Metallraam mu peos on külm. Mu parem käsi puudutab alumist toru, proovin leida õiget haaret. Vasak järgneb – ainult üks aste kõrgemale. Ma avan silmad, kuid miskipärast ebaõnnestun / Kui pilved liiguksid, pimestaks mind valgusvihk. Ma puudutan hoopis oma nina. Ma ei suuda enam selle struktuuri äärel tasakaalu leida, habras nagu mõte, elades ainult sinu / Ülesanne oli tippu ronida ja neile silma vaadata. Siit ülevalt tundub kõik nii väike ja suur samaaegselt. Ma tunnen õhus hõljuva halli tolmu maitset – ma isegi ei tea, mis asi see on – mis see on? / Ma mõtlesin selle ülesande peale. Kas ma teen seda õigesti? Kas ma ütlen, mida ma mõtlen või ma mõtlen ainult sellepärast, et ma pean rääkima enda / Erakordselt vali heli on tekitanud mu peas vaikuse. Siin ei ole midagi kuulda. Ma olen siin, kõik on tehtud. Vist on läbi. Mäng / Metallraam mu peos on külm

Ümbritsetud hapra kipsi ja jõuliste metallstruktuuride maastikust esitavad 5 õrna keha liikumiste kordusi, mis asetsevad kuskil funktsionaalsuse ja tarbetuse piirimail. Etendajad asetavad ja sobitavad end konstruktsioonidesse, mis viitavad kohati absurdsele jõusaalile või ehk hoopis kolossaalsele mänguväljakule. Nad otsivad pidevalt hetki enne kurnatust ja õnnestumist ning panevad proovile ülima eesmärgini jõudmise võimalikkuse. Mäng ootuste loomise ja nende lõhkumisega, reaalsete ja nähtamatute reaalsuste vahel.

“Läbi kukkumine” on lavastus, mis venitab aega. Lavastuses testitakse vaimse ja füüsilise vastupidavuse erinevaid staadiume, julgedes end proovile panna ning väärtustades ebaõnnestumist ja selle võimalikke/mitmeid eri definitsioone.


__________________

 

Keithy Kuuspu (1994) on noor etendus- ja tantsukunstnik Tallinnast. Ta on lõpetanud Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi koreograafia eriala ning omandab peatselt Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemias kaasaegse füüsilise etenduskunsti (CPPM) magistri kraadi.

Ta keskendub enda loomingus reaalsuse definitsioonile ja selle piiride uurimisele, toetudes (primitiivsele) inimloomusele, argistele struktuuridele, ühiskonna mõjule ja subjekte hõlmavale mõjuväljale ning energiale, mida me üksteisele avaldame. Tema peamine huvi seisneb suures osas protsessis enne ja pärast tulemit ning protsessiga kaasnevas eneseloomises.

Viimati tegi ta kaasa Peader Kirki and Simona Gonella „KUHU MINEK. Where do we go from here“ 99 tunni lavastuses (CPPM, Kanuti Gildi Saal, Elektron.live) ning Jarkko Partaneni ja Anni Kleini “Fluids” etenduses (WAUHAUS, STL). Veebruaris 2020 uuris ta koos Martina Georginaga Kanuti Gildi Saali Püha Vaimu residentuuris pildi loomise protsessi ning selle sees olevaid/tekkivaid võimu struktuure.

Liisa Saaremäel (1992) on vabakutseline eesti näitleja ja etenduskunstnik. Ta on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli näitleja erialal ning praktiseerinud kutselise näitlejana aastatel 2016-2020 Eesti Draamateatris. Hetkel omandab ta Eesti Muusika ja Teatriakadeemia kaasaegse etenduskunsti (CPPM) õppekavas magistrikraadi. Tema loomingu keskseks teemaks võib lugeda ühiskondlikku kooseksisteerimist indiviidi perspektiivist, milles oluliseks komponendiks on käsitleda ruumi kui konstitueerivat jõudu.

Agnes Ihoma (1993) on Tallinnas tegutsev tantsukunstnik, kelle töö ja praktika on suurel määral inspireeritud tänavatantsudest. Hetkel töötab tantsuõpetajana Free Flow Studios. Ta on korduvalt korraldanud ja lavastanud sama stuudio kontsert-etendusi, keskendudes narratiiviga töötamisele. Etenduskunstide maastikule jõudis etendajana esmakordselt 2018. aastal Keithy Kuuspuu bakalaureuse diplomitööga “IHA”. Liikumises huvipakkuvad märksõnad on lõdvestus, ehedus, voolavus, hingamine. 

Martina Georgina (1989) on Maltalt pärit kunstnik. Hetkel õpib ta Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemias kaasaegse füüsilise etenduskunsti (CPPM) suunal. Aastal 2015 algatas ta projekti Teatru Santwarju, kus ta on asutaja, looja ja etendaja. Ta on teinud koostööd erinevate kunstikega, et luua originaalseid ja intiimseid töid, püüdes uurida inimloomuse keerukust ja võimalusi. Hetkel uurib ta autoetnograafia, fiktsiooni ja ulme sidumise võimalusi.

Anumai Raska (1997) on etenduskunstnik, tantsija oma loomingulise tee alguses ning õpib TÜ Viljandikultuuriakadeemias etenduskunste. Peamiselt töötab Anumai isiklikke kogemusi ja mälestusi omava, kuid siiski tehnilise keha kaudu. Tema loomingu sõlmpunktiks on olnud reeglistik, mida inimene endale seab, indiviidi suhe ümbritsevaga ning selles leiduv üksindus. Anumai on kureerinud 2 aastat tantsu ja ​performance​-kunsti sündmust Battlejämm ning tema viimane koostöölavastus oli “raska/unt/unt/raska”. Etendajana on ta kaasa teinud paljudes, ka rahvusvahelistes töödes, seal hulgas näiteks Ruslan Stepanovi ja Artjom Asrtovi “Performance STL-is” ning Lawrence Malstafi “SHRINK 01995”. 

