Kuidas täiustada tantsu?

Interaktiivne tehnoloogia (etendus-)kunstis võimaldab luua vaatajale või etendajale reageerivaid ruume, kus näiteks projektsioonid, heli või valgus on liikumise poolt manipuleeritavad. Kuid mitte ainult. Üht lummavamat nähtud interaktsiooni mäletan Linzi Ars Electronica Keskusest, kus püsti asetatud jämedamast traadist pulgad võbelesid samal hetkel Oklahoma nisupõllult mõõdetud tuule käes. Interaktiivsuse eeliseks on panna meid mõtlema seostest, mida muidu ei märkaks. Olen märganud, et interaktiivne tehnoloogia tantsukunstis on sageli käepikenduseks aja ja ruumi kontseptsioonide avamiseks. Näiteks koreograaf Maria Pyatkova keskendus oma hiljutises interaktiivses multimeediaprojektis Braids: Narratives of Time aja rolli ja vormide kontseptualiseerimisele. Simona Deaconescu kohaspetsiifilises tantsulavastuses Zona Martiska toimus interaktsioon liikumise ja heli vahel, mille atmosfääriline efekt seisnes vaataja jaoks kui aja peatamise või edasikerimisena. Aeg ja ruum on aspektid, mida liikujad enda jaoks mõtestavad, ent neid on veelgi.

Moving Digits: Augmented Dance for Engaged Audiences on Euroopa Liidu programmi Creative Europe poolt kaasrahastatud projekt, mis avas dialoogiukse tantsu ja interaktiivse tehnoloogia valdkondade vahel. Projekti eesmärk on parandada publiku mõistmist ja kaasahaaramist kaasaegse tantsu etendustesse ning võimaldada kogeda tantsu laiendatud viisil (isegi pärast etendust). Projekt on praeguseks väldanud üle aasta, hõlmates kohtumisi Tallinnas, Madeiral ja Düsseldorfis. Viimane kohtumine toimub Tallinnas vahemikus 9.–12. märts. Moving Digits partnerorganisatsioonid on Madeira Interactive Technologies Institute (M-ITI, Portugal – juhtiv partner), Hochschule Düsseldorf (HSD, Saksamaa) ja Sõltumatu Tantsu Lava (STL, Eesti). Lisaks Instituto de Telecomunicações (IT, Portugal), Plux (Portugal), Tanzhaus NRW (Saksamaa) ja University of Greenwich (Suurbritannia).

Projektikirjelduses, millele eelmisel aastal reageerisin, seisis nõnda: „Selle esimese kohtumise eesmärk on uurida, kuidas tantsijad ja koreograafid võiksid tehnoloogiat väljendusvahendina kasutada. Pärast esialgset selle teemalist dialoogi uurivad tantsijad oma keha taju, luues ja viies läbi kindla liigutuste komplekti. See viib aruteluni, kuidas saaks tantsu digitaalsete visuaalide abil täiustada. (…) Projekt lubab publikul tunda tantsijate suhtes rohkem empaatiat ja jõuda „nende naha alla”, saades paremini aru nende füüsilisest olekust ja liikumisest. Meie eesmärk pole mitte ainult laiendada olemasoleva tantsupubliku kogemusi, vaid meelitada ka uusi vaatajaskondi. Projektiga kaasneb ka tantsu parem mõistmine ja dokumenteerimine.“  (avatud kutsung 2019)

See tekst mõjub võluvalt, kuna puudutab mitmeid tantsuvaldkonna siseseid diskussiooniteemasid, nagu näiteks alati kestvat vestlust teemal, kuidas suurema publikuni jõuda. Lubatakse ka tantsu paremat mõistmist, millega ma samuti alati hakkama ei saa. Lisaks köidavad tähelepanu sõnapaarid „augmented dance“ ja „engaged audience“, mis on piisvalt laiad ja samas spetsiifilised, et viivad kujutlema seda tühimikku, mis jääb tantsija ja tema publiku vahele ja panevad fantaseerima vahenditest, millest seda silda ehitada võiks. Võib-olla tõesti on vastus tehnoloogias? Selline empaatiliselt ja oskuslikult ülesehitatud eelinfo tekitas ootused algava osas, kuid täheldasin, et ka teised sõela läbinud koreograafid olid põnevusest kikivarvul. Keegi ei teadnud, mis saama hakkab.

Esimesel päeval sisenedes imestasin, et keegi ei venitagi põrandal, nagu tavaliselt tantsutöötubade ajal kombeks on. Ruumi täitsid hoopis tasased põnevil vestlused, ootusrikkad käepigistused ja kohvilaud. See tore kõdi hoidis ennast üleval läbi tutvustavate ettekannete, esimese fookusgrupi ajal ja veel pisut edasigi. Fookusgrupis said ülesehitatud pinge ja osalevate kunstnike ootused viimaks välja hingatud. Korraldajad olid ettevalmistanud hulga küsimusi, et mõista, kuidas koreograafid töötavad ning missugustel kaalutlustel missugust tehnoloogiat kasutavad. Arutlesime tantsu ja koreograafia väljenduseeliste üle, jõudes selleni, kuidas tehnoloogia võiks või peaks neid eeliseid komplementeerima. 

