Vestlevad premierikad Marta Jamsja ja Elle Viies

PREMIERE´24 raames loovad enda debüütlavastuse Marta Jamsja ja Elle Viies. Marta ja Elle pidasid Koreokohviku vestlust seekord Soomes Kutomo residentuuris Ehkä produktsioonimajas, kus oma debüütlavastusi arendada. PREMIERE on sari lavastajadebüüdiks, mis pakub professionaalset platvormi koreograafidele loomaks oma esimest liikumisel põhinevat lavastust.

Vasakult Elle Viies ja Marta Jamsja

Lavastuse idee

Elle: Marta, kuidas sinu lavastuse idee tekkis?

Marta: Mul tekkis ennem soov kandideerida Premiere’ile kui oli kindel mõte olemas. Lavastuse idee esitamise tähtaeg langes eelmise suvehakul kokku lõputöö kirjutamisega, ja eks ma olin mõjutatud erinevatest autoritest ja mõtetest, mis ma seal käsitlesin. Aga ma ei saa öelda, et see lavastuse idee on jäänud selliseks, nagu ta algselt oli. Minu esialgne mõte oli pigem mängida keha ja soo pildiga, nii naise kui mehe vaatenurgast. Aga ma ei lednud endale selles alguspunkti ning ei tundnud ennast nii pädevana rääkimast soolos mõlemast vaatenurgast. Seega ma mõtlesin ümber, et kuidas ma saaksin teha midagi sarnast naise vaatepunktist.

Marta: Aga kuidas sinu lavastuse idee tekkis ja kas see on jäänud samaks lavastusprotsessi vältel?

Elle: Minu idee on jäänud samaks, aga ma ei ole kindel, kuskohast see täpselt tekkis. Mul oli palju erinevat materjali, mida ma kogusin juba siis, kui ma tegin oma lõpulavastust. Mul on alati mingi obsessioon käsil ja mulle tundub, et selle töö alguspunkt on see, et ma leidsin internetiavarustes videoid lindudest, kes räägivad. Kes ei ole papagoid, vaid näiteks kuldnokad. Kõigepealt mul tekkis mõte, et võiks olla lavastus, kus olen mina ja kuldnokk, kes esitab helikujundust. Nüüd on see kujunenud nii, et olen mina ja on veel mõned linnulised ja loomad, aga nad ei ole elus. Lähtepunktina oli see üks asi, mis mind painas. Ühtlasi on see minu jaoks jätk lõputööle, mis oli kui lai infokogum, nagu kollaaž asjadest. Nüüd aga vaatan nagu luubiga ühte osa sellest lähemalt. Lõputöös kirjeldasin ühte metsamaja ja nüüd ma olengi seal metsamajas. Huvid on jäänud samaks, lihtsalt täpsustunud, nüansirikkamad. 

Marta: See on põnev. Ma mingil määral tunnetuslikult ka jätkan, samas ma ei saa siiski öelda välja seda, et see töö konkreetselt jätkab midagi. Ma olen tajunud, et minu töödes käivad tihti naisliin ja naistegelased läbi, aga leiavad iga kord teise vormi.

Elle: Kas sa toetud mingitele välistele materjalidele, juba valmis olemasolevatele struktuuridele või seal on juures ka teatavat isiklikkust?

Marta: Selle lavastuse puhul küll jah, ma olen selle isiklikkuse lihtsalt ise sisse toonud.

Elle: Ma ei ole veel jõudnud sinna, kuigi võib öelda, et iga töö on ju paratamatult isiklik. Siiski on mul soov hoida võimalikult palju distantsi oma tööst, mis on tihti üsna võimatu. 

Marta: Ma olen nõus. Ma olen ka mõelnud, et kui palju saab isiklikkust sisse tuua, ilma et seda käsitletaks autobiograafilise tööna, mida ta ei ole. Kui palju on võimalik teosesse päris ennast sisse tuua, et säiliks fiktsiooni tunnetus. 