Arolin Raudva (1990) on etenduskunstnik, tantsija, koreograaf. Lõpetanud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti eriala, tegutseb ta vabakutselisena alates 2013.aastast. Tema loometee koosneb lainetest, millel surfamisel juhindub ta uudishimust ja kogemisjanust, mistõttu asetab ta end mõnuga eriilmelistesse kohtadesse ja kooslustesse, et hoida oma identiteet liikumises. Ta on üks etenduskunstnike koosluse Olmeulmad (2014-…) loojatest ja etendajatest, kelle sürreaalsete maailmade keskmes on kehameelelist kogemust jaatav liikumine, fantaasiast tulvil argipäeva elemendid ja kohaspetsiifilised eksperimendid kehade, ruumi ja materjalidega. Arolin on ka üks grupi The Biofilm Sisters (2017-…) loojatest ja esinejatest. Etenduskunsti kollektiivi huvipunktiks on keele tekstiloome uurimine oma tegevusest ja identiteedist lähtuvalt.

Mihkel Maripuu (1987) on kunstnik, kelle tegevust iseloomustab multidistsiplinaarne, eri meediume kaasav praktika, milles sisaldub lisaks helilisele ka visuaalne ja füüsiline platvorm. Uurimusalusteks teemadeks on olnud post-interneti olemus kaasaegses kunstis, neo-materialism ja muud subkultuurilised ilmingud ning digitaalajastu omapärad, mis on mõjutanud kaasaegse diskursuse kujunemist. Lahates tehnoloogia ja orgaanika vahelisi erisusi ning nende potentsiaalsete ühisalade kattuvuslikke printsiipe. Viimastel uuringutel on keskendunud ruumilise hübriidkogemuse saavutamisele reaalajas, rakendades eri meediumid üksteise kasuks tööle, mis simulaakrumina stimuleeriks ruumi külastaja kogemust ning seeläbi ka ruumi iseennast. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli, filosoofiateaduskonna, kultuuriteaduste ja kunstide instituudi, maalikunsti õppetooli (B.A.) ja Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna (M.A.).

Laura Cemin (1992) on itaalia kunstnik, kes hetkel elab Helsingis. Tal on MFA Umeå Ülikooli kunstiakadeemiast kraad tantsimises. Ta on esinenud mitmetel rahvusvahelistel festivalidel nagu Performing Love Kiasmas (Helsingi), Rum for Performance (Umeå) ja 13festivalen Galleri Konstepidemin’is (Göteborg). Tema visuaalkunstniku loomingut on näidatud mitmes riigis, näiteks Itaalias, Eestis, Soomes, Rootsis, Saksamaal ja Tšehhis.

Mikk-Mait Kivi (1988): “Praktilised ja tehnoloogilised oskused on omandatavad, võrdlemisi jooksvalt ja kiirelt vastavalt vajadustele. Olen seda teinud viimase 10-15 aasta jooksul erinevates teatrites, festivalidel ja produktsioonides, eesotsas videokunstnikuna Von Krahli Teatris aga ka mujal. Hetkel on oluline läheneda tehnoloogilistele võimalustele ja eesmärkidele sisuliselt ja kontseptsionaalselt, konteksti raames. Tahan luua situatsioonides, kus iga nupp ja nupulevajutus oleks põhjendatud alates ideest kuni lahenduseni. Valgustaja, visuaalkunstnik, teatrikunstnik, tudeng, juhendaja, vabakutseline, multifunktsionaalne.”

Tõnu Narro (1984) omab magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia metalli ja sepakunsti erialal. 2013. aastast alates tegutseb nime all OÜ Narrot (Tehniline Direktor), mis tegeleb erinevate (peamiselt metallist) teoste produktsiooniga ning on Eesti üks juhtivaid unikaalsete kunstiobjektide tootja ning ekspositsioonide ehitaja ja kujundaja. Tõnu Narro lahendab keerukaid ruumiprobleeme ning nõustab kunstiteoste tehnilisel teostamisel ja eelarvestamisel kuni selle valmistamise ja paigaldamiseni nii Eestis kui ka väljaspool. Tõnu on teinud koostööd üle 25 muuseumi, galerii, keskuse, festivaliga, üle 100 kunsti-, disaini-, loomeettevõttega. Tõnu Narro on alates 2017. aastast Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni tehniline teostaja.

Tarvo Porroson (1989) on lõpetanud Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli sepatöö erialal (2009), misjärel asus õppima Eesti Kunstiakadeemias Ehte- ja sepakunsti osakonnas.
Porroson väärtustab isiklikus loomingus taaskasutust. Ta on töötanud enamasti vabakutselisena nii Eestis kui välismaal, teinud koostööd erinevate kunstnikega, loonud nii ehteid, sepiseid, skulptuure, disainmööblit kui mehhanisme.

 

Kajastus: 

Arvustus. Sõltumatu Tantsu festivali võib lugeda õnnestunuks. Karin Allik, ERR Kultuur, 6. juuli 2021

Tasakaaluharjumused viiele ja enamale. Ott Karulin, Sirp, 2. juuli 2021

Etenduskunstnik Kuuspu munad on püsivad. Kaja Kann, Postimees, 21. juuni 2021

“LÄBI KUKKUMINE” PRETALK. Keithy Kuuspu ja Kaja Kann. 25. mai 2021