulsast lõigust. Alustades lausega „Rilke ütleb prohveti kohta, et ta sülgavat sõnu nagu Vulcanus kive, ja seda seetõttu, et sõnad, mida ta välja ütleb, pole tema omad”[x], meenutab Flusser meile, kuidas nii nagu prohvetile, ei kuulu sõnad rääkides ka meile, kuna neid sõnu on kasutanud teised, ja need eksisteerisid enne kõnelemise hetke.

Flusseri keele võrdlemine Harmaniga tuletab meile meelde, kuidas ülekande ja ringluse mõisted on hädavajalikud, et avada tee mitte-omanikustaatuseni ja sealt liikumise autonoomiani, aidates seda kehast emantsipeerida.
Sel põhjusel ütleb Harman: „Või kui me saaks kuidagi tantsijad liikumatute objektide või arvuti loodud kujunditega asendada, jääks originaalkoreograafia tuum mingitmoodi siiski alles, isegi kui üldine efekt oleks üsna teistsugune.“[xi] Harman lisab siia mitte-inimkeha, et rõhutada võimalust  emantsipeerida liikumine tantsiva keha omaduseks olemisest. Väljendusest ringluseni, omadusest kasutuseni. Liikumine ei ole keha liikumine (kus omastav kääne näitab kuuluvust), vaid on liikumine keha poolt. See ei ole objekti liikumine, lõpuks saades liikumiseks kui objektiks, reaalseks objektiks.

Liigutused on reaalsed objektid, eraldi tajutavatest objektidest, mille kaudu nad ilmnevad. Tants sünnib kohtumisest reaalsete objektide (liigutuste) ja tajutavate objektide (kehade) vahel, millel või mille kaudu nad ilmnevad. Ja kui me seni mõtlesime tantsust kui keha liikumisest, siis nüüd saame liikumisest mõelda kui liikumistest eri kehade seas.
See on esimene liikumise ringlusvorm: liikumine liigub.
See on ta elu algus.

  1. KUMMITUSED

Ma olen tagasi oma kirjutuslaua ääres. Istudes ja seda teksti kirjutades tõstan äkki oma vasaku käe ning joonistan õhku improviseeritud trajektoori.

Järsku paistab ringluse kasutamine liikumise kui tantsu tegeliku objekti demonstreerimiseks välja jätvat improviseeritud liikumised, mis ilmselt ei eksiseeri enne oma tajutavat ilmnemist. Kas minu käe improviseeritud liikumine ähvardab põrmustada eelmise peatüki, liikumise kui tegeliku objekti, ja liikumise sama elu?
Kui see harjutus tundub esmapilgul liiga keeruline, siis sellepärast, et oleme olukorras, kus eristus tegeliku objekti ja meeltega tajutava objekti vahel kaob. Ma improviseerisin trajektoori: kas see liigutus manifesteerib liikumise elu, või pole see miskit muud kui seda tekitava keha elu?

Et sellele küsimusele vastata, panen ette astuda liikumise juurest sammuke tagasi liikumise võimalikkuseni. Ma tõstsin improviseeritud trajektooris oma käe. Seda liigutust võib näha kui keha omadust, sest liikumine oli minu keha võimaluste seas. Ja ometi kerkib esile küsimus: kuidas ja miks võtan ma iseenesestmõistetavusena, et liikumise võimalikkus kuulub kehale, mitte liikumisele?
1425. aastal kirjutab Ferraras asuva Estense õukonna koreograaf Domenico da Piacenza teose „De arte saltandi et choreas ducendi/De la arte di ballare et danzare”, mida peetakse tavaliselt Euroopa traditsiooni üheks esimeseks tantsuteemaliseks lepinguks.[xii] Raamatu ühes osas loob Domenico liikumise ja keha vahelist suhet uurides termini fantasmata (kummitus), et viidata pingehetkele kahe liigutuse vahel. Domenico järgi on sel efemeersel keha paigalseisul (millelgi, mis võiks meenutada Muybridge’i üksikut fragmenti) võime naasta hetkega eelmiste keha sooritatud liigutuste juurde, juhtides meid samal ajal märkama puhast ootamatust, eriti selle pingehetke võimalust saada ükskõik milliseks järgmiseks sammuks loendamatute variantide seas.

