„Transcendentia” ehk maailm pärast lõppu

17. oktoobril esietendub Sõltumatu Tantsu Laval Rene Kösteri lavastatud „Transcendentia”, mis on loodud koostöös 15.-21. aastaste noortega nende kväärkogemuste põhjal. Idaeuroopa kehaõudus Helgi Saldo uuris neilt nende esimeses intervjuus, millest nad rääkida ei taha ning milline oleks maailm pärast selle lõppu.  Intervjuu on kokku pandud etendajate anonüümsetest vastustest.

“Pigem tahaksin maailmale kõike öelda, aga tunnen,
et maailm ei taha, et ma midagi ütleksin.”

Mis on „Transcendentia”?

Kõikidest emotsioonidest üleküllastunud, pea üleloomulikult võimestatud seisund. Endaga täielikult kontaktis olemine: vabadus igapäevaelu heteronormatiivsusest, soonormidest ja rutiinist, sisemise Mina vabastamine. 

Inimestele arusaamatu, kuid soovitud vabadus iseendast ja muust maailmast. 

Protsess, mille käigus kogutakse nii palju teadmisi, taipamist ja sisemist jõudu, et jõuda identiteedi, ruumi ja meele väljakujunenud piiridest kaugemale. Me tahame „Transcendentiat” kogeda kui uuestisündi.

“Võib-olla ei tahaks ma kõiki oma plaane ja
unistusi maailmale valjult välja öelda.”

Kuidas selleni jõuda?

Ole avatud meelega. Tuleb vapralt valida, mida soovid teha. Ennast vabamalt väljendama, piire muljuma, et ennast ületada ja leida. Tuleb jälgida, milliseid emotsioone keskkond sinus tekitab ning kuidas pisidetailid võivad neid võimendada. 

Tasub valmistuda selleks, et see on ebamugav. See paneb nägema ja looma natuke teistsugust maailma. Võimalik, et peate mõtlema sellele, mis ja kes teid ümbritsevad ja kuidas nad teid tajuvad. Tuleb austada teiste inimeste ideid ja vaateid. Teadvustada, et inimeste mõttemaailmad on päriselt väga erinevad. Nautima nendega koos olemist.

Kuid tegelikult peaks olema vaba teha kõike. No judgement, no pressure, only vibes.

“Ma ei tahaks maailmale öelda, mida ma olen kogenud,
et jõuda siia, kus ma praegu olen.”

Milline on sisemine mina?

Lai, avar, värvikas. Ratsionaalne loominguline kaos. Mitmekülgne. Kaootiline. Lõputu. Provokaator. Mittekonformist. Sugusant. Iga päev erinev. Võõrandunud. Eraldunud. Hale. Live, love, linguine. Mõtteline, eluga armunud ja luululine. Existential, experimental, dimensional. Taassündinud. Meta-irooniline, skeptiline, ebalev. Liikuv, rutiin, ärev.. A hot mess. 

“Maailm ei ole mind kunagi hästi kohelnud,
mul poleks midagi positiivset öelda.“

Milline on maailm pärast lõppu?

Maailmalõpp on indiviidi unikaalsuse kaotus. Kui inimkond muutub karjaks, kes tarbib küsimata kõike, mida talle antakse. Lõpp on juba ära olnud. Nii absurdne kui võimalik. Naljakas, seosetu ja mõttetu samal ajal. 

Kõik on sama, aatomid jätkavad oma tööd. Maailm, kus elavad erinevad jumalad ja jumalannad, tehnoloogia ja loodus koos eksisteerimas. Ideoloogiad, millest me aru ei saa, sest neil pole meie keelt ega mõttemaailma.

“Ma ei tahaks kunagi öelda, et olen kellegi või millegi suhtes pettunud.
Ma ei taha, et maailm kuuleks, et ma olen kaotanud usu.”

“Transcendentia” loojad: Freddy, Darja, Sofia, River, Victoria, Rene, Gerda, Kaisa ja Rasmus  

“Transcendentia” tõukub EU projektist Performance Art for the Next Generation, mille eesmärk on tuua noori rohkem kultuuri juurde ning lasta neil selles kaasa rääkida. Inspireerituna projekti üldteemast “how to fight the doomsday”, kirjutasid noored lugusid sisemistest maailmalõppudest, millest valmis lavastaja juhendamisel käsikiri. Projekti juurde käisid erinevad töötoad, kus noored said kaasa teadmisi koreograafiast, näite- ja valguskunstist, grimmist ja lavakujundusest. 

Lavastus esietendub Sõltumatu Tantsu Laval 17. oktoobril. Osta pilet siit.