Kunstnik ja institutsioon

Kunstnike- ja institutsioonidevahelistest suhetest vestlevad Kaja Kann, Annika Üprus, Kadri Noormets, Mart Kangro, Triinu Aron ja Evelyn Raudsepp.

ÜRITUSTURUNDUS VERSUS KUNST

Triinu Aron: Viimasel ajal on meil üles kerkinud kunstniku- ja institutsioonivahelised suhted. Meil tuli mõte kokku kutsuda üks hea grupp ja sellest rääkida. Meile tundus see põnev teema.

Evelyn Raudsepp: Kas institutsioon võib avalikult sõna võtta selle kohta, mis saalis toimub?

Mart Kangro: Küsimus on: kuidas sa ikkagi partnerlust üles ehitad nende kunstnikega, kellega sa töötad? Need ongi kõige tähtsamad küsimused institutsionaalses plaanis. Ühel pool on avalik ootus, teiselt poolt annavadki institutsioonile eluõiguse ju kunstnikud, kelle loominguga ja millisel viisil sa töötad, millist suhet sa näha tahad? Minu meelest on see väga oluline küsimus, pidades silmas kultuuripoliitilisi tendentse. Millist platvormi pakuvad kunstnikele erinevad institutsioonid? Kas me tegeleme üritusturundusega või üritame luua head kunsti? Ja kui me tegeleme üritusturundusega, siis on eesmärk hoopis kusagil mujal, eesmärk on müüa toodet võimalikult hästi.

Kaja Kann: Mulle tundub, et nüüd tuleb korraks ring teha, sest sa tõstatasid hea küsimuse. Kas me tegeleme üritusturunduse või kunstiga?

Triinu: Aga kuidas sa defineerid neid?

Kaja: Näiteks minu isikliku kunstnikutee alguses, üheksakümnendate lõpus, kui tegutsesime ZUGA Ühendatud Tantsijate egiidi all, oli täielik vabadus. Sel ajal ei olnud meil mitte mingisugust survet saada publikut saali või õnnestuda. Me olime totaalselt vabad ronima üksteise selga või mida iganes pähe tuli. Me ei sõltunud rahast. Vabaduse andis see, et meil polnud positsiooni, mida oleks hirm kaotada. See kestis seni, kuni me hakkasime teadvustama, et see on osa mingisugusest suuremast asjast. Siis kadus see puhta kunsti tunne endal ära. Ja eelkõige kaob see ära iseendal, minu kui kunstniku peas, kui taipan, et olen turul.

Evelyn: Kas see “suurem asi” on publik või…?

Kaja: See on publik, see on institutsioon, see on võrdlus päris teatriga, võrdlus tantsu ja etenduskunsti vahel, võrdlus mehe ja naise vahel, soolo ja grupitöö vahel. Sind hakatakse kohe kuhugi lahterdama ja paika panema ja sa pead teadma, et kui sa astud lavale, siis sa vastutad kõigi pisiasjade eest. Sa võitled kogu aeg mingi maa-ala eest. Ja seda me kunagi ammu ei teinud, kui olime noored ja sõltumatud, kui polnud veel sellist asja nagu kaasaegse etenduskunsti skeene.

