Roosna&Flak: luba muutuda, et endale kindlaks jääda

28. märtsil esietendub Külli Roosna ja Kenneth Flaki uuslavastus “Varjupaik Ouroboros”, kus teeb kolmanda tantsijana kaasa Rakesh Sukesh (IN/BE). Vestlesime loomeduoga nende lavastusest ning ideedest selle taga.

Ühe kuu pärast esietendub teie uus lavastus, kus seekord olete laval kolmekesi. Lisaks teile India tantsukunstnik Rakesh Sukesh. Kus te oma loomeprotsessiga hetkel olete?

Kenneth Flak: Olime augustis koos Rakeshiga Pärnus residentuuris ligi kaks nädalat. Tol perioodil katsetasime eri ideid ja improviseerisime palju, et luua algpunkt edasiminekuks. Aastavahetusel jätkasime Külliga kahekesi Norras ja veebruaris kohtusime taas kolmekesi Pärnus.

Kuna kohalik tantsupublik ei pruugi Rakesh Sukeshi veel teada, siis tutvustage teie kolmandat tantsijat “Varjupaik Ouroborosest” ning kuidas te temani jõudsite.

Külli Roosna: Rakesh on tantsinud koos Isabell Bartnes Johanseniga meie varasemas kvartetis “Prime Mover” (2018), mida esitasime nii Sõltumatu Tantsu Laval kui Pärnu Endla teatris. Tol eluperioodil olime kolinud Pärnusse, et alustada igapäevaelu ja loominguga otsast peale. Küsisime endilt, mis paneb meid liikuma ja miks me üldse midagi teeme. Olime palju reisinud ja tuuritanud ning vajasime restarti. Hakkasime mõtlema, kes on need kunstnikud, kellega soovime koostööd teha ning ühena inimestest jõudsime Rakeshini.

KF: Tutvusin Rakeshiga esimest korda, kui töötasin Indias umbes 18 aastat tagasi oma esimese produktsiooni kallal Bangalurus Attakkalari liikumiskunstide keskuses (Attakkalari Centre of Movement Arts). Rakesh oli noor ja talendikas kompanii tantsija, kel oli taust India traditsioonilises võitluskunstides, mida olin ka ise selles riigis elades õppinud. Hiljem kohtusime Zürichis. Meil oli palju kattuvusi ja ühiseid huvisid, mistõttu tundus loomulik kutsuda Rakesh kõigepealt “Prime Moverisse” ning nüüd meie uude lavastusse.

KR: Rakesh on väga avatud ja suuremeelne tantsukunstnik. Meile on hästi tähtis, et saame teinteisest aru nii füüsiliselt kui ka inimlikust aspektist. Oluline on hakkama saada võimalike erinevustega. Nüüdseks on Rakesh õpetanud mitmeid kordi ka Eesti tudengeid nii Tallinna Ülikoolis kui ka EMTA-s.

Vasakult Kenneth Flak, Rakesh Sukesh ja Külli Roosna

Kas “Varjupaik Ouroboros” on järg eelmistele lavastustele, sh “Prime Moverile”? 

KF: Ei, tegemist ei ole “Prime Mover 2.0-ga”.

See lihtsalt tundub naturaalse jätkuna, kuna alguses olite neljakesi (“Prime Mover”), siis duona (“Two Body Orchestra”), seejärel Külli üksi (“Singulaarsus”) ning nüüd kolmekesi (“Varjupaik Ouroboros”). Osati võtaks see kokku teie uue lavastuse pealkirja sümboli – madu, kes sööb iseenda saba.

KR: Me leiame alati ühenduslülisid oma lavastuste vahel. Meile meeldib mängida erinevate kujunditega ja tehnoloogiate kui inimvõime laiendustega. Sellel neljaetapilisel teekonnal pole me varem triona esinenud.

KF: Lavastuses “Singulaarsus” näitasime ühe inimese sisemaailma, keskendudes tõsiasjale, et kedagi ei saa lõpuni tunda. Uus lavastus keskendub sotsiaalsele aspektile, kogukonnale ehk mida tähendab olla koos isegi kui sul on kolm singulaarsust, kolm ligipääsmatut olendit ja indiviidi, kuidas omavahel suhestuda ja mängida välja sarnasused ja erinevused.