Kui fantasmata on kõnekas ootamatuse ja potentsiaali võrdpilt, siis Domenico loobub küsimuse tõstatamisest selle potentsiaali omaniku kohta, ja omistab selle automaatselt kehale.[xiii]  Fantasmata’s manifesteerib tema järgi keha liikumise võimalikkust, keha omab liikumist. Ometi lubab fantasmata nägemine spetsiifilise aja ja agenda sümptomina meil seda hüpoteesi teisiti esitada.

Tsiteerisin ennist Harmanit, kes viitas Lääne humanistlikule ideele tantsust kui eneseväljendusest ning on oluline meeles pidada, et Domenicoga oleme humanismi lätetel, milles „De arte saltandi” peegeldab liikumise mitte-füüsikalis-mehhaanilist kontseptsiooni, mis sobitub humanistliku ideega kunstist kui vaimust, mis on elujõu abil teoks tõlgitud. Mida tähendab fantasmata viimine väljaspoole oma aja vaimu?

Domenico järgi on katkestus see, mis juhib meid märkama keha võimalust asuda ükskõik millisesse järgmisesse staadiumi loendamatute variantide seas. Ometi, kas me ei taju fantasmata liikumise pinge hetkel just nimelt võimalust liikumise nähtavaks saamiseks? Kas me pole silmitsi liikumise ootamatu võimalikkuse momendiga, mis oma tõenäolisest tulevikust teada annab; hetkega, mis paneb meid tajuma liikumise minevikku, pinget ja arvukaid arenguid – ühesõnaga, selle elu?
Kui me emantsipeerime kehast liikumise, on nüüd aeg emantsipeerida kehast „liikumise võimalikkus”. Nii nagu liikumine ei ole keha liikumine, vaid on liikumine keha poolt, nii pole ka „liikumise võimalikkus” keha võimalus (kus keha on omastavas käändes), vaid on liikumise võimalus olla liigutatud keha poolt.

Ma tõstan uuesti oma vasaku käe ja joonistan õhku improviseeritud liikumise, kus igas liikumise hetkes on võimalus järgmiseks.

Trükkisin just selle lause ja tõstan oma pilgu. Siin, kus ma kirjutan, tekitab keegi minu ees, kes võib-olla vaatas mind enne, aga võib-olla ka mitte, parasjagu täpselt sama liigutust, mida ma enne improviseerisin.
See žest jätab mu sõnatuks.
Olen ma sama eluga silmitsi? On see uus?
Ja mis siis, kui keegi, kes pole veel sündinud, tekitab saja aasta pärast kogemata täpselt sama liigutuse – kas see on liikumise jaoks sama elu? On see uus?

Järsku tekitab liikumine minu ees mu vaimusilmas pildi. Saja aasta eest lõi Aby Warburg eri ajaloolistel hetkedel ja eri kultuurides sarnaste vormide esilekerkimist käsitlevat atlast „Pathosformel” kokku pannes termini nachleben, surmajärgne elu, et rääkida vormide kummituslikust elust, mis ületavad nähtamatult sajandite ja kultuuride distantsi ning pääsevad valla erinevates kontekstides. Sama liigutuse juhusliku ilmumise kogemine tõstatab küsimuse: kas liigutused eksisteerivad elusaks saades kummituslike ja peidetud eludena, mis kord juba sündides surevad võib-olla alles aegade lõpus, päeval, mil viimane inim- või mitte-inimkeha toob nad nende meeltega tajutavasse ellu?

Kui liikumise elu tuvastamise fakt tõstatab koheselt küsimuse „kust algab elu, ja millal see hajub?”, annab nachleben märku elu pidevusest oma tajutava ilmnemise all: liikumise elu on nähtamatu, kuni see on liigutatud keha poolt, ja ometi ei tähenda see, et seda poleks olemas, ja et selle elu poleks pidev. Üks elu elatuna paljude kehade poolt; kummituslik elu, mille jooksul see võib enne tahtlikku või kogemata teise keha kaudu taasilmnemist olla peidus päevi või sajandeid.
Sama liikumise juhusliku taasilmumise nägemise kogemus pöörab pea peale minu idee liikumise ringluse kohta. Selle juhuse võimalikkus teeb ilmselgeks, et tegu pole mitte teadmiste ringlusega eri kehade vahel, vaid pigem kehade ringlusega liikumise elu sees. Tants on hetk, milles kehad haaravad liikumise oma valdusse, mis meile paistab kui teiste elatud elu. Selles mõttes võime öelda, et tants mitte ei kattu liikumise eluga, vaid pigem lihtsalt muudab liigutuste elu nähtavaks.