Mart: Kuna ma ise selle kujundi tõin, mis minu arvates kirjeldab tänapäeval väga hästi teatud produktsiooniprotsessi olemust kunsti tootmise juures, siis ma võin natuke selgitada, mida ma selle all silmas pean. Põhiküsimus on, mis alustel institutsioon hakkab, tema huviorbiiti tõusnud kunstnikuga, üldse suhet looma. Sõltuvalt siis sellest, kuidas institutsiooni toimimismudel on üles ehitatud. Kui paindlik see mudel on ja millistel alustel organisatsioon igat eraldiseisvat kunstiprojekti teostama hakkab. Kas igat uut projekti alustatakse niiöelda nullist –  kogu produktsioonistrateegia ning aja-, ruumi-, raha- ja inimressursi arvestus lähtub konkreetse idee vajadustest. Või siisi üritatakse kunstniku idee suruda juba eelnevalt väljakujunenud produktsioonirutiini. Kuulutatakse välja teatud tingimustel konkurss (kus on juba määratud proovide aeg, ruumide võimaldamine, rahastus, jne) arvestamata seda, mida konkreetne projekt tegelikult vajab? Lisaks sündmuse turundus, ehk kuidas institutsioon seda reklaamib ja kuivõrd arvestatakse selles kommunikatsioonistrateegias kunstniku nägemusega. Kas vastusena tuleb: “Me kogu aeg teeme niiviisi, et plakatid on alati sellised, need telesaated käime läbi, pealkiri ei tohi olla rohkem kui kaks sõna, sest publikule on raske jne.” Ehk millistel alustel see suhe kunstniku ja institutsiooni vahel luuakse, ja kuidas siis sellesse partnerlusse panustatakse kogu protsessi vältel ja ka peale koostöö lõppemist mõlemalt poolt. Kas see on dialoog, monoloog etteantud teemal või “kedagi ei koti” monoloog. Ja kunstniku poolelt vaadates, kas topid oma aasta projekte täis, lähtudes sellest, mis on saadaval, mis võimalusi institutsioonid pakuvad või üritad ise mingeid platvorme luua, sest tähtsad asjad vajavad ajamist.

Kaja: Kui kunstnik juba mõtiskleb oma tegevusest selle kaudu, kuidas oma aasta täis toppida, siis on ta end institutsionaliseerinud. Ta on endale seadnud eesmärgid, lahtrid, eelarved ja loonud mingi standardi iseenda jaoks. Ma ei tahaks neid kahte asja sassi ajada. Muidugi peab seda tegema, aga see tegevus ei saa määrata, milline kunst tekib. Esimene küsimus peab ikkagi olema küsimus kunstist ja seejärel peab otsima võimalusi, kuidas seda teostada. Kunsti puhul tuleb ka institutsioonidel iga üksiku teose või idee puhul hakata neid lahtreid alles looma. Ikka ja alati uuesti. Muidu on tegemist masstoodanguga ja miskit uut ei saagi sündida.

Mart: See on suurem, üldine kultuuripoliitiline küsimus, et milliseid platvorme kunstnikele pakutakse. Et produktsioonimasinavärk ei unustaks, mis oluline on ja kunstnikest teerullina üle ei sõidaks. Aga ka kunstnikuna tuleb tunda vastutust ja seista enda eest. Ka minu valikud, millise institutsiooniga ma üldse olen nõus koostööd tegema, on tingitud sellest, milliseid koostöövormi võimaldab see institutsionaalne platvorm luua? Ja raha on siin kõige väheolulisem, kuigi mitte tähtsusetu faktor.  See on kinni puhtalt algatuses, isiklikus suhtes ja kuidas seda suhet läbi aja on vastastikku hoitud. Minu ja Kanuti Gildi SAALi suhe näiteks, on suhe konkreetsete inimestega, kes formuleerivad minu jaoks selle institutsiooni. Ajapikku on väljakujunenud vastastikune usalduslik suhe, mille pinnalt koostöö toimib ja mille pinnalt on tulnud ka ettepanekud.

Kadri Noormets: Kas sinu poole on alati pöördutud või?

Mart: Ei, mina olen samamoodi pöördunud. Korduvalt. Nüüd, konkreetselt “Workshopi” näitel pöördusime just meie Priit Raua poole küsimusega, kas see koostööettepanek teda huvitaks ja kas ta näeks Kanutit selles projektis partnerina. Aga me kaalusime väga pikalt kellega koostööd teha, just tulenevalt eelpool mainitust.

Evelyn: Kas sa võrdled seda avatud kutsungiga? Et see ei ole raamistik, konkurss või programm, kuhu sa hakkad kandideerima?

Mart: Ma ei taha öelda, et avalikku konkurssi üldse ei saa olla. See on samuti võimalik aga siis peab institutsioon endale selgeks tegema, milleks ta selle konkursi ellu on kutsunud ja mida see võimaldab.

