SSSSS
TTTTT
LLLLL

Ülerahvastatud üksindus

Urmas Lüüs

Lavastaja-kunstnik: Urmas Lüüs
Sisekujundaja: 
Juss Heinsalu
Butafoor: Marko Odar
Tehniline tugi: Taavi Suisalu, Sigrid Kuusk, Valdek Laur, Rommi Ruttas
Tänud: Keithy Kuuspu, Hans-Otto Ojaste, Andreas Kalkun, Ingrid Allik, Jens Clausen, Taavi Teevet, Tõnu Narro, Eesti Kunstiakadeemia osakond ehe ja sepis, MTÜ Uuskasutuskeskus

19. aprillil kell 18:00 toimus Urmas Lüüsiga vestlus, mida modereeris Kärt Kelder. Vestlust saab järele kuulata Sõltumatu Tantsu Lava Soundcloudi lehelt.

Lavastusliku installatsiooni ühe külastusseansi pikkus on umbes 30 minutit.

Ruumis saab korraga viibida kuni 5 külastajat.

Avaseanss 12. aprillil 2022 Sõltumatu Tantsu Laval
Külastusseansid 12.–14., 18.–21. ja 23. aprillil 2022. a. Sõltumatu Tantsu Laval

Fotod: Sigrid Kuusk, Mari-Leen Kiipli

Toetajad: Eesti Kultuurkapitali näitekunsti ning kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitalid

Urmas Lüüsi lavastuslik installatsioon „Ülerahvastatud üksindus“ on lugu, mis lineaarselt hargneva narratiivi asemel on pakitud ühte ajahetke. Üks suur sekund on tardunud lavastuses installatsioonina vaatamiseks. Lüüs näeb end dramaturgi või luuletajana, kes sõnade kasutamise asemel loob mõisteid, seoseid, vorme, ideedevõrke ja seisundeid visuaalsete füüsiliste objektidega. Tema argipoeesia sõnavarasse kuuluvad potid-pannid, tilkuv kraan, kriuksuva uksega riidekapp, tolm toanurgas. Ta kõneleb inimesest läbi tema puudumise, maalist läbi tema raami. Igas esemes on inimesekujuline tühimik.

Lavastuslik ruumiinstallatsioon kasutab teatributafooria vahendeid simulaakrumkeskkonna loomiseks. Nii nagu suurtel pöördlavadel jaotatakse lava vaheseintega mitmeks erinevaks stseeniks, jagavad butafoorsed seinad ka STL-i lava omaette lavastuslikeks tsoonideks, mida vaataja läbib. Butafooria pole tagaplaanil, vaid simuleerivad objektid muutuvad tehnoloogilisele teatrile omaselt omaette tegelasteks. Lüüsi installatiivne, kogemuslik keskkond paigutub etenduskunsti ja visuaalkunsti vahealale ja vaatab objekte kui koreograafe, kes kujundavad vaataja kogemust.

Ruumis elab fiktiivne vanem inimene. Ülerahvastatud üksinduse kontseptsioon toob välja tema erinevaid kontakte maailmaga. Kogunenud asjad jutustavad elu jooksul loodud kontaktidest. Fotoalbumid näitavad ristuvaid teid. Aastatega ladestunud esemed on nagu kaasaegne arheoloogia, mis jutustab fiktiivse peategelase varasematest kogemustest.

„Keedan kohvi. Brasiilia oma kirjade järgi. Sain selle kannu õe käest kunagi. Peale ta surma avastasin, et ta oli sama komplektiga saanud ka kohvitassid, tassid oli omale jätnud, ilusad tassid, mõtlen nüüd paratamatult alati õe peale kui kohvi joon. Õe pilt on isa omaga seina peal. Ema pildi asemel on tapeedil päikesest rammestumata laik. Kukkus mul maha ükskord tolmu võttes, klaas läks katki, katkist ju ei saa sedasi välja panna, ema ka hurjustaks kui näeks end sedasi seal katkisena. Ema on köögilaua sahtlis. Olen siin paar korda JYSKi ja Koduekstrasse vaadanud, et vast leian samasuguse raami, ega seda vana enam ei paranda, aga ei ole sellist ilusat, mingit plastmassist hiina imet ei taha ja puust on hirmkallid, võib olla saan ainult klaasi pärast ka selle plastmassist osta, sest raam on ju terve, ainult klaas läks katki, kaua see ema seal lauasahtlis on, tahab isa ja õe juurde tagasi, mõnikord kraan tilgub, siis mõtlen et näe, nüüd ema nutab seal sahtlis.“

