“Sinust saab tantsija!” tõstatab selliseid olulisi teemasid nagu: Kelleks oled võimeline saama ja millal? Mis võiks anda julguse ja tekitada tahte väljuda valmismustritest, loobuda etteloodud rollidest?

Liis Varese uus lavastus on mõtteline järg lavastusele „Hingake! Ärge hingake!” (esietendus 18.10.2018 Sõltumatu Tantsu Laval). Autor jätkab keha kui materjali uuringuid, lubades ühes ruumis kohtuda neil, kelle elud on eri vajadustega. Sel korral on fookuses kogenud lavaprofessionaalid, naised, kes naudivad peatusi, kuid kelle tung on edasi liikuda. Nad liiguvad justkui eri kiirusel ja vastupidistes suundades, kuid lavaruumis tuleb neil kohtuda. Kohtuda teisega iseendas.

Kajastused:

“Tajudele pakkus kõdi näiteks Liis Varese „Sinust saab tantsija!”, kus oli ühendatud Kristi Kongi mõjus, värve muutev visuaalne pool ja kaks etendajat, Katariina Unt ja Helen Reitsnik, kellest ühe tugevus on pigem hääl, teisel keha. On võluv näha, kui tundlikud on nende reaktsioonid vähimatelegi sisenditele.”

Keiu Virro, “Baltoscandal, eripärane festival iseäralikul ajal”, 6. juuli 2020

“Lavastus, kus ennekõike kõneleb (ja kõnetab) just ruum, on Liis Varese „Sinust saab tantsija!“ (STL). Ekke Västriku loodud heliilm püüab autonoomsena kõrva kohe alguses ja kulmineerub soolos, mispuhul naelutus vähemalt minu pilk rõdule lae all, mitu meetrit etendajatest kõrgemale, kus kunstnik helisid loob. See kontserdielamus teatrikogemuse sees pole siiski asi iseeneses, vaid toetab arusaadavalt Varese lavastust kandvat improvisatsioonilisust, siin ja praegu olulistele mõjuritele reageerimist. Samavõrd iseseisva dramaturgiaga on ka Siim Reispassi valguskujundus, mis kordab mustreid ja värvikombinatsioone, kuid on samal ajal diskreetne ja dikteerib etenduse kulgu taimerina. Västriku vabavoolulisem muusika ja Reispassi süsteemsem valguskujundus astuvad mõnusalt pingestatud dialoogi, mis peegeldab täiuslikult Kristi Kongi loodud lavaruumi, kus erksatoonilised abstraktsed kujundid moodustavad talle omaselt vägagi korrastatud omailma.”

“Ma polegi vist varem olnud nii vahetult vastamisi selle küsimusega kui nüüd, vaadates Varese lavastust, kus laval Helen Reitsnik ja Katariina Unt. Ma vähemalt arvan, et nägin kõrvuti kaht lähenemisviisi lavalolule: kehaline mõtlemine ja psühholoogiliselt põhjendatud tegevus. Kuna „Sinust saab tantsija!“ on suuresti improvisatsiooniline (tundub vähemalt nii, kuigi väite kinnitamiseks peaks lavastust veel vähemalt korra vaatama), on ka etendajate reageerimisprotsess vahetult jälgitav. Kui Reitsniku reaktsioon algab kehast, mõnest liigutusest kasvab ruumi ja kaasetendaja tegevust kombates välja liikumisjada, siis Unt reageerib kõigepealt mõttes (või mõttega) ja sellele (otsusele) järgneb liikumine. See pole tingimata hinnanguline väide, kuigi pöörasin lavastust vaadates etendajate erinevale lähenemisviisile ehk liigagi palju tähelepanu, vaid seda toetab Varese lavastuse pealkirjaski lubatu: „Sinust saab tantsija!“. Vares on oma loomingus varemgi tegelnud küsimusega, kes võiks tantsida ja kas on olemas õige viis tantsida (vastus: „Igaüks. Ei ole“), seega julgen arvata, et ta on viinud Reitsniku ja Undi laval kokku just seepärast, et nad lähenevad (ka koolituse tõttu) lavalolemise põhjendamisele eri moel.”

Ott Karulin, “Seal ja praegu”, 17. juuli 2020, Sirp

13.nov

19:00

Sõltumatu Tantsu Lava

14.nov

19:00

Sõltumatu Tantsu Lava

Seotud sündmused