Kadri: Ma mõtlesin, kuidas mina olen pöördunud. Mina ei ole mitte kunagi pöördunud ühegi ideega. See on 50/50. Samamoodi, nagu mind võetakse, mina võtan. Minule on oluline, kas mul on produtsendiga isiklik tõmme. Kas minul on temalt selles loomeprotsessis midagi saada? Mind puhtalt huvitab see. Aga see on ka idealistlik suhtumine.

SKEENE PROFESSIONALISEERUMINE

Evelyn: Aga see üritusturunduse küsimus, võib-olla vanemad ja kogenumad saavad rääkida, millal see muutus hakkas tekkima?

Annika Üprus: See on seotud skeene professionaliseerumisega. Mul on tunne, et see jääb sinna kuskile 2010. aasta kanti.

Kaja: Isegi 2006 lõppes jäägitu vabadus ära.

Annika: Sealt on mul isiklikult korraks tühi maa. Oli selge vahe, et aastal 2010 oli skeene professionaliseerunud.

Triinu: Mina ikkagi ei saa sellest vahest aru, mis siis enne teistmoodi oli?

Kaja: Üks asi on skeene professionaliseerumine, aga teine asi on see, kui muutus toob kaasa ainult mudelites mõtlemise. Kui enam ei ole määrav, mida ma tahan kunstnikuna teha, vaid see, mida minult oodatakse. Ma hakkan kalkuleerima ja arvestama, kompromisse tegema ja tootma midagi, mis sobib teatud ritta. Professionaliseerumine peaks ju kaasa tooma kõrgema kvaliteedi igas tegevuses. Mõistan seda nii, et nüüd me teame kõike paremini, samuti oskame paremini, aga kipume sellega ka piirduma. Ei otsi enam asju, mida me ei tea, ei mängi enam lavastusi tühjadele saalidele, ja see pole kaasaegsele ja uuenduslikule etenduskunsti maailmale kohane. Võib olla see, et kaasaegne etenduskunst on nüüd normaalsus, on lihtsalt tõsiasi. Mul on sellest kahju, aga võib-olla tuleb seda uudsust otsida siis kusagilt mujalt, mitte Kanutist, STList või Vaba Lavalt.

Triinu: Aga see on üleüldse ühiskonna muutus ka, sest 20 aastat tagasi oligi täiesti teine olukord. See vaba etendusskeene algas ja kõik olid entukad.

Mart: Institutsioonid on omandanud mingi tegutsemiskultuuri. Ja ka kunstnikud.

Kaja: Jah, kultuuritu oli see alguses, päris alguses. Kui kunst muutub kultuuriks, siis mina leian, et just selles hetkes on suur error. Nii ei saa olla. Kultuur on miski, mida me tarbime, mida saab kasutada. Näiteks millised on meie lauakombed või kuidas on tavaks lavastust üles ehitada. Kultuur on traditsiooniline igapäevaelu ühiselt sõlmitud kokkulepetega. Nüüd on meil olemas kultuur, kuidas lavastust  teha ja seda meedia kaudu vahendada. Kunst ei tohiks seda olla. Kunst peab tabama ootamatult. Ja seda peavad kõik Exceli tabelid ja institutsiooni formaadid võimaldama.

Annika: Aga me olime algul kõik selles mõttes ühes punktis, et tantsukunstnikud ei teadnud, kuidas olla kunstnik ja produtsendid ei teadnud, kuidas produtsent olla. Me alustasime ühest punktist ja hakkasime minema. Me kõik õppisime läbi kogemuse.

Mart: Mingi standard on tekkinud. Institutsioonisisene kultuur ja ka kunstnikuna eksisteerimise kultuur. Enda eksistentsi ja tegutsemisviise võetakse enesestmõistetavalt. Minu küsimus on, et mida me siis loojatena tahame? Nii palju tehakse ja nii vähe meeldib. Aga alguse saab see ju sealt, et milline masinavärk on sulle ette antud ning kas sa lähed, seda omakorda kinnistades, sellega kaasa.

