Kriitik kohtub kunstiga

“VIVA LA VIDA kuni surm meid lahutab”
Lavastaja ja koreograaf: Joanna Kalm
Esietendus 30. november 2017, mängitakse veel 26.–27. jaanuaril 2018. Lisaks toimus tükist tõugatult 29. detsembril STL-is 12-tunnine tantsumaraton!

*
Ma pole ka tükk aega ligemale kolmetunnist tantsutükki näinud. Päristantsutükki. Nüüdisteater võib vahel rähelda, ka draamat tehakse eeposlikus mõõtmes, aga pikka sisukat tantsu … Ses mõttes oli see STL-i juures tegutsevatele-mõtlevatele noortele kriitikutele paras pähkel. Kohe alguses tundmatus kohas sügavasse külma vette hüpata ja säält välja ujuda! Tantsukriitikaga on ju nii, et sel puudub konkreetne oma sõnavara, see on tunnetuslik, kompav. Sest me ei räägi siin mingist gümnastikast või “puhastest poosidest”. Seda saab õppida-harjutada vaid kirjutades-mõeldes. Iseendast midagi eest leides või avastades või luues. Nii et jah, Joanna oma lavastusega ilmselgelt puudutas mingeid kohti, mida meis liiga vähe puudutatakse.
JR

*
Nautides kannatust ehk “VIVA LA VIDA kuni surm meid lahutab”
Kaisa Kattai

Istun STLi saalis maha; vaatan, kui palju märgilist kujundust on selleks korraks lavaruumi paigutatud ning natukene kohmetun, kui kuulen, et “VIVA LA VIDA kuni surm meid lahutab” on kahe tantsijaga 2,5-tunnine etendus.

“Kes tahab palju saada, peab palju kannatama”

Ja nii me kannatasime… või nemad kannatasid. Kahekesi täitsid nad (Joonas Tagel ja Madli Paves) ruumi liikudes, olles ja mõeldes. Me soovisime palju saada ja nemad soovisid palju saada või anda, tänu millele sai näha naudingut väsimuse, pinge, taaskordse väsimuse ja elupinge vahel. Füüsiliselt kurnatud keha ja fokusseeritud meel võisid vahel luua paralleelid nii algallikaga (Joanna Kalmu inspireerinud tantsumaratoni meelelahtuslik ja masohhistlik pool) kui ka elu mänguga, kust meid lahutaks ainult surm.
Joanna tõi läbi kahe keha lavale palju tantsu, mis on hakanud tänapäeval vaikselt tantsuetendustest ära kaduma. Need kaks keha, meelt ja inimest moodustasid indiviidid, kes läbisid midagi koos. Vahel sulandusid teineteise, kaotades individuaalsuse, ja vastupidi. Terve etenduse vältel vaheldusid mehhaanilisus ja äratuntav emotsioon, vabaduse otsing ning paikapidavad, kuid ära tüütavad klišeed.
Mulle meeldivad elus mustrid, mitte müra. Joanna tõi minuni selged mustrid, mis iseloomustasid tantsijate soovi pidada vastu ja vahel ka soovi iseendale või elule alistuda. Mustrid liikumises, kasvamises ja kahanemises, kiiruses ja elutempos. Mustrid higipiiskades, mida hindan kõige rohkem – näha laval, kuidas tark tantsija teeb tööd. Ning suure tõenäosusega on teinud tööd ka protsessis olles.
Segadusse ajas liikuv keha ning vahel liikumatu nägu. Kas tõlgendan sellega emotsiooni puudust või hoopis tugevat emotsiooni, milles peatubki mehhaaniline elust läbi jooksmine ja otsing, on minu enda õhtuse oleku otsustada.

“Sa saad hakkama, sa oled tugevam kui sa arvad.”

Tekkis kõhklus, kas lavastus pidi olema kaks ja pool tundi pikk või oleks saanud, täpselt nagu elus, mõne asja kiiremini öelda – vähem mõelda, lihtsalt öelda.
Tänu sellele sulandusid tantsijad mu õhtusse ja said tuttavamaks iga väsinud ohke ja pausiga.
Inimene kui mehhanism ja inimene kui inimene, õhuke piir kannatlikkuse ja kannatamise vahel – kas laseme end survestada või ei saa survestamata elada? Aplodeerisime elu puhul nii tegijatele kui külastajatele.

Meie ei pidanud kannatama, et palju saada. Saime palju… nautides seda kannatust.