Me oleme silmitsi järgmise terminite ümberpööramisega, mis defineerib ümber suhte keha ja liikumise vahel. Kui liikumist on tihti peetud elemendiks, mis aitab keha elu näidata – ta liigutab! Ta on veel elus!, – siis järsku on keha see, mis aitab näidata liikumise elu kui midagi, mis ei ole vaid kehaga seotud.
See on tantsu jõud. Tantsu abil saab liikumine ilmneda mitte ainult elava keha liigutustena, vaid kui elav mittekeha, mittekehaline, ent siiski tuvastatav elu.
Just selles hetkes pakub tants võimaluse ületada antropotsentristlik arusaam elust.

PAPATŪĀNUKU

Hiljutises artiklis pealkirjaga „(Mitte)inimsus: parasiidid, posthumanism, Papatūānuku” uurib Uus-Meremaal Tāmaki Makauraus elav tudeng ja mitme Māori organisatsiooni koordinaator Emilie Rākete inimesest kaugemale liikuvat arusaama elust – midagi, mis võiks siinkohal oluline olla, mõistmaks liikumise elu avastamise tagajärgi. Rākete alustab Lääne ökoloogias püstitatud inimese ja looduse vahelise jäiga piiri märkimisest, tuletates meelde, kuidas „liberaalse individualismi tingimustes vormub dialektika indiviidi ja keskkonna vahel”[xiv].

Seega tähendab eralduse ületamine indiviidi ja keskkonna vahelise kokkukukkunud piiri uurimist ja asustamist. Seda tuleb Rākete järgi teha topeltliikumise abil: ühelt poolt kistes inimese ökoloogilistes küsimustes loodusest eraldi seisjast selle osaks, lõhkudes sellega Lääne ökoloogiakäsitluse tuumaks oleva subjekti-objekti struktuuri.

Teiselt poolt paneb ta ette uurida lähemalt mitteinimestest entiteetide agentsuse tunnustamist, seades kahtluse alla Lääne poliitikadefinitsiooni taga peituva antropotsentristliku eelduse. Mõjutatuna Jane Bennetti poliitilise ökoloogia kontseptsioonist, kirjutab Rākete: „Bennett väidab, et „agentsust” ja „poliitilist tegevust” ei pea tingimata [sic!] läbi viima inimkeha, vaid et poliitiline tegevus toimub inimese osalusest olenemata – et mitteinimjõudude omavaheline suhtlus, mitteinimjõudude suhtlemine inimestega, ja inimeste suhtlus inimestega ei ole fundamentaalselt erinevad tegevused.”

Rākete definitsioon resoneerub järsku kujutisega tantsust, viies kahtluseni, et tema sõnad võivad kirjeldada liikumist kui mitteinimjõudude suhtlust inimestega. See kahtlus aitab vormuda lausel: kui me näeme liikumise elu, siis missugune agentsus sel eluvormil on?
Tantsides kannab meid liikumine, ning igal ajahetkel selle liigutuste võimalus. Meie keha sünnitab liikumise, samal ajal selles ja sellel reisides nagu laev, mida kannab meri. Sel põhjusel täpsustabki Flusser, et kõneledes mitte ainult pole võimalik, et rääkija sõnu omaks, vaid pigem on ta üle võetud nende ja nende võime poolt (suu) liikumist juhtida. Niisamuti ei ole tantsides liikumine pelgalt keha poolt liigutatud, vaid liigutab ka ise keha. Käsivarsi juhib miski nähtamatu, mis ületab keha ning tõmbab seda ligi, kinnitades mitteinimestest elementide võimalust omada agentsust. Ma olen silmitsi balletiga, kus inimesed suhtlevad inimestega, sellal kui mitteinimjõud suhtlevad inimestega, ja võib-olla need „ei ole fundamentaalselt erinevad tegevused.”[xv]

Samas näen liikumisega vastakuti olles äkitselt teise agentsuse võimalikkust.