Kadri: Ei, see saab alguse kapitalismist.

Mart: Sul on õigus. Kapitalismist jah, konkreetselt. Aga las see olla. Kunstnikuna näen ma institutsioonis ju partnerit. Ja see partner ei tähenda mulle ainult seda, et kas ta annab mulle nutsaka oma lavastust produtseerida, vaid kuidas koos see lavastus välja tuua – on see ruumi näol, on see inimeste näol, kes aitavad nende tugistruktuuridega, aga samas ka nö turundusega. Ja minu jaoks on tihtipeale väga segane, mis alustel institutsioon ka mingeid töid valib. Milline on selle institutsiooni nn maailmavaade. Millist konteksti ta tahab kultuuripilti luua. Mõne puhul on määravaks ainult konjuktuursed kõlavad teemad, sest need kõlavad hästi. Suurem kunstiline ja ühiskondlik  ambitsioon jääb arusaamatuks – mida seal tahetakse teha, missugust teatrit või teatriesteetikat tahetakse sinna tuua, kuidas läbi nende teemade ühiskonda kõnetada.

USALDUS MAJA JA KUNSTNIKU VAHEL

Kaja: Selgelt on näha muutust rahastamises. KULKA raha kipub käima majade kaudu. Mingis mõttes on see professionaalsem ja kunstnikule mugavam. Nüüd ei pea ta ise lõpuni neid eelarveridasid täitma, mis veel olulisem, ta ei jää ka KULKA ees kunagi aruandevõlglaseks, kuna majad vastutavad paberimajanduse eest. Sellise süsteemi miinuseks on aga see, et majad hakkavad üha enam määrama, milline kunst saab tähelepanu ja võimaluse sündida. Kui see on usalduslik vahekord, kus nii kunstnik kui ka maja võtavad riski, siis pole häda midagi. Kui kunstnik aga hakkab ennast majale meeldivaks vormima ja sobitama end formaadi sisse, siis see pole nagu aus. Teine võimalus oleks ikkagi see, et KULKA raha käib kunstnikuga kaasas. Ta ise vaatab, kellega soovib koostööd teha, siis oleks kunstnikul rohkem võimalusi ja vabadust. Mart, miks sa valisid  “Workshopi” partneriks Kanuti, mitte Von Krahli, Teatri NO99 või Viljandi Ugala?

Mart: Sest Kanut tundus kõige lihtsam ja parem platvorm. Isegi teades, et ressursside mõttes ei pruugi see olla kõige kergem.

Annika: Sest see on sulle tuttav?

Mart: Tuttavam. Aga selle konkreetse projekti jaoks sobivam ja autonoomseim. Selles mõttes, et ma tean, kuidas meievaheline suhe saab toimima, millega ma pean arvestama mõeldes ka lavastuse edasisele etendamisele, kui palju minu sõna jääb maksma ka edaspidi autorina selle lavastuse käekäigu üle. See on väga oluline.

Triinu: Siit tuleb välja, et on oluliseks eelduseks, et sa tunned oma partnerit, eks ole?

Mart: Ka see tuleb kasuks aga enamgi veel, et institutsioonisiseselt on otsustatud ja selgeks mõeldud, et kunsti arvelt ei tehta kompromisse. See peab olema üle igasugusest triviaalsest. Kogu kunstiline ja produktsioonitiim töötab parima nimel. Minu kogemus NO’st ja Krahlist  on olnud ka täpselt selline aga repertuaariteatril on omad reeglid, millega sa paratamatult pead arvestama.

Annika: Mind tegelikult huvitaks minna selle algpunkti, teie – Sõltumatu Tantsu Lava ettepaneku juurde. Mis on praeguses olukorras teistmoodi, mis tekitab teis tunde, et kunstniku ja institutsiooni vahelisest suhtest peab rääkima ja peab rääkima avalikult? Mis on muutunud või kus on see kese?