*
Hingeldamine ja räsitud pilk
Henri Künnap

Leidsin tee STL-i saali ja võtsin istet, juba saali sisenedes märkasin mõnevõrra ebatavalist kujundust. Luukered olid paigutatud toa erinevatesse otstesse nagu see väljendaks etenduse pealkirja teist poolt: „kuni surm meid lahutab“.

Etendus algas ürgnaiseliku/meheliku liikumisega, sellega mida iga laps teab juba eos. Tantsijate füüsis ja vastupidavus tõi juurde autentsust ja ilu, alates sellest, et kui oli vaja “mängida” väsinut, said nad seda reaalselt väljendada, kuna 2,5h on pikk aeg … ning kui oli aeg pilkude ristumiseks või armumise väljendamiseks – hingeldamine ja räsitud pilk tegid siin geniaalselt tööd.
Harmoonia nii kahe keha kui ka liigutustesarjade vahel. Olid puhke, kui mees seisis, siis naine istus – ja kui naine liigutas oma ülakeha, siis mees alakeha. Kogu lavastus oli sümbioosis. Hetkiks väljendati koreograafia abil imelisi paralleele igapäevaste emotsioonide ja tegevustega, see väsitas või elavdas ka vaatajaid saalis.

Lavastusel on kurnav eesmärk – nagu elulgi. See on pikk, mahukas, koguaeg on midagi originaalset ja väljendusrikast mille üle mõtiskleda – tänu sellele on ruumi ka vigadele, ning see seik tegigi etenduse külluslikuks.

*
Eufooria ja apaatia sinusoid
Kerli Ever

Poiss ja tüdruk ennast laval tantsu unustamas, mehaanilisi liigutustejadasid läbi viimas või aegluubis läbi ruumi kulgemas. Koos ja eraldi, iseenesesse pööratult ja üksteisele tuge pakkudes. Nende heitlusi tunnistavad lavapõranda ümber sätitud vaatajad ning glitrisärasse mattunud hallide kardinalidena mõjuvad muusikud. Käimas on Joanna Kalmu lavastatud ja Sõltumatu Tantsu Laval etenduv “VIVA LA VIDA kuni surm meid lahutab”.

1930ndate Ameerika tantsumaratonidest inspireeritud lavastus ühendab oma pealkirjas nii hüsteerilis-eufoorilise elujaatuse kui ka kõige kaduvuse paratamatuse. Laval toimuvat iseloomustabki ehk kõige paremini kulminatsioonitu võnkumine eufooria ja apaatia, pingestatu ja vabastatu vahel. Maraton kui pikamaajooks on oma olemuselt vastupidavuse test, piiride kompamine, ning vaatajale antaksegi võimalus näha tantsijate väsimust ja energia taasleidmist, muusikute taktikepi all mentaalse finišijoone suunas kikerdamist. Lavastus mängib ajaga, venitades seda aegluupi või luues kordusi, mis viimaks mustreid moodustavad.

Kust leida jõudu, kui kurnatus on käega katsuda, aga jätkama peab? Emb-kumb aitab langenud kaaslase uuesti jalule (või vähemalt vihistab teda hoogsa kartulikotina mööda tantsupõrandat) ning kui mõlemal võhm päris otsa saab, jagatakse omavahel järelejäänud eluhingust. Eks ole maraton ka edusoovi kvintessents, enese viimase piirini pingutamine tiitli, tulemuse või vähemasti eneseületuse nimel. Enese või tantsukunsti piiride kompamise asemel müstilisele “edule” keskendumisele annab “VIVA LA VIDA kuni surm meid lahutab” küll jalaga, pikkides sisse üle võlli keeratud vanasõnu või andes joogapoosidele üliiroonilisi, justkui keep-smiling eneseabiõpiku värdversioonist väljakukkunud nimesid. Edukultuse pilamiselt liigutakse tagasi instruktsioonidest vabastatud tantsu juurde – paistab, et enese tühjakstantsimises peitub suurem nirvaana kui “dream it, believe it, achieve it”-mantra kordamine.

