Vestlevad ja unistavad värsked PREMIERE’25 koreograafid
PREMIERE´25 raames loovad enda debüütlavastused tantsumaastikul Maria Solei Järvet ning rühmitus KOOSSEIS (Mariann Onkel, Eveli Ojasaar, Eva Metspalu, Roosmarii Sarapuu, Elina Ojasaar). Ka sel aastal oli premierikatel võimalus veeta 2 nädalat Soomes Turu linnas Ehkä residentuuris, mille vältel heli ning liikumiskeelega tööd teha. Esimene nädal residentuuris tehtud, istusid premierikad hommikukohvi kõrval maha, et tutvuda üksteise tausta, mõttemaailma ja loomemeetoditega lähemalt.
Sõltumatu Tantsu Lava loodud PREMIERE sari on olulisim Eesti kaasaegse tantsumaastiku uusi koreograafe tutvustav platvorm, pakkudes värsketele tulijatele tuge oma esimese tantsulavastuse väljatoomisel.
Vasakult: Mariann Onkel, Roosmarii Sarapuu, Eva Metspalu, Elina Ojasaar, Eveli Ojasaar ja Maria Solei Järvet
Lavastuse loomine
Elina: Maria, kuidas sinu lavastuse idee sündis?
Maria: Ma olen nimetanud oma lavastusteemat kehaempaatiaks – kui palju me saame anda, kui palju me saame vastu ning milline on meie empaatia enda keha vastu. Mu esimene faas oli intervjuude tegemine, küsimuste mõtlemine, inimestega kohtumine. Ma natuke kartsin, et inimesed ei ole valmis ennast avama nendel teemadel aga rõõmustav on näha, et hoopis vastupidi, neil on hea meel, et keegi uurib ja tunneb huvi. Intervjuudest on välja tulnud palju universaalseid teemasid seoses kehaga, näiteks surmahirm, haiguste hirm, vananemine, muutused, ka näiteks rasedus, menopaus ja küsimus “Kuidas me hakkama saame nende teemadega?”. Proovisin selles laias teemaderingis võtta lavastuseks ühe fookuse. Uurin, miks me mõnikord soovime muuta keha nagu iga teist füüsilist ainet, nagu on vorm ja mateeria? Kehast kõneldes või kogemusi kirjeldades kasutame sageli sõnu, mis on iseloomulikud ka mateeriale: veniv, puine, plastiline, murduv, kuiv, kare. Alustasin mõttest, et keha on kui materjal või kodu – kas me vahel ei tunne, et oleme nagu plastiliin või savi? Need samad omadused peegeldavad omakorda keha pidevat muutumist ja võimet kohaneda. Näiteks tantsijana saame oma keha vormida. Ma nägin ühte dokumentaalfilmi ilukirurgiast ja seal kasutatud masinad ning hääled meenutasid aiatöid. See tekitas “uncanny valley” tunde. Ja ma küsin teilt ka. Kuidas te oma lavastusideeni jõudsite?
Roosmarii: Idee kasvas välja meie lõpulavastustest. KOOSSEISuna on meil oma teemade ja huvide siht tekkinud, mille sees saab hästi palju avastada.
Eva: Lavastuse teema on peamiselt kooseksisteerimine ja kuidas rolle ja vastutust jagada.
Roosmarii: KOOSSEISuna huvitavad meid loomeprotessis samasugused teemad nagu juhi positsioonid, rollide roteerumised. Need kanduvad üle lavastuse teemaks, milleks on eksistentsiaalne hakkamasaamine ühisel väljal.
Eva: Maria, kuidas su lavastuse loomisprotsess välja on näinud? Kas teema on ka kuidagi edasi arenenud, teisenenud?
Maria: Protsess on olnud hästi kihiline. Nagu ka lavastuse teema, mis tuleb sõnast “straata” ehk kihid. “Stratum” on kivimi pooleks lõikamisel ilmnevad kihid ja “stratum” tähendab ka ladina keeles naha erinevaid kihte.
Protsessi käigus on selginenud, et kuidas mina kui looja või kunstnik saan aru, mis on minu straata, mis on universaalne straata, mis on straata praeguses maailmas. Kui erinevad kihid oleksid üksi, siis nad tegelikult ei saaks eksisteerida. Me oleme tiimiga kaardistanud, mis on siis tuum. Aga kuna see on mingi kindel toimiv struktuur, siis see, mida me pinnal näeme, ei tähenda, et see on kõige olulisem. Ma olen kasutanud ka videomaterjali. Kahel päeval kohtusin inimestega ja me filmisime kehaosasid ja erinevaid kvaliteete, mida keha kui ka mateeria saab luua. See oli väga habras aeg.