Olen tagasi oma esimeses õhtus, istumas teatris ja vaatamas tantsu, ning äkki tundes end teatud liikumisest puudutatuna. Selle ootamatu rütm ja areng mõjutavad mind rohkem kui suudan mõista. Selle tundlik vorm võrgutab mind ning tekitab igatsuse selle taasilmumise järele, olgu see samal kehal või mõnel teisel.

Ma võin olla mõjutatud liikumise poolt enam kui keha poolt, nii avastades immateriaalse elemendi agentsuse võimalikkuse, või veel enam, millegi nähtamatu, mis selle agentsuse kaudu esile kerkib: liikumine liigutab keha ja liigutab meid.
Kui fantasmata oli hetk, mil ma mõistsin võimalust omistada mitte-inimesele potentsiaal, siis nüüd saab see elu oma täies agentsuses nähtavaks: kõik liigutused, mis mind puudutasid või mulle sügava mulje jätsid; siinses tekstis varem kirjeldatud liikumised, mis oma ilmumises aktiivselt selle refleksiooni jaoks viiteid ja seoseid tekitasid; liikumine, mis tekitab igatsuse selle taasilmumise järele, kui avastan end selle poolt võrgutatuna, mõnikord rohkemgi kui seda kandva keha poolt. Just siinkohal kutsub tants meid uuesti läbi mõtlema, kellele saab omistada (poliitilist) agentsust, seades kahtluse alla Lääne poliitikadefinitsiooni all peituva antropotsentristliku eelduse. Just siinkohal avaldab liikumine oma potentsiaali ja tuletab meile meelde oma agentsust, keeldudes olemast vorm, et me ees hoopis eluvormina seista.

Ja ometi, niipea kui mu sõrmed on trükkinud selle lause, kerkib esile viimane küsimus: oleme me silmitsi täiesti autonoomse eluga?

Ma emantsipeerisin liikumise kehast, tuvastades selle tegeliku objektina, mis eksisteerib sõltumatult oma tajutavast ilmnemisest. Ometi, kas me saaks ette kujutada liikumist, mis oleks oma tajutava ilmnemise osas tundetu, oleks sellest autonoomne? Kas ei ole liikumise tajutav ilmnemine osa liikumise elust?
Liikumine on midagi muud kui liikumises keha, ja ometi on keha osa liikumise elust. Liikumine ei ole pelgalt minu liikumine, ja ometi jääb mulle mulje selle ellu sisenemisest, nii nagu see siseneb minu omasse. Veel enam, mõnikord paistab mulle, et ma ei sisene selle ellu neutraalsel viisil, vaid olen sunnitud sellega suhtlema.

Olen tagasi oma laua taga. Inimene mu ees tekitab parasjagu sama liigutust, mida ma varem improviseerisin, seda lõpupoole vaevumärgatavalt muutes ja transformeerides.

Olen ma silmitsi sama eluga? On see uus? On see vana elu, mis peale ootamatut kohtumist (kehaga) veidi muutub, nii nagu kõik elud?

Järsku tundub mulle, et liigutuste elu ei ole autonoomne: kui keha sõltub liikumisest, sõltub selle elu omakorda kohtumistest kehadega. Me ei tegele liikumisega passiivsel viisil, vaid muudame selle elu, katkestame seda, aitame kaasa selle transformeerumisele. Äkitsi pole me sõltumatud entiteedid, vaid sõltume üksteisest.
See on järgmine ja viimane ringluse ümberpööramine, mis liikumise elus esile kerkib. See, mida ma tantsu kaudu kogen, ei ole pelgalt liikumiste ringlus kehade seas või ajas, ega ka kehade ringlus sama liikumise sees. Tantsimine võib olla elude ringlus teistes eludes: liigutuste ringlus inimeludes, ja inimelude ringlus liikumise elus.

Kohtumiste jada inim- ja mitte-inimelude vahel, mis muudavad elu trajektoore.

Ma hakkan tantsima, alustades käe tõstmisest. Ma kaotan iseseisvuse, et kogeda vastastikust sõltuvust; hetk, mida ma jagan teise elu, mitte-inimeluga.

Selles mõttes on tantsimine kutse mõelda me elust kui elude vastastikusest seosest, mis läheb kaugemale keha ja liikumise suhtest ning võib selle territooriumi ka ületada, et aidata mõista vastastikust sõltuvust kui antropotsentrismist jagu saamise viisi.
Rääkides biopoliitika pealesunnitud piirist Elu ja Mitte-elu vahel, kutsub Povinelli meid hägustama duaalsust ning keskenduma poorsusele ja möödapääsmatule sõltuvusele üksteisest. Meie elu sõltub hapnikust, veest ja valgusest – passiivsetest eludest, mida me pidevalt oma ellu kutsume, ning kelle elu sõltub meie omast. See poorsus on ruum, mida Rākete näeb Papatūānuku’s, maas Māori traditsiooni järgi: me oleme parasiidid ruumis, mis parasiteerib meis, saades sfääriks, kus elavad kõrvu erinevad elud.

Võib-olla kirjeldab see sfäär seda, mida tantsu kaudu luuakse: me parasiteerime liikumist, mis omakorda meid parasiteerib. Seega ei tähenda post-antropotsentristlik tants keha eemaldamist, vaid pigem keha ületava liikumise tuvastamist millegi autonoomsena, mis tantsib koos kehaga: ruumi, mis toob kokku inim- ja mitte-inimelu, kus me näeme elava keha ja elava mittekeha kooselu; kaks elu koos tantsimas, avades lõpuks ruumi, mis ületab antropotsentrismi. Siin ilmub tants poliitilisena sõltumata oma sisust (ja sõltumata instrumentaalsusest, et millestki rääkida), vaid pigem võime tõttu tuua nähtavale territoorium – millel on sügavalt poliitilised implikatsioonid – kus me näeme teistega maailma jagamise harjutust. Ma olen silmitsi balletiga, kus inimesed suhtlevad inimestega, sellal kui mitteinimestest jõud suhtlevad inimesega, ja võib-olla need „ei ole fundamentaalselt erinevad tegevused.”

Konverentsil Barcelonas lõpetas Graham Harman oma loengu sõnadega: „Ma saan tantsuks.”[xvi]

Tants saab ruumiks, mis ei kuulu mulle ega ole mulle võõras. See on ruum, kus ma kogen post-antropotsentrilist elude kooselu.
Sel põhjusel võime lõpuks öelda, et me ei tantsi kunagi üksi. Me tantsime alati liikumisega.

_______________________________

[i] Elizabeth A. Povinelli, 2016. Geontologies: A Requiem to Late Liberalism. Durham: Duke University Press, 4.

[ii] Elizabeth A. Povinelli, 2016. Geontologies: The Figures and the Tactics. eflux, #78

[iii]  Abū Alī ibn Sīnām. Kitāb al-Šifā􀚺 (The Book of Healing). Araabia tekst redigeeritud Kairos 1952–83 I. Madkour’i juhendamisel.

[iv] Ruggero Pierantoni, 1999. Forma Fluens. Torino: Bollati Boringhieri.

[v] vrdl Will Kymlicka, 2017. Human Rights without Human Supremacism. Canadian Journal of Philosophy.

[vi] Graham Harman, 2012. Ontology and Choreography, tekst esitatud konverentsil Choreography as Expanded Practice. Fundació Antoni Tàpies. Barcelona, Hispaania. Märts 29–31.

[vii] Ibid.

[viii] Ibid.

[ix] Ibid.

[x]  Vilém Flusser, 2014. Gestures, tlk. Nancy Ann Roth. Minneapolis: University of Minnesota Press.

[xi] Graham Harman, op. cit.

[xii] Domenico da Piacenza, 1425. De arte saltandi et choreas ducendi/De la arte di ballare et danzare. Bibliothèque Nationale Paris, f. Ital 972.

[xiii] Hiljaaegu on Giorgio Agamben toonud selle võrdpildi oma raamatus „Nümfid”, samamoodi kirjeldades seda katkestust hetkena, milles me tajume keha kui sellena, millel on liikumise potentsiaal.

[xiv] Emilie Rākete, 2016. In Human: Parasites, Posthumanism, Papatūānuku. www.academia.edu/17321004/In_Human_-_Parasites_Posthumanism_Papatūānuku

[xv] Ibid., 9.

[xvi] Graham Harman, op. cit.