Olles varasemalt juba maininud aja ja ruumi aspekti, millest tantsust kõnelemine koosneb, lisaksin siinkohal veel tema võrdlemise sõnavaraga. Tantsutunnis tekib inimeste vahel usaldus, mis on relevantne eelkõige selles ruumis ning seal ma hoolin südamest näiteks opositsioonidest ja momentumist. Kehas tekivad lõbusad sensatsioonid nagu kõdi sidekoes ja venitusest tekkiv pinge ja mõnu. Selline on sensoorne lingvistika, millele ehitub nii sisekõne iseendas kui ka dialoog ruumiga. Teised koreograafid lähtusid fookusgrupis mõtteid vahetades oma praktikast. Küsimusele mis on tants, ei ole kerge anda vastust, millega kõik tingimata samastuksid. Me tegeleme ühisosa piiride joonistamisega. Ent sellest ühisestki kõnelemine on nagu ookeanipõhja kompimine. See väide ei ole mõeldud ilmestamaks lootusetust, vaid tähistamaks visioonide rikkust.

Lugedes aasta aega hiljem taaskord projekti seatud eesmärke ja peatudes sõnadel „kuidas tantsu täiustada“ leian, et projekt oleks ehk andnud mitmekülgsemaid tulemusi, kui vestlus koreograafidega oleks olnud avatud ka sellistele sisulistele otsustele, nagu mis laadi ja missugustel lahendustel põhinev loodav tehnoloogia olema saab. Koreograafidel oleks olnud nutikaid lähtepunkte ja muid kogemusega seotud eeliseid kaasarääkimiseks, kui ei oleks antud kitsendust, et kõne all oleva tehnoloogia väljundiks peavad kindlasti olema visuaalid. Lisaks, visuaalidel oleva info allikaks saab olema sensorite abil kogutud „nahaalune“ info nagu kardio-, lihastöö ja ajulainete aktiivsus. Need otsused olid tehtud enne projekti algust.

Moving Digitsi jooksul kavandati neli digitaalsetel visuaalidel põhinevat prototüüpi. Visuaalide võlu peitub nähtavaks tegemises selle, mis muidu on nähtamatu. Siinkohal mõeldi nähtamatuna mitmetahulist füsioloogilist teksti nagu ajulainete, lihas- ja kardioaktiivsus, mis tegelikult on ka eelpool kirjeldatud keha liigutavate kõdide ja muude sensatsioonide aluseks. Mul on aga kahju, et otsus, kuidas tantsu täiustada, võeti vastu enne tantsijatega mõtteid vahetamast. Meenutades projekti sisukirjeldust ja lubadust tantsu parema mõistmise järele, tekib küsimus, et kelle huvisid see eesmärk esindab.

Töö sensorite kaudu kogutud füsioloogilise informatsiooniga nõuab fookuse lülitamist töösse kujunditega, millesse see informatsioon investeeritakse. See tähendab aega õige esteetika ja kvaliteetse resolutsiooni välja töötamiseks. Samuti aega hoolitsemaks selle eest, et interaktsioon toimiks. Prototüüpide täiustamine jäi aga tahaplaanile, kui projekti kese liikus prototüüpide aretamisest hoopis nende põhjal valmivate lavastuste produktsioonile. Mõeldes ilmsistunud aja-, ruumi- ja tiimilimiitidele ja meie praktiliste viljade kvaliteedile, küsin: kas projekti tulemustest, mis on nii prototüübid kui ka lavastused, on üks liiga palju?

Ei tasu kahelda vanasõnas: kes teeb, see jõuab. Siinkohal toonitaksingi mõistmist, et valdkonnad sisenesid projekti erinevate ootustega. Meie tehnoloogiline meeskond väljub mitmete oluliste järeldustega, mida on võimalik lugeda selle projekti põhjal valminud akadeemilistest artiklitest ja järelkuulata mitmetest tehtud ettekannetest. Kõige sellega on huvilistel võimalik tutvuda Moving Digits’i koduleheküljel. Tantsijad oleksid ehk rohkem abi saanud, kui alguses valitsenud ootus sügavuti leiutamisesse pühenduda ei oleks asendunud lavastusprotsessile omase esikastressiga.

On päris lõbus tagantjärgi lugeda soovi kohta tantsu täiustada. Kas tants ise vajabki täiustamist? Ehk kirjeldab see soov hoopis meid ennast abivajajatena? Tagantjärgi oma õrna pettumust analüüsides ja tekste taaskülastades sain ka aru, et ma ei lugenud sisukirjeldust piisavalt detailselt läbi. Küllap oleksin oma ootusi teisiti valitsenud, kui „tantsu täiustamise“ ees oleksin lugenud sõnakolmikut „digitaalsete visuaalide abil“. Sellest tulenevalt ei olegi minu kriitika ehk niivõrd projektile endale, vaid tõstatab hoopis teise vajaduse, milleks on Moving Digits 2 või mõni muu selline platvorm, mis lubaks koreograafid jagama leiutajatooli.