Mariann: Kui me räägime kehadest, siis esimese mõttena tekib, et panen rohkem kui ühe keha lavale selleks, et uurida, kuidas need kehade kihid nii-öelda üksteisega suhestuvad. Sa räägid kihistumisest, mitmusest ja kehadest, aga tegelikult laval oled sina üksinda. Miks sa otsustasid soololavastuse kasuks?
Maria: Kui aus olla siis eelarve tõttu. Selline projekt nõuab väga palju aega ja planeerimist ning tundsin, et kui ma ei suuda pakkuda inimestele õiglast tasu, siis pigem lahendan asja teistmoodi.
Aina vähem hakkab see tunduma soolona, aga tõesti laval on üks selline keha. Ma tunnen, et seal on mälu teistest kehadest. Küsisin ka oma intervjuudes inimeste käest, et kus sa tunned teisi inimesi enda kehas? Seega mina olen see “messenger”, ma üritan tabada seda, mis intervjuudest välja tuli ning lisan sinna ka oma isikliku kogemuse. Minu tööviis loomisel on selline, et üritan olla võimalikult vähe kõrvaklappidega ja olla avatud sellele, mis mu ümber toimub. Kui ma kuulen võõraste vestlusi bussis või oma lähedastega, siis ma kirjutan need ülesse ja reflekteerin. Olen nagu svamm. Ja võibolla see svammindus ongi siis soolo minu jaoks. Aga kuidas on nii suure grupiga töötada?
Eveli: Meie viimase aja peamine dilemma on orgaanika versus struktuur. Kipume prooviprotsessis töötama ikkagi orgaanika alusel, et me ei pane paika kindlaid asju ja rolle. Aga päris tihti rollid teisenevad sujuvalt või siis me võtame neid üksteiselt üle. Alati ei lähe asjad nii lihtsalt, tekivad konfliktid. Nendel hetkel on väga oluline teatud piire või rolle paika seada, et igaüks teab oma positsiooni.
Roosmarii: Proovides arutame omavahel palju, hoidmaks ühist tunnetust ja arusaama, kuhu me lavastusega liigume, et seda ühiselt pinnalt edasi arendada. Ja siis peale viiekesi peetud pikki arutelusid on veel küsimus, kuidas seda ühisloome tulemit edastada teistele tiimiliikmetele nii, et ka nendele jääks ruumi kaasa rääkida ja oma perspektiivi anda.
Koos meie endiga on KOOSSEISUL kokku kümneliikmeline tiim, mis tähendab, et see kommunikatsioon on nii palju keerulisem, eriti kui ole varem koostööd teinud. Meil omavahel on lihtsam, kuna tekkinud on nüüdseks mingi sarnane tunnetus. Samas, teistega koostöö on lahe asi, mida õppida – see on ju meil esimene kogemus töötada koos valgus-, helikunstniku ja dramaturgiga.
Vasakult: Roosmarii Sarapuu, Eva Metspalu, Elina Ojasaar, Eveli Ojasaar, Maria Solei Järvet ja Mariann Onkel
Maria: Te olete nüüd kaks aastat kollektiivina töötanud. Kas teil on tekkinud juba mingid rituaalid või arusaamad, mis teid koos hoiavad?
Eva: Aus vastus on – ei. Aga minu meelest hullult aitab meie ühine otsus, et tahame pikalt koos teha asju. Ehk siis kõik need väikesed loksed on selle jaoks, et lõpuks aru saada, kuidas toimida koos. Sest see on asi, millest me ei taha loobuda.
Eveli: Otsus koos teha mängib rolli selles, et igasugused konfliktid on pikas perspektiivis tühised. Me ei taha alla anda nii kergelt, isegi kui on raske prooviprotsess. See ongi põnev, kuna KOOSSEISu temaatika rajanebki sellele, kuidas me toimime koos ja kuidas tegelikult hakkama saada koos. See ei olegi lihtne ja ei saa kunagi olema lihtne, sest me kogu aeg areneme ja kogu aeg peame leidma need uued viisid. See on nii-öelda elupikkune praktika mingil määral.
Tantsuõpingud
Eva: Maria, räägi meile oma tantsuõpingutest Taanis.
Maria: Nii vanemad kui ka lähedased, kes teavad mind juba aastaid, reflekteerivad mulle seda mina, keda nad on harjunud nägema. Kandideerisin välismaale õppima kuna tahtsin näha, mis juhtub, kui lähen teise keskkonda. Tahtsin tundma õppida ennast kui kunstnikku või tantsijat.