Vasakult Marta Jamsja ja Elle Viies Ehkäs Kutomo residentuuris. Foto autor: Israel Loreto

Ühisosad

Elle: Räägime ühisosadest – meie lavastuste ühisosaks on võibolla fiktsioon ja sümbolid. Ma ei ütleks, et ma oleks tegelenud mingi narratiiviga, küll aga on huvi selle vastu, et lavastus oleks ikkagi teatraalne. Kuidas ehitada üles üldisemas mõttes mingit maailma? Mul ei ole olnud huvi selle vastu, et on laval lihtsalt valgus ja dressides tantsija. Mingi toorus peab jääma ikka, aga võiks tekkida suurem lavastuslik tervik. 

Marta: Kuigi ma arvan, et sa võid jõuda selleni mõlemat pidi, ka valguse ja dresside abil. Minul on jälle vastupidi – ma just tunnen, et muinasjutt kui žanr koos sümbolite ja naisfiguuriga selle keskel loob ise juba nii palju teatraalsust. Ma pean tegelema just sellega, et kuidas ma saan seda läbi tantsu vähemaks võtta. Ma tunnen, et ühisosana võib vaadata ka lavakujundust kui pilti, mille me loome ja millega me töötame. Sina võibolla natuke rohkem, mina võibolla natuke vähem. 

Elle: Tõsi, ruum on väga oluline. Mul on tunne, et see on olulisem kui kõik muu, ruum peaks ilma minu sekkumiseta ise toimima. Ma just vastupidi otsin teatraalsust. See võib ka nii olla, et ainult mulle tundub see teatraalne, näiteks mõni poos või asi. Üritan teha mingeid otsuseid, mis muidu tunduvad liiga teatraalsed.

Marta: Kas see toob ka teatavat huumorit sinna sisse?

Elle: Võibolla tõesti jah on see mingi kerglus, mida ma otsin. Et kui on kõhe ja pime ruum, siis ma ei tegele otseselt sellega, et tekitada seejuures mingit õudu. Kui veedad kõhedas ruumis mõnda aega, siis see ei ole enam nii kõhe. See võib olla küll esmamulje, aga oma tegevuse kaudu tahaks, et see oleks palju nüansseeritum. Mitte nii, et esmamuljena tundub “spooky lavastus” ja see ongi kõik mis sa saad. Proovin teatraalsuse loomisel kasutada ära sümboolseid žeste ja poose, mis on juba olemas, et hakata nendest kuduma tähenduste võrgustikku, mis kooslusena ei tähenda midagi. See on mul vist üleüldine huvi – kuidas esitada vihjeid ja sümboleid, mis ei vii kuhugi. Selle väljanuputamine on minu jaoks põnev. 

Marta: Kas sinu lavastus viib kuhugi? 

Elle: Ma arvan, et ta viib metsa. Potentsiaalis. Ma ei oska tegelikult absoluutselt mõelda publikule. See on minu jaoks väga keeruline. Võibolla kusagil kuklas ma tajun seda, aga ma lihtsalt ei saa aru. 

Tööprotsessist

Elle: Kas sul on mingi väljakujunenud rutiin, kui sa hakkad tööga tegelema? A la “jõuad saali, vahetad riided, muss, improjämm”. Kas sul on mingi oma meetod?

Marta: Ma olen üritanud. Parimad päevad ongi tegelikult nii välja näinud nagu kirjeldasid. Sellepärast mulle meeldivad tegelikult ka grupitööd, et siis ma hoian end paremini üleval. Kui olen ainult mina üksinda saalis, siis on raske olla see, kes teeb, kes käsib, kes kontrollib, kes loob. Ma ei saa öelda, et mul oleks sellist kindlat meetodit, kuid ma püüdlen millegi poole küll.

Elle: Aga materjali luues – kas improd kõigepealt või hakkad kohe pusima mingi konkreetse asja kallal?

Marta: See oleneb, ma olen seadnud enda jaoks mingisuguse mõtte – mis on see, mille kallal ma töötan? Ja vahel ta algab näiteks improst. Aga ma ei tööta nii, et hakkan midagi tegema lihtsalt ilma mingi ideeta ja siis vaatan, kuhu see jõuab. Tunnen end palju vabamalt asju luues kui keegi teine vaatab kõrvalt ja annab otsest tagasisidet. Ise tehes on raske lülitada välja oma peas pidevat otsustajat. Minu jaoks on rollivahetus koreograafi ja tantsija vahel veel raske.