Maraton ei toimunud aga ainult lavapõrandal. Kui omaaegsed tantsumaratonid panid proovile osalejate võhma ja motivatsiooni, pakkudes pealtvaatajatele vaid perverssevõitu meelelahutust, siis STLi saalis on kumbki osapool küllaltki võrdsel positsioonil, ehkki pea kolm tundi tantsimist kurnab veidi teisiti kui sama ajavahemiku jagu tähelepanu jagamist ja klapptooli jäikust. Publikut on küll julgustatud ka ise ruumis liikuma, kuid enamik istub etendajatega solidaarselt need kolm tundi ühel kohal. Kui tantsijatel ja muusikutel ei ole lavastuse raames valikut poole pealt minema kõndida, siis publik võtab kaaskannataja positsiooni vabatahtlikult, niivõrd-kuivõrd see seda on – toolide paigutus muudab iga õlletoomise žestiks, iga niheluse kõigile nähtavaks. Oleme hästi kasvatatud, oleme tublid ja korralikud – ning tekitame ise endile n-ö viisaka publiku maratoni. Nõnda paljastab lavastus sissejuurdunud käitumismallid selle kohta, kuidas üht tantsulavastust vaatama peaks, ning ühtlasi inimese võime ise endile raame ehitada.

Tulles tagasi lavastuse kestuse juurde (mis võib tunduda etendust mittenäinutele hirmutavgi), siis – ei, tegu ei ole kestvusrähklemisega, mille peamine (või lausa ainus) eesmärk oleks vaataja proovilepanek. Lavaltoimuva rütm on küllaltki hästi komponeeritud ning tähelepanu hajudes pigistatakse see peagi lavastuse pihku tagasi, kust see jälle voolama võib pääseda. Tihendatud ja hajutatud tähelepanunõuete vaheldumine tekitab ajapikku pea transitunde, kuid mitte igavuse. Ainsana olen nõutu ühe stseeni vajalikkuse osas, kus tantsijad jäljendasid ehk liigagi otseselt Suure Depressiooni aegsete majandusraskustes maratoonlaste puhkepause, lebades nurgasasuval madratsil ajalehtede ja papijuppide vahel ja jättes publiku üsna pikaks ajaks tühja lavaga silmitsi. Võimalik, et see oligi mõeldud mõneti vaataja testimisena, ning just sel hetkel mõni ka murdus ning väljus saalist. Ühtlasi tundus ruuminurgas, publiku silme eest peidus olev “kodutupesa” vastuolus muu lavakujundusega, millest osa markeeris justkui kodu lavapinna kõrval, hägustades piiri isikliku ja avaliku vahel. Või pidigi kahepooluselise terviku juurde kuuluma ka olukorra pahupool kui vaiba alla pühitud tolm – näitamaks, et hõljuva suleääristusega siidkleidi kandja või dändilik diskopoiss võib väljaspool tantsuraamistikku kuuluda hoopis niivõrd heidikute maailma, keda spetsiaalselt nurgatagusesse piilumata nähagi pole?

Tantsumaraton on Eesti tantsuajaloo kontekstis kahtlemata eksootiline nähtus. Peale huvi, kuidas võiks olla vaadata tantsu ajavahemiku jooksul, millega jõuab bussiga Tallinnast Tartusse sõita ja seal ka Tasku Rimist süüa osta, annab etendus ka võimaluse elada kaasa esitajatele ja nende silmnähtavale väsimisele ning korduvale energia taasleidmisele. Kogu tiim on teinud ära suure töö (sh teoreetilise taustauuringu) ning tulemus on kaasahaarav. Kui laval annavad üksteisele jõudu tantsijad ja muusikud, siis nende sünergiast saab energiat ka vaataja. Igal juhul tuletab etenduse lõppedes STLi kangialusest välja jalutades lavastuse kestust meelde vaid veidi kange keha, meel aga on värske ning soovib tantsida. Viva la vida, viva el cuerpo!

*
Iga päev on sünnipäev
Kristina-Maria Heinsalu

Madli ja Joonas kutsusid mind külla. Olin juba ammu tahtnud minna ja nüüd avanes hea võimalus. Ma olin aru saanud, et tegu on soolaleivapeoga. Koha peal aga selgus, et see on lihtsalt väike oleng Sõltumatu Tantsu Lava magamistoas – istumine ringis ümber kaheinimese voodi ja riidekapi.

Meile oli valmis pandud külm laud Muhu leiva ning mineraalveega ja ausalt öeldes hea oligi, et pidu oli alkovaba, sest kohtasin seal rasedat sõbrannat.

Rahvast oli omajagu ning minu saabudes oli Joonas juba psühhedeelses seisundis tantsupõrandal. Madlit ei paistnud kusagil ja hakkasin juba kahtlema, kas ta koduski on, aga siis märkasin teda üle ukse aeglaselt tuppa rullimas ja taipasin, et pidu on ammu hoos.

