Kaasaegsed kehad: Taavet Jansen ja Pavel Semjonov

1. Milline on su suhe liikumisse, tantsu?

PAVEL SEMJONOV: Liikumine on elu. Tegevus on liikumisega seotud, mõtlemine on liikumine, tunnetamine moodustab ka liiklust… Tants on natuke teine asi. Tants sisaldab teooriat ja praktikat. Ta vajab esteetilist ja eetilist kriitikat. See on juba kunst. Ja muidugi, minu jaoks (võib olla mitte L. Varese praktikumi raames), on tants seotud muusikaga. Muusika juhendab tantsu. Muusika paneb liikuma nii, et iga inimene saab realiseerida oma enda kogemust ja liikumisvõimalust spontaanselt, mõtlemata. Liis Varese idee on natuke teine, minu arust: leida end, leida suhtlemist teiste tantsijatega, üleüldine situtsiooni tunnetus, reaktsioon, ja palju teisi aspekte. Tantsu taga on autor ise, muusika ei ole eeldus. Tähtis on teiste liikujate tunnetamine, ja kordan veel, iseenda tunnetamine! Oluline on dialoog sise- ja välismaailma vahel, elav dialoog.

TAAVET JANSEN: Mina liigun kogu aeg. Võibolla ma tantsin kogu aeg. Sellepärast on mu suhe liikumisse kirglik – mulle meeldib seda teha, vaadata, tunda füüsiliselt.

2. Mis asi on liikumispraktikum “Kaasaegne keha”?

TAAVET: Minu jaoks on see võimalus lülitada ennast teise dimensiooni, kus vabastada pea üleliigsest ja keskenduda sellele, mis põhiline: mida su keha ise tahab teha. Selle hetke tundmine on alati silmi-avav ja üllatav!

PAŠA: Praktikum on minu jäoks huvitav võimalus rääkida inimestega kehalises keeles. See on minu jaoks katse, eksperiment. See õpetab mulle, mis liikumine üldse on minu jaoks ja kuidas teised minu liikumisele reageerivad. Olen puutunud sellega kokku lapsepõlves, kui inimesed intuitiivselt märkasid minu erinevust ja reageerisid sellele. Nüüd, tänu praktikumile, tekkis võimalus saada aru, mis see kõik võis tähendada, ja mitte ainult passivses vormis. Mul on võimalus aktiivselt moodustada oma küsimusi dialoogis. See intrigeerib mind, on minule kui igapäevaelu uurijale väga tähtis.

3. Kas sul on olnud eelarvamusi praktikumi suhtes, milliseid?

PAŠA: Minul polnud eelarvusi; arvan, et kõik elus on mõistetav läbi praktika. Eriti tähenduseotsijate jaoks on tähtis suur ja huvitav töö eelarvamustega. Eelarvamus pimestab, kuid samas on see oluline, et näha valgust. Mind aitab kahepoolne mõtlemine ja nende kritika. Näiteks, kui rääkida tantsust, siis see on on olnud minu jaoks suure traditsiooniga seotud tegevus. Muusikaga kooskõlas, rituaalidega seotud. Praegu kogen, et see on isiklik ja vaba-loomingulise, isikupära otsiv liikumine, mis enam ei vaja muusikat. Miks nii? Mida see tähendab? Kas see on progress või langus? Need kõik ja muud isiklikud detailid on minu jaoks tantsu praktikumis olulised.

TAAVET: Kuna olen olnud tundides alates esimesest tunnist, siis eelarvamused ei jõudnud tekkida. Võibolla ainult kõhklus, et äkki hakatakse tantsimist õpetama ja kas ma saan sellega hakkama.

4. Kas sul on keha ja liikumisega seotud hirme?

TAAVET: Hirm on selle hetke ees, kui avastad, et keha ei liigu enam nii nagu vanasti. Et keha on vana ja nõrk ja ei lähe enam kunagi endiseks. Aga kui sa selle hetkega kohtud ja saad sellest üle, avaneb lõputu ampluaa võimalusi, milleks su keha võimeline on.. mida sa varem ei teadnud.