Elle: Mul on sama. Vahepeal hakkavad otsused liiga vara tulema, peaks pigem mootori pealt lihtsalt jooksma, aga siis tuleb kriitik enda sees sisse ja siis tuleb jonnipunn ja siis kõik rollid korraga. Huvitav on see, kuidas navigeerida nende vahel ja kuidas hoida mingit distsipliini. See on omaette väljakutse.

Vasakult Elle Viies ja Marta Jamsja Ehkäs Kutomo residentuuris. Foto autor: Israel Loreto

Marta: Tõsi, et kuidas hoida head töökeskkonda läbi erinevate rollide, kus tegelikult oledki ainult sina iseendaga. Katsumus!

Kuidas loomeprotsess seni läinud on

Marta: Aasta tagasi lõin oma esimese soolo ja mul on tunne, et siis oli raskem kui praegu. Eelmine sooloprotsess meeles, mul olid tegelikult teistsugused ootused, pigem iseendale. Ma ei tahtnud nö nendesse samadesse ämbritesse astuda, kuhu ma tunnen, et ma olen siiski natukene astunud. Samas leian, et need “eksirännakud” on paratamatud osad prosessist, milles loojana olen suuremas osas üksinda.

Aga prooviperiood on läinud kiiresti ja on olnud teistmoodi teha lavastust suurema tiimiga. See on omakorda väga tore, et kõik inimesed ümber on alati väga toetavad ja nad väljendavad selgelt, et nad on olemas, kui on vaja abi – see on minu jaoks midagi uut. Samas olen ainuisikulistelt see, kellelt oodatakse vastuseid – mida ma siin teen täpsemalt või kuidas asi hakkab olema. See on selline väljakutse, mis mulle meeldib. Ma olen õppinud, et tuleb olla avatum ja oma ideedest rääkida. Aaaah, aga samas mu ideed muutuvad koguaeg, isegi päevast päeva. Loomeprotsess on täis üllatusi – midagi pole väga konkreetne seniks kuni mingil hetkel otsustada, et nüüd on konktreetne. Aga tiimi olemasolu on olnud selle protsessi lemmikosa.

Vasakult Marta Jamsja ja Elle Viies Ehkäs Kutomo residentuuris. Foto autor: Israel Loreto

Elle: Nõus. Tiimi olemasolu on ikkagi palju lihtsustanud asju ja samas võimaldanud rohkem katsetada. Ma olen harjunud, et suht kiiresti peab asju otsustama ja ka koolis pidi kõike ise tegema. Samas tunnen, et mul on ka raske anda kontrolli ära inimestele, isegi kui ma väga usaldan neid. Tahad hoida oma precious beebit, ta peab tulema täpselt selline nagu mina tahan. See on väljakutse, milles ma vahel leian ennast. Vahepeal on asjad läinud aegalsemalt, kui oleks arvanud. Mul on produktiivsusele teatavad ootused, aga siis jõuab tegelikult kohale, et asjad võtavadki aega. See ei ole lust ja lillepidu, see on rüselus ja samas nauditav rüselus, kui sa kuskil muda sees roomad. 

Marta: Mina samas aeg-ajalt mõtlen ja tunnen, et ma tean, kuhu ma kohale jõuan. Ja et see saab olema väga nauditav.

Elle: Ikkagi on mul väga kindel ettekujutus, et mis tunne on teha seda tükki. Võibolla visuaalselt pole kõik paigas, osad, struktuurid ja dramaturgia on veel ebaselge, aga see tunne on mul kuskil olemas. Lihtsalt tahaks jõuda sinna kohta, see on magus tunne. 

Kas võiks tulla vol2 või jätkuprojekt?