Urmas Lüüs (s. 1987) on kunstnik ja disainer, kes tegutseb visuaalse kunsti ja etenduskunstide piiride vahel. Oma loomingus seob ta meediumiüleseks tervikuks video, keha, performance‘i, kontseptuaalselt laetud tarbeobjektid, foto, skulptuuri, sõna ja heli. Ta on omandanud Eesti Kunstiakadeemias sepakunsti erialal bakalaureuse- ja magistrikraadi. Urmas Lüüs juhendab tudengeid Eesti Kunstiakadeemias, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia Etenduskunstide osakonnas ja Göteborgi Ülikooli metalliosakonnas. Varasemalt on ta õpetanud ka Rietveldi Akadeemias Hollandis, Hiina Kunstiakadeemias, Silpakorni Ülikoolis Tais ja Hiko Mizuno Kolledžis Jaapanis. Samuti kirjutab ta kunsti, disaini, teatri ja kaasaegse käsitöö teemadel erinevatele kultuuriväljaannetele.


KAJASTUSED

„Butafooria seinad on haprad” – Kanuti Gildi SAALi Magasin, Lilli-Krõõt Repnau ja Eva Mustonen, 5. mai 2022.

„Polüamooria Telliskivis” – Sirp, Francisco Martinez, 29. aprill 2022.

„Ajaarmid: näpi, aga pane tagasi!” – Postimees, Aleksander Metsamärt, 26. aprill 2022.

„Poliamori in Telliskivi” – Artterritory, Francisco Martinez, 22. aprill 2022.

„Urmas Lüüsi „Ülerahvastatud üksindus” Sõltumatu Tantsu Laval” – Klassikaraadio “Delta”, Lisete Velt, 19. aprill 2022.

„„Ülerahvastatud üksindus” on hübriidvorm, teater ilma näitlejateta või näitus ilma teatrita. (…) Eksistentsiaalsest väljapääsmatusest hoolimata ei jää kajama vaid kuhtumise ja hääbumise nukrad meeleolud, grotesksuses peitub tubli annus energilist huumorit, ent on see demiurgi kalk naer või hoiatus meelesätungite ümberprogrammimiseks, mine võta nüüd kinni.”

„„Ülerahvastatud üksindus”: turg ja surnuaed on teine teiselpool maja” – ERR kultuuriportaal, Kiwa, 18. aprill 2022.

„Puruks pekstud mööbel, pooleli jäänud elud, sogane vannivesi. „Ülerahvastatud üksindus” on ootamatult aktuaalne” – Eesti Päevaleht, Elsbeth Hanna Aarsalu, 14. aprill 2022.

„„Ülerahvastatud üksindus” viib keskkonda, kus aeg oleks justkui peatunud” – ETV AK kultuuriuudised, 12. aprill 2022.

„Urmas Lüüsi „Ülerahvastatud üksindus” Sõltumatu Tantsu Laval” – ERR raadio kultuuriuudised, 12. aprill 2022.

„Vitamiin K: Urmas Lüüsi „Ülerahvastatud üksindus”” – intervjuu Urmas Lüüsiga, Lilian Hiob, IDA raadio, 11. aprill 2022.

Kohalolu läbi puudumise” – intervjuu Urmas Lüüsiga, Urmas Lüüs, Koreokohvik, 31. märts 2022.

„Urmas Lüüsil valmib uus lavastuslik installatsioon “Ülerahvastatud üksindus”“ – ERR Kultuuriportaal, 29. märts 2022.