Evelyn: Mina olen produtsendina veel vähe töötanud ja alles taasleiutan seda süsteemi pidevalt, aga minu jaoks on küsimus alati see, et kuna mul on sisuline haridus ehk teatriteadus, siis ma mõtlen kaasa ka sisulistes punktides. Minu jaoks on harjumatu kogemus see, et tegelikult keegi ei küsi mu nõu. Ja mind on see nagu painanud. Minu jaoks ei ole olnud mingeid muutusi, vaid see on olnud pidev küsimus, et kuidas tekib see usaldus. Osad tahavad, et ma oleksin saalis ja vastaksin, et kuidas peaks minema edasi, teised panevad ukse kinni ja kutsuvad läbimängu vaatama. Mind huvitab, mis on see partnerlus, kui me jätame promo kõrvale? Ma ei tahaks dramaturgi rolli võtta, aga ma tunnen, et ma olen sellele lavastusele ikkagi lähedal seisev isik. Ja see on kunstniku võimalus kasutada ära mingisugust peeglit, kes on niikuinii seal protsessis. Muidugi kõik ei pea mind usaldama ja eriti inimesed, kellega ma töötan esimest korda, aga just see, et sa saad ju enda heaks kasutada mingisugust tagasisidet. Pluss minuga resoneerub see ka edasi minu, produtsendi töös ja minu töö saab sisulisema kaalu vastavalt lavastusele.

Triinu: Ma arvan, et see ongi tegelikult mõte produtsendi positsioonilt. Nii palju kui mina olen lavastuse sisus sees, nii palju tekib tahtmine ja võimekus midagi edasi anda. On väga oluline saada hea dialoog ja usaldusväärne kontakt lavastusprotsessiga. Mina püüan publiku leida, rahastused ja mis iganes. On väga oluline, et me usaldame üksteist. Mul on kunstnikke, kellega ma olen rohkem töötanud ja mul on nendega kohutavalt palju kergem, meil on tunduvalt parem usaldus ja me teame ka, mida üksteiselt oodata ja mis toimib, mis vähem. Me oleme need nurgad lihvinud ja koostöö sujub palju paremini. Ma tunnen, et mida rohkem olen olnud lavastusprotsessis sees, seda rohkem suudan ma innustada inimesi väljastpoolt. Ja ma leian, et see on kõigile lõppkokkuvõttes parem.

Evelyn: Kui kunstnik paneb ukse kinni ja ütleb, et tule läbimängule, siis ainuke asi, mida ma saan teha, on see Exceli tabel. Ma ei saa muud teha, sest ma ei tea, millest me räägime ja minu vormilisele tööle ei teki sisu.

Mart: Aga kas see ei ole vastastikune jällegi?

Kaja: Nii nagu ei saa nõuda armastust, ei saa ka nõuda usaldust. Kui seda pole, siis pole. Kuidas saab üldse tekkida küsimus usaldamatusest nende kunstnike vastu, kelle te olete juba oma majja valinud? Kas te ei usalda siis neid?

Evelyn: Usaldame ikka.

Kaja: Aga te usaldate kuidagi teistmoodi siis?

Evelyn: Minu jaoks ei ole küsimuse ainult usalduses, vaid dialoogis. Kui uks on kinni, siis ma võin usaldada ükskõik kui palju, aga dialoogi ei teki. Mind huvitab luua sidusam dialoog. Muidugi kunst kõnetab ise, aga et kui on mingi oluline teema, siis see ka edasi resoneeruks. Näiteks lavastusega “Hingake! Ärge hingake!” olid meil vestlused ja artikliseeria. Et inimese teatrikogemus ei kaoks sellega, et ta läheb pärast etendust koju, vaid et see hakkaks edasi kanduma. Ja ka regionaalselt ja sügavuti, mitte ainult rahvusvaheliselt. Sedasi lavastus kasvab oma kõrvaltegevusega suuremaks. Ja see on alati personaalne, mõni kunstnik tahab seda, mõni mitte.