(Naeravad)

Marta: Ma loodan, et soolodega on selleks korraks kõik, vähemalt mõneks ajaks. Leian, et igal kunstnikul on ideed, mis teda huvitavad ja millega ta tahab töötada – kas selleks on mingi materjal või keha või tehnika. Seega sellest vaatevinklist võib mingi tulevikutöö olla muidugi vol 2.  Aga mina konkreetselt praegu ei ütleks, et minu Premiere’i tööle võiks järg tulla. Ma ei tea üldse kui palju ma usun nendesse “vol kahtedesse”. See on ikkagi teine hetk, need on teised inimesed. Võibolla kui sa isegi arvad, et sa alustad vol2’e, siis sa jõuad ikka mingisse täiesti teise töösse.

Elle: Ma nõustun natuke ja samas mitte ka. Mulle meeldivad need kunstnikud, kes ajavad sama asja lõputult, sest teema ei ammenda ennast. Lahe, kui leitakse mingi spetsiifika. Kui lähed galeriisse vaatama nt visuaalkunsti, siis sa ei mõtle, et need on kõik nii sarnased tööd, sest nad ongi kõik nagu üks universum ja nad toimivad seal tervikuna. See mõte toetab mind kunstnikuna, et need teosed, mida ma loon koolis läbi aastate ja loodetavasti tulevikus ka, et see on kõik nagu üks suur pusle. Ma ei alusta kunagi puhtalt lehelt – alati on mingi materjal kuskil olemas. 

Viinis elades nägin ühte Miet Warlop’i lavastust, mis oli ca 10-15 aastat vana, mille ta taastas ja veidi muutis uuesti esitamiseks. See mõte tundub mulle ka väga lahe. Kuidas oleks 10-20 aasta pärast teha seda sama asja – näiteks taastada meie Premiere’i õhtu ja teha sama materjali. Siinkohal ma olengi nõus, et see on täiesti uus hetk ja ei tea, mida see võib tähendada siis, olles tulevikus. Isegi kui sa taaskülastad vana materjali. See on kuidagi võluv. 

Marta: Aga kas sa tahad ikka tantsijana või loojana jätkata?

Elle: Ma ei usu, et see on viimane projekt. Tantsu õppima mines oli mul suur fantaasia, et ma ei ole laval ise, vaid koreograafi rollis. Ma ei tahtnud laval olla. Mingil põhjusel on see muutunud, nüüd olen olnud korduvalt laval ja võibolla on soov astuda samm tagasi, et mitte nii palju ise laval olla. Aga eks näis. 

Marta: Unistusi on mul palju. Ma küll loodan, et see ei ole esimene ja viimane asi, mida mul on võimalus Eestis teha. Keegi võiks lihtsalt tulla ja öelda, et “Hei Marta, tule tee meil oma järgmine töö!” (naerab) Samas fantaseerin ka, kuidas tantsumaastik võiks Eestis muutuda – suhtumine tantsukunstnikesse ja nende tasustamine. Tahaksin, et kõik oleksid rohkem väärtustatud. Samas ma ei tea, mis või kes peaks muutuma, et see nii läheks. Ma alles kohanen ja näen Eesti elu lähemalt taas siin elades. Arvan, et tegelikult ükskõik kus riigis tantsu vallas töötada, see on keeruline. Kuid kui see ennast ära tasub, siis ma ei usu, et keegi kõhkleksid enda karjäärivalikus. Et äkki peaks hoopis IT peale üle minema, seal sektoris raha on? Mina olen küll seda mõtet vähemalt paar kord mõelnud ja siis uskumatusest pead vangutanud. Ma tahaks, et me jõuaks siin paika, kus ei peaks selliseid mõtteid üldse mõtlema. Et see valdkond oleks jätkusuutlikum ja poleks nii palju rabelemist. Ja siis võibolla saaks see tants, mida me tantsime ise muutuda, tranformeeruda. Sinnapoole, kuhu iganes ta tahab minna. Kui sõnastada see kokku unistuseks, siis et Eestis oleks hea tantsutöö maastik ja tants leiaks oma olemuse.

Vasakult Marta Jamsja ja Elle Viies Ehkäs Kutomo residentuuris. Foto autor: Israel Loreto

Marta ja Elle debüütlavastused “Heroina” ja “Pastoraal” esietenduvad Sõltumatu Tantsu Lava 8. märtsil 2024 PREMIERE´24 raames. Etendused 11. ja 12. märtsil ning 10. ja 11. aprillil. Lisainfo siit