PAŠA: Mul on alati igasugused hirme olnud. Kui neid kuulata, siis polekski põhjust ühtegi tegevust alustada. Oleme siin maailmas selleks, et tegusid teha. Oleks tore, kui need teod oleksid head. Heateo eest tuleb maksta hirmu ja raskuse hinda. Kui midagi hakkab sind viima mugavustsoonist välja, siis sul on alati võimalus valida, kas soovid minna seda teed või mitte ja mis põhjustel. Kui põhjust ei leia, siis ei liigu kusagile. Põhjustel ja hirmudel on palju eri kategooriaid. Need on tajutavad ainult protsessis ning seda on vaja tunnetada ja märgata.

5. Kas oled oma kehaga sõber?

PAŠA: Olen oma keha vaenlane. Aga sõtta ei või lugupidamise tõttu minna. Keha on antud inimesele Jumala poolt ja seda tuleb austada. Kui keha armastab laiskust, siis mina olen selle keha(laiskuse) vastu. Laiskus on keha lagunemise ja haiguste tee. See on muidugi suurem teema – hinge ja keha suhe.

TAAVET: Jah. Mulle meeldib oma kehas olla!

6. Mis sind liikumise juures vabastab, mis piirab?

TAAVET: Mind piiravad endised tantsutreeningud. Olen õppinud kunagi “kuidas tants käib” ja praegu on jube raske sellest lahti lasta ja oma keha soovidele keskenduda. Sest ammu pole vaja enam kellelegi midagi näidata või midagi tõestada.

PAŠA: See kõik sõltub situatsioonist. Mind isiklikult keha muidugi piirab. Need sammud, mis ma teinud olen, et oma keha võimalusi avardada näitavad mulle, et edasi minna on palju, see on lõputu töö. Umbes 2-3 aastat tagasi kutsus minu treener Erlend Lõvi mind trenni ja tänu sellele tunnen enda kehas uut elukvaliteeti. Liis Vares on täiendanud seda sisulises ja katsetuslikus tantsukunstivormis, mis andis ja annab mulle võimaluse realiseerida oma liikumispotentsiaali. Mõlemale oma õpetajale olen isiklikult väga tänulik.

7. Mis vahe on liikumisel ja tantsimisel?

PAŠA: Seda aspekti proovisin avada esimeses küsimuses, teadmata, mis ootab ees… Arvan, et üks sisaldab teist, kuid semantiliselt on nad erinevad. Võib ju liikuda, kuid see pole tants. Kui tantsida, siis see on väljaspoolt vaadates liikumine, kuid kui puudub põhjus (või põhjus on lihtsalt midagi TEHA) – kas see on siis kunst (ehk tants)?! Tegevus ehk kunst peab alati sisaldama midagi. Tegevusena siin kontekstis mõtlen tantsu kui kunstivormi, kunsti kui tegevust. Kas kunsti(tegevus), mis annab halvad viljad on hea tegu? Me kõik kunstimaailmas, kahjuks, oleme kaotamas seda küsimust. Kunsti tehakse kunsti pärast, või veel hullem, raha pärast, mis on veel komplekssem vorm. Kas kuritegevus on tegevus üldse?! Neid kõiki aspekte ja semantikat peaks tantsija märkama. See on ülitähtis. See on muidugi suur ja sügav teema, millel ei hakka siin pikalt peatuma. See eksisteerib. Nagu Jeesus Kristus on rääkinud: kes oskab näha, see näeb…Vahe on, ja see on sisuline.

TAAVET: Mitte mingit vahet pole. Ma ei tea ammu enam, mida sõna “tantsima” tähendab. Igaüks nimetab tantsimiseks seda, mida ise tahab.

8. Kas oled enda kohta läbi liikumispraktikumide midagi avastanud või kinnitust leidnud?

TAAVET: Ma olen leidnud kinnitust selles, et sa jääd kuni surmani oma keha sisse lukku/vangi/koju. Seal sees sa oled ja pead toimetama – see on su kest/aedik sinu ja maailma vahel. Ole sa nii online, kui tahad.