INSTITUTSIOONI VASTUTUS

Mart: Küsimus on selles, kas institutsioonina vastutad selle eest, ja kuidas institutsioonisiseselt haldad seda, mida sa toodad. Mis nendest lavastustest edasi saab? Kuidas see asi resoneerub? Mis kultuurmassi sa lood? Mis on selle institusiooni pikem visioon ja mismoodi see institutsioon võitleb oma koha eest siin skeenel, olles üks paljudest. Genereerides jälle neid samasid “uusi” mudeleid või samu “uusi” networke, samu “uusi” rahastusmudeleid läbi mille toodetakse sama “uuti” kunsti.  Kui mõtlemine käib ainult niiviisi, et luuakse endale töömahtu ja võimalusi juurde, kui kunstnik peab tegema siin ühe showingu ja seal teise showingu, toome kokku x- kunstniku y-ga z riigist, siis me genereerime ainult samu “uusi” haldusutoopiaid, mille sisu jääb suuresti samaks. Hästi palju on seda.

Kaja: Seda sa näed palju Euroopas? Ja Eestis natuke ka?

Mart: Euroopas ja ka Eestis näen seda aina rohkem. See ongi institutsiooni juhtide otsus kujundada oma poliitika ja strateegia selle elluviimisel. Kus see selgroog sul seisab? Ka kuraatorina, tuletage meelde, miks te üldse olemas olete. See kõlab kõik väga jubedalt, justkui kunstnik ei peaks üldse millegi eest vastutama ja peakski olema tänulik kõikide võimaluste eest. See on loomulikult vastastikune. Milliseid struktuure me genereerime, kui palju me loome endale neid töökohti kultuurifunksionäridena?

Kaja: Pinnale jäävadki need kunstnikud, kes viitsivad nendes struktuurides toimetada, kellel on selline iseloom, kes oskavad hästi käituda showingutel, kes peavad seda oluliseks. Sisul on tähtsust, aga see peab sobituma loodud struktuuri. Ma ei nimetaks seda professionaliseerumiseks, vaid kunstnike vaikseks mõjutamiseks, kus vaba tahe ja valik teha enneolematuid asja on pärsitud. Nagu Eero Epner ütles: “Tsensuur oleks liiga karm sõna, aga ütleme, hiiliv õhu kinni keeramine.” Ja seda teeme meie ise. Kui mul tekib tunne, et mind kasutatakse millegi jaoks ära, siis ma tõesti ei saa usaldada maja.

Mart: Ma ütlen seda uuesti. Kui te küsite, millisena mina tahaksin kultuuriinstitutsiooni näha, siis ma tahaksin neid näha vastutustundlike partneritena, kes arvestavad, mis konteksti nad lavastuse toovad ja millist konteksti nad seeläbi loovad. See peab olema teadlikum. See on vastutus tegelikult ka kogukonna ees, kuhu me seda kultuuri ja mõttemassi genereerime.

Kadri: Ma arvan, et nendel institutsioonidel, millest me räägime, on ikka üsna palju seda vastutust võrreldes näiteks traditsioonilise teatri suurte institutsioonidega, mille vastutusest mina ei saa üldse aru.

Kaja: Kas neil ei ole mitte teistsugune vastutus?

Mart: Neil on istekohavastutus.

Kadri: Neil on vastutus säilitada eesti kultuuri.

Kaja: Ma ei alahindaks vastutust istekohtade täituvuse ees. Iga kunstnik tahab oma ideele ja maailmavaatele kandepinda ja laiemat levikut. Lihtsalt iga institutsioon peaks selgelt välja ütlema, millest ta eelkõige lähtub, ja siis oma töös vastavalt tegutsema. Prioriteedid peavad olema paigas, mis on eesmärk ja mis on vahend.

Kadri: Väikesed institutsioonid kannavad rohkem kunstilist vastutust. Kui võrrelda lihtsalt. Ma arvan, et need institutsioonid on juba väga palju teadlikumad. Istekohavastutuse kõrval võetakse ka kunstiline vastutus.

Triinu: Seda näitab juba istekohtade arv, mis ühes või teises majas on.

Evelyn: Kõik, kes teevad avalikku etendustegevust, on selle lõtku otsas.