Me teame suurepäraselt, mida tuleb teha siis, kui meil läheb hästi: me pidutseme, tantsime, naerame, peame kõnesid ja kallistame. Kuid meil on äärmiselt vähe oskusi endaga toime tulemiseks, kui kõik läheb halvasti ja reaalsusekanga rebenemise tagant paistab suure särava tõe asemel ükskõikne ja sisutu kaos. Nende olukordade jaoks ei ole etiketti. Nende olukordade jaoks ei ole teisi sotsiaalseid rituaale peale unustuse. Ja nendest olukordadest võib saada argipäev. Hea, kui siis on veel alles nood viimased inimesed, kes meid millegipärast ikka veel armastavad ning viskavad oma õlekõrre teise otsa meile, musta augu kõikeneelavasse sügavikku.

Soome kirjaniku Elli Salo näidendil põhinev „Alina“ on lavastus sõltuvusest, kaassõltuvusest ja inimestest, kes ei saa maailmaga hakkama. Kuid see on ka lavastus lõputust kaamoseajast, mille pimeduse lunastab esimene lumehelves. Ning lavastus usust, et katkiseid asju ja inimesi ei või lihtsalt minema visata – isegi siis, kui neile pole enam ruumi.