Kopenhaagenis kestsid õpingud kolm aastat pluss valikuline praktika. Õpe oli üles ehitatud töötubade baasile. Iga nädal või kahe nädala tagant õpetas meid külaliskoreograaf või mõni konkreetse tehnika õppejõud. Hommikuti oli ballett ja soojendustrenn.
Ma kohtusin nii paljude erinevate koreograafidega ja tehnikatega, tänu millele sain väga selgelt aru, kuidas mulle meeldib või ei meeldi töötada. Mulle sobis meie kooli süsteem, kus kõik erinevad kursused õppisid tundides koos, sest see võimaldas õppida nii üksteiselt kui ka õpetajalt. Te olete kõik ühes koolis õppinud, mõned veel õpivad?
Vasakult: Elina Ojasaar, Eveli Ojasaar ja Maria Solei Järvet
Elina: Mina ja Mariann veel õpime. Bakalaureuse kolmas aasta lõpeb meil ja ülejäänud on lõpetanud.
Mariann Tallinna Ülikoolis on õpe neli aastat. Olles praegu kolmandal aastal tunnen küll, et ma ei oleks valmis veel lõpetama. Arvestades kui palju, mis kiirusega ja kuidas Tallinna Ülikoolis õpime, on neli aastat hea aeg. Selle jooksul avastad teisi koreograafe, õppejõude, keeli, tehnikaid ja hakkadki viimasel kahel aastal leidma seda, kes sa ise oled ja mida sa tahad teha. Isiklikult tunnen, et olles KOOSSEISus, olen mingil määral juba ees selles protsessist. Juba lõpetanud on mulle eeskujuks, me töötame koos ja läbi selle ma arenen ning jõuan enda põhimõteteni natuke kiiremini.
Mariann: Mõnes mõttes sai KOOSSEIS juba alguse Eveli esimesest kompositsioonitööst, kus mina, Roosmarii ja Elina osalesime. Aga mida juba lõpetanud (Eveli, Roosmarii, Eva – toim) arvavad – te olete saanud selle paketi kätte, peate juba iseseisvalt edasi liikuma.
Eva: See neljas aasta oli väga mõnus aeg endale, mil sain pikalt tegeleda oma lõputööga. Muidu ju igaks semestriks vohad valmis mingisuguse kompatöö nii kiiresti kui võimalik, kogu aeg toodad midagi. Kui lõputööd oleks pidanud kolmanda aasta sees tegema, siis ei oleks küll midagi head sealt tulnud.
Maria: Mõtlen ka, et kuhu ma oleks jõudnud või mida oleksin tahtnud õppida juurde, kui mul oleks neljas aasta veel. Oleks tahtnud saada teadmisi koreograafi roll telgitagustest, näiteks kuidas leida ühist keelt valgus-või helikunstnikega. Projekti tehes sul võib ainult kuu aega olla selleks. Olen suhelnud mitmete inimestega erinevatest koolidest sel teemal, see osa on paljudel puudu. Samas see on esimene asi, millega elus kokku puutud, kui hakkad lavastust looma. Midagi sarnast nagu, et gümnaasiumis ei õpetata, kuidas makse maksta.
Unistused
Elina: Millest sa unistad, tantsukunstnikuna?
Maria: Ma tunnen, et me oleme väga huvitav generatsioon. Meil on vabariik, me elame väga privilegeeritud elu aga ma tunnen, et maailmas toimub nii palju. Justkui tundub, et me läheme ajas tagasi. Ja see mõjutab mind kui tundlikku süsteemi. Väga raske on tegelikult loominguliselt, et isegi kui ma keskendun ühele teemale, siis need teised teemad tulevad kuidagi sisse. Huvitav, kas keegi üldse on kunagi loonud nii, et ta tõesti saab keskenduda, mõtlemata, mis maailmas hetkel toimub. Miks need inimesed, kes selle eest vastutavad, ei tegele sellega? Mis oleks, kui saaks korraks välja lülitada selle maailmaparandaja endas ja keskenduda ühele teemale, mis võib olla väga abstraktne ja praegu siin saalis toimuv. See on siis üks soov, et ühiskond toetaks loomist. Ilmselt pead ise siis üritama luua sellist maailma, mida sa tahad, nii suurelt või väikselt, kui sa saad.
Ja unistan veel, et jätkuks soovi katsetada nii eraelus kui ka loominguliselt. David Lynch ütles ühe hea lause: “Creativity is like fishing. You don’t make the fish, you catch it.”