PAŠA: Palju asju avastan igapäevases elus! Kahjuks mitmed neist jäävad märkamata või analüüsimata. Teine asi on tunnetamine. Liikumispraktikum võimaldab tunnetada. Olen väga rõõmus, et see praktikum toimub, ja et sinna tulevad väga erinevad inimesed. See laiendab maailmapilti. See on tähtis. Inimesed on nii piiratud oma egoismis, mistõttu nad ei taha näha ja ei näe, mis toimub nende kõrval. Liikumispraktikum võimaldab elu kogeda. Arvan, et Liis Varese tantsutunnid pole ainult liikumisega seotud. See sisaldab midagi muud. See on nagu Andrei Tarkovski filmist üks idee, et need inimesed, kes on, ütleme kaasaegsete sõnadega – puudega, invaliidid – ka nemad on tähtis osa sootsiumist. Neil on oma koht ja funktsioon elus, nad ei vaja mitte abi, vaid rohkem mõistmist. Ghetto ehitus – see on suur A. Hitleri viga, disharmoonia nagu vahel ka kaasaaegne teatraalne hoolitsemine ja nö rehabilitatsioon, kahjuks, lõhnab vale järele. Kaasaegne liiga tehnoloogiline mõtlemine kasvatab illusioone. Praktika ja elu annavad teistsugused vastused küsimustele, kui neid viimaseid muidugi üldse tekib ning küsitakse!

9. Mil kujul liikumispraktikumis kogetu mõjutab su igapäeva elu kui üldse?

PAŠA: Arvan, et selle küsimusele annab vastus eelmised sõnad. Vahel tabab mind see mõte, et sõnu pole nii palju vaja – sõnad ju ei saa edastada kõike, mis tegelikult on. Kui inimesed saavad aru sisust, siis sõnad pole enam vajalikud. Sõna on ainult abivahend, nagu näiteks ratastool. Sõna ja selle tähtsuse arusaamine töötab ainult praktikas. Miljardid terabait’id informatsiooni on mõttetud, kui puudub praktika. Nad tekitavad vigureid ja illusioone. Tükkideks lõigatud ja teadlaste poolt uuritud õun pole enam tervik. See pole see õun, mis kasvab vanaema aias! Siit hakkab kasvama suur kurbus, aga las ta kasvab, kui ta on…

TAAVET: Liikumispraktikum on pannud mind täiesti vastutustundetult vahetpidamata liikuma – isegi olukordades, kus see peaks tekitama piinlikkust või vähemalt ebamugavust. Aga ei tekita.

10. Milline juhendaja on Liis?

TAAVET: Liis oskab näilise hooletusega tõmmata sind kaasa ühte suurde ja põnevasse mängu kehade-energiate-võimaluste maailmas. Enne kui sa isegi aru saad oled sa keeristes täiesti võõraste inimestega ja täiesti orgaanilises suhtes omaenda ja teiste kehadega.

PAŠA: Liis on hea ja ilus juhendaja. Omamoodi kontseptualist nagu kõik kaasaaegseid intellektuaalsed inimesed. Ainult head sõnad tulevad. Nagu kõik meie tantsijad, otsib ka tema oma teed. Väga tundlik ja omapärane. Ta on tantsukunstnik.

11. Millest sa tunned puudust?

PAŠA: See on minu algus tantsuteel. Kas ma saan vastata millest tunnen puudust? Ma proovin võtta kõike nii nagu on. Sõna puudus viitab ootustele või pretentsioonidele. Minule on kõik see, millega tantsupraktikumis kokku puutun (uued inimesed, loominguline atmosfäär) väga põnev ja isiklikult tähtis kogemus. Füüsiline üleskutse on minu isiklik asi. Kordan veelkord: praktikum annab mulle võimaluse tantsida ja aru saada, mis see tants on. Olen väga rõõmus, et Liis Vares on mind osalema kutsunud!

TAAVET: Tunnen vahel puudust sügavikkudest, kuhu saaksime kõik sukelduda ja hoolimata me kõigi valmisolekust saab tund läbi ja valvurid muutuvad tasapisi õelateks.