Hetkest, kui Madli ja Joonas märjad suusariided üksteisel aegluubis seljast rebisid, istusime teistega õdusalt vaatepilti nautima. Naine hakkas alles nüüd õhtukleiti valima ja ühtäkki olid nad mõlemad ennastunustavas tantsuhoos. Keegi ei tahtnud vaibi lõhkuda ja istusime vaikselt seina äärde, et jätta neile taganemistee voodisse.

Ühest tantsust sai teine ja ootamatult oli käimas kahetunnine maraton, kus mõlemad püüdsid hetke tabada ja sellesse end kaotada. Katsetati tantsupõrandal, riidekapi ees, voodis ja põrandal. Kõike seda magamistoast lahkumata. Ah, milline pidu!

Pärast mõtlesin, et see on ülioluline sotsiaalne oskus – nautida hetke seda pongestamata.
Madli ja Joonas nautisid hetki pikemalt mõtlemata. Tegid, mis pähe (ja kehasse) tuli, aga jätsid üksteisele hingamis- ja tantsuruumi. Kaks tundi pidevas liikumises, üksteise tunnetamises ja impulside vastuvõtlikkuses – need treenitud kehad liikusid kõigi eest, kes ruumis viibisid. Tugev improvisatsiooniline foon hoidis publikut ühe konkreetse nüansiga lõa otsas – kes nõrkeb enne kui tohib?

Nad tantsisid end välja.

Järelmärkus:
„VIVA LA VIDA kuni surm meid lahutab“ on lavastus, mis on inspireeritud 1930ndate tantsumaratonidest. Need kätkesid endas tantsu olemust kui maagilist võimet olla kehaline sõnavabadus, ühendada masse ja rasse, olles semiootiliseks süsteemiks, keeleks erinevates ühiskonnakihtides.

Päris eluski jagub piisavalt teemasid, mille eest tantsida. Psühhosomaatiliselt lähenedes on tants parim transformatsioonide initsiaator. Negatiivne taju ja aistingud, haigused inimese kehas või peas on blokeerunud või liigne energia. Tants paneb selle liikuma. Stagnatsioonil on lühikesed jalad! Tunded muutuvad, taju muutub, mõtted muutuvad, keha muutub, olukorrad muutuvad, inimesed muutuvad, ühiskond muutub, maailm muutub. Rewind – mõtted muutuvad. Kui juba mõtted muutuvad, siis muutub kogu maailmapilt.

Mis võiks olla parim näide psühhosomaatikast? Näidake mehele ilusa alasti naise pilti. Keha reaktsioon mõttele on vägagi usutav.

„VIVA LA VIDA“ on meeldetuletus täita see lubadus, mille Sa endale eile andsid – olla homme parem Sina.
See on teadmine, et iga päev on sünnipäev. Uuesti sünni päev. Ja nii Sinu elu lõpuni. Nüüd võta keskmine eluiga, lahuta sellest oma vanus ja vaata mitu potentsiaalset aastat Sulle jääb teha seda, millest Sa alati unistanud oled – olla õnnelik.

Ei lükka enam elu elamist edasi, eks?! Ka eesti vanasõna õpetab– „tänasida toimetusi ära viska homse varna“.

*
Kõigel on lõpp
Erik Joonas Juhandi

Tere tulemast surmajärgsesse ilma, kus sa näed oma elu kulgemist järelvaatamise näol.

Kõik algab puhtusest. Kaks rüvetamata olendit nagu Aadam ja Eva kohtuvad paradiisi alamkojas. Nii naiivsed ja puhtad. Pilk nii värske, koorivad nad teineteist rõivast, mis neid aheldab.
Tehisinimesed, kes meenutavad oma olekult Michael Chrictoni “Westworld’i”, õpivad olema inimesed. Nii selge ja kindel pilk, mille saateks tantsivad nad nooruse taktil.

Õõvastav pinge kerib end ülesse kui kerkib esile esimene inimese viga — väsitame end ebavajalike keerukustega. Ning nois keerukustes liiguvad nad vaid selg ees. Ent kui edasi, pilgu poole minna, siis vaid läbi väsitavade hüpete ja kekslemiste.

“Väsimus” on kohe kindlasti üks suurimaid läbivaid tegureid selles lavastuse. Kuigi algselt tänu nooruslikkuse jõule tantsivad nad puhkamatult ürgset armastuse tantsu.

Järsku oled vaba. Oled leidnud uue, elujõudu andva mõtte — armastuse. Elu on kui lill. “Minu rõõmud ja minu vara on ka sinu”, ütlevad nad teineteisele.