Soovin, et mul ei kaoks ära see tuhin loomises, mida praegusel eluetapil kogen. Praegu tunnen, et ma saan sajaga panna ja hullult inspireeruda ja tegeleda teemadega, mis mind kõnetavad. Aga mingi hetk tuleb muu elu peale. Võib-olla tekib ühel hetkel pere, auto liising, kõik sellised praktilised asjad. Kas teil KOOSSEISuna on mingid ühised unistused või tulevikuvaated?
Eveli: KOOSSEISuna on selline põnev idee tulevikuks, et keegi väljaspoolt lavastaja lavastaks meid kui rühmitust. Keegi kindlasti, kes jagab sarnaseid vaateid ja sarnast tunnetust.
Kõik koos: Tantsumaja? Jaa, tantsumaja!
Eva: Suur unistus on, et oleks hästi palju raha, millega saaks teha hästi head kunsti. Ja et looming ei jääks selle taha, et pole ressurssi või proovisaali. Et tantsumaastik ärkaks ellu ning oleks seda koostööd ja hoitust. Mitte ainult üksiküritajad igast nurgast tulevad ja teevad. Ja siis kurdavad, et miks kedagi ei huvita. Väga lahe oleks, kui oleksid ühised eesmärgid, sest tegelikult tahavad kõik ju sama asja.. Jah, koostöö, koostöö, koostöö.
Maria: Ma mõtlesin ka sellele Taani näitel. Mina ootan, millal Eesti uusrikkad teevad uue BMW ostu asemel fondi. Niimoodi näiteks Skandinaavias väga palju asju sünnib. Ei toetuta ainult riigi kultuurifondidele, vaid on ka näiteks Augustiinuse fond või kellegi teise perenimega fond. Ja sinu nimi on igal kultuuriüritusel toetajana kirjas. Ma ise näeksin ennast seda tegemas. Ma olen näinud ühes mudelis, et see toimib. Õnneks Eesti on kaasatud erinevatesse mobility rahastustesse, see on see Euroopa Liidu privileeg. Mis võiks olla tantsukunsti väärtus inimesele, kes võib-olla ei ole kunagi näinud või kuulnud sellest.
Eva: Kehaempaatia on minu jaoks üks peamisi märksõnu küll, miks tants on eriline ja miks tal on väärtus. Meil kõigil on on mingisugune kehamälu ja kehaempaatia. Ja me suhestume inimestega mingilt teiselt pinnalt kui lihtsalt see, mis nad ise enda kohta räägivad.
Roosmarii: Ma tunnen ka, et tants muudab maailma kogemise nii palju tugevamaks ja ärksamaks. See oskus ja julgus olla oma kehas, kogeda kehaga või märgata seda ja märgata teiste kehasid. Tegeletakse küll kehaga näiteks spordi näol ning vormi ja tehnikat otsivas tantsutunnis. Aga sealt puudub see kohalolu, et korraks ollagi oma kehas ja otsida seda ärksust, äratada see keha üles.
Vasakult: Mariann Onkel ja Roosmarii Sarapuu
Eveli: See on kõige orgaanilisem viis, kuidas olla, tantsides.
Mariann: Mina arvan, et tantsu vaatamine pakub põnevust ja väljakutset. Räägin just oma ämma näitel, kes käis esimest korda eelmisel aastal tantsulavastust vaatamas. Tema jaoks oli see põnev väljakutse, et leida sealt infot, neid ideid, mida me tahtsime edastada. Sest võrreldes teiste meediumitega on tantsukunst palju abstraktsem, kõik pole lihtsalt ette antud. Minu meelest paneb tants aju niimoodi tööle, et sa hakkad leidma seoseid oma isikliku elu ja laval toimuva vahel.
Maria: Ma otsisin vahepeal märksõna, mis mulle tantsukunsti väärtusega samastuks ja leidsin inglise keeles sõna generosity. Eestikeelsed sünonüümid on suuremeelsus, heldus või ohtrus.
Ja ma tunnen, et seda liikumispõhisel laval saabki näha. See tunne ongi väga suur, seda ei oskagi sõnadesse panna. Ma arvan me tantsukunstnikutena peame ka olema just helded ja suuremeelsed, mitte küsima, mis sa arvad või mis sa tunned, sest käia tantsu ja eriti kaasaegset tantsu vaatamas, on Eesti vaatajale väga uus praktika.
Premierikad Ehkä residentuuris soojendust tegemas
Mariann: Ja loodame, et läbi meie töö inimesed mõistavad seda väärtust või proovime seda väärtust edasi anda.
Maria: Ja just. Tulge!
Koos laulavad: Tulge kõik! Noored ja vanad, tulge kõik! Täpselt nii tunneme!