KR: Kui minna tagasi meie dueti “Two Body Orchestra” juurde, siis seal leidsime inspiratsiooni Deleuze/Guatarri tsitaadist “Since each of us was several, there was already quite a crowd”, mis tähendab, et igaühes meis peitub mitmus. See viib tõdemuseni, et kolm inimest võivad luua massi, kelle identiteedid on voolavad ja liikumises.

Kas “Varjupaik Ouroboros” on pigem kontseptuaalne, narratiivne või kogemuslik?

KF: Lavastuses on kõik mainitu olemas. Meil on nii improvisatsioon kui fikseeritud osad. Kindlasti tegeleme lavastuses ka kontseptsioonidega.

KR: Oleme loonud ökosüsteemi, kus kõik on omavahel seotud. Proovides jõudsime tõdemusele, et otsime pingestatust kontseptuaalsuse ja kogetud reaalsuse vahel. Meid huvitab, kuidas kutsuda esile eri seisundeid erinevate meetodite kaudu ning mil viisil neid intensiivistada annab. Ja kui mõni idee siseneb seisundisse, milles hetkel oleme, siis kuidas see mõte enda jaoks kinni püüda ja tööle panna.

Iseenesest soovin ka, et lavastus oleks veidi kui must auk. Müstiline nii vaatajale kui ka meile endile. Me ei tea lõpuni, mida kõike sealt leida võime või kuidas selle kõigega toime tuleme. Aga et tunda end turvaliselt, peame alustuseks looma struktuure, mis annavad meile kätte algsed suunised, et midagi võiks juhtuma hakata. 

Vasakult Külli Roosna, Kenneth Flak ja Rakesh Sukesh. Foto autor Brite Vilgo

Seega mingi osa “Varjupaik Ouroborosest” on fikseeritud, kuid osa liikumisest loote kohapeal improviseerides?

KF: Fikseeritud materjal töötab vajaliku skeletonina.

KR: See tõukab meid erinevatesse olekutesse. Me võime väga täpseid ja korduvaid tegevusi teha, kuid pigem on huvi selles, mis seisundisse jõuame ning kuidas hakata sealtkohast improviseerima. Tean, kust alustada, mul on olemas etapid kuhugi jõudmiseks, kuid vaimne ja füüsiline seisund tekib korduvate tantsuliigutuste kaudu. Parem on endale mitte kirjeldada, kuhu jõuda soovin, vaid jätta võimalused avatuks. Füüsiline pool on konstrueeritud viisil, et see peaks kandma mind iseenesest ning vastavalt sellele, kuidas tunne transformeerub, lasen liigutustel juhtuda. Ehk situatsioon on loodud selleks, et kutsuda esile tundeid ja kanaldada neid kuhugile.

Tehnoloogia on küllaltki kesksel kohal teie loomingus. Mis osa mängivad need “Varjupaik Ouroboroses”?

KF: Uues lavastuses kasutame mikrofone ja sensoreid, mis on kinnitatud meie jäsemetele, et luua ja mõjutada helimaastikke. Kasutame sel korral ka robootikat, kolme mootorit, mis keerlevad ringi ja on mõnikord kontrollitud jäsemete küljes olevate sensorite kaudu. On huvitav näha, kuidas keha laieneb tehnoloogia abil üle kogu ruumi.

KR: Organiseeritud liikumine ja tehnoloogia on meile pikalt huvi pakkunud. Liikumise all ei mõtle ma ainult kehalist, vaid ka mõttelist, kontseptuaalset, helilist ja valguslikku liikumist ning kuidas seda kõike kombineerida.

KF: Tänapäeval ei mõtle me väga tehnoloogiale, mida kasutatakse teatris valguse ja heli loomiseks, sest see osa on meie jaoks loomulikuks saanud. Meie tehnoloogiaga on samaviisi, see on integreeritud juba meie praktikatesse, mille kasutamisele igapäevaselt enam ei mõtle. Umbes nagu jalgrattaga sõitmine, ta on võimete laiendamine kiiremini liikumiseks.

KR: Aga tehnoloogia on ka selleks, et kombineerida eri elemente uutel viisidel. Lavastuses lööme näiteks poksikotti, kõigepealt on füüsiline akt, siis mikrofon võtab selle vastu ja võimendab seda, arvuti valib juhuslikkuse alusel, mis signaali välja annab ning