Elu paneb aluse rütmile, sina üritad lihtsalt taktimõõtu täita. Aga hetkeks on tunne nagu käiks see vasturisti. Suudad saavutada ükskõik mida. “Äkki hoopis mina sean elurütmi”, ütleme me endale naiivselt.

Metamorfoosi läbi toimub areng. Oled väsimatu noor hing ja soontes jooksmas surematu veri. Pidu võiks kesta igavesti. Kassi ja hiire mäng on lakkamatu.

Järsk löök. Muutus. Enam ei ole lapselikke mänge. Emotsioonid lendavad tuhandes kaares. Elu jõuab järgi ja tuletab meelde, kes kelle pilli järgi tegelikult tantsib. Väsimus. Sina ei jaksa, aga elu peksab ikka oma rütmi. Nii raske. Andku vaid lihtsalt üks hingetõmbepaus! Varised. Vaim ei suuda, füüsis ei jaksa, aga elu ikka tümitab. Kas kannatad ja surud end läbi või annad otsad ja puhkad? Võitu ei ole. Looduslik valik. Armu aga ei anta kellelegi.

Tume aeg, mis pimedusega kaetud. Tasu ei ole enam pingutusele vastav. Sunnitud motivatsioon. Kõik teed viivad lõpuks surmatantsule. Kus sina, sinu deemonid ja skeletid toovad kauaoodatud kulminatsiooni. Kas sa elasid täisväärtuslikku elu? Või elu kulutas täisväärtuslikult sind? Kindel on vaid üks — kõigel on lõpp.

Ma arvan, et kõik sisenesid etendusele skeptilise eelaimdusega: kuidas täita kaks ja pool tundi järjepidevalt uuenduslike tantsude ja ideedega? Aga just seda see tükk tegi ja veel rohkemat. Kohe kindlasit oli etenduse käigus kohti, mis venisid liiga pikale. Oli kohti, kus ei näinud tegevuse olulisust. Oli kohti, mis kas andsid liiga palju või liiga vähe. Aga jõudes kulminatsioonini, said sa aru, et see oli kõik absoluutselt vajalik. Kõik oli nii nagu pidi. Mitte midagi ülearust.

Madli Pavese graatsiline täpsus ja Joonas Tageli võimas elegantsus tõid etenduse imeilusalt kokku. Nende lavaline side oli nii joovastavalt kaunis, et keegi muu poleks neid kohti suutnud paremini täita. Algusest saati oli tunda nende märkimisväärset fookust, mis kandis lõpuni välja.

Vaataja ja tantsija elasid ilusas sümbioosis. Kui tantsija oli ärkamas, armumas, väsimas või hullumas, siis seda oli ka vaataja. Ameerika mägede tõusud ja mõõnad. Kuigi algselt mainiti, et kui on vaja pausi, siis igaüks publikust võib lihtsalt välja astuda ja seda endale lubada – seda polnud kohe üldse vaja! Isegi, kui sind ennast lõi väsimus, hoidis terve etendus sind tooli leenile naelutuna.
Suur austus ja kummardus Joanna Kalmu ees. See lavastus lõi pika puuga üle tükid, mis toetuvad vaid tuntud näitleja mainele. See ei olnud kohe kindlasti liiga abstraktne “mõtteta mudas roomamine”. Ega mingi tühine keelepeks.

Lõppkokkuvõttes ütleksin, et inimene, kes ei tundnud kordagi etenduse vältel tülgastust, rõõmu, naeru, kurbust ja armastust, ei ole elanud eneseteadliku elu.

P.S. – tantsumaratonist
29. detsembri tantsumaraton oli müstiline mütoloogilise maitsega puhaste värvidega sündmus, kuhu igaüks peaks sisenema ihuüksi. Ise seda läbi elades pean ütlema, et see on harudlane ning imeline üritus. Igaüks on vaba ja haavatav. Jagate võhivõõrastega kehakeelt. Ei mingeid sõnu, ei mingeid ebavajalikke ebamugavusi.

Puhtalt selle heategevusliku eesmärgi nimel tuleks seda toetada oma kohalolekuga. Usun, et saavutad ilusamaid sidemeid, kui kusagil eneseohverdusest lõhnavas pubis. Seal näed sa päriselt inimese ausat olekut — Inimene omas marinaadis. Rohkemat pole vaja selle kohta öelda. Mugavad dressid ning kulunud kingad jalga ja minek.