Juures

Juured on see osa, mis pole koheselt nähtav, mis on maa all peidus. See osa on aga tohutu suur. Peale vaadates paistab, et puud ja taimed on kõik eraldi, igaüks ise, aga sügaval maa all on kõik läbi põimunud, kõik seotud üheks tervikuks. Nii oleme ka meie – kusagil sügaval tasandil seotud ja läbipõimunud. Mitte ainult omavahel, vaid ka selle maaga, mille peal me elame ja millest toitume, nendesamade puude ja metsaga, vete ja tuultega. Sageli me unustame selle seotuse – ei mäleta, mis tunne on omada juuri, seista kindlalt maa peal ja vaadata julgelt avarusse.

Lavastuse loojad armastavad olla juures: üksteise juures, metsa ja puude juures, päriselt asja juures. Lavastusega “Juures” loome väikese, aga tervikliku maailma videvikust videvikuni. Sellesse mahub terve päevaring – öö, hommik, lõuna ja õhtu – aga ka meie ise. Selle muudab eriliseks koos kasvamine, hirmu tundmine, julguse ja läheduse otsimine, oma juurte usaldamine, rõõm, mis tekib kollaste liblikate lendu tõusmisest ja puude vahel peituse mängimisest, aga ka teadmine, et isegi kui oleme väga erinevad, on meie juured omavahel sügaval ja sügavalt seotud. Üksteist toetades ja kõrgemale tõstes kanname iseendi elu juurest ladvani. Me saame nii suureks, et võime juba ise seemne mulda poetada, oma puu kasvama panna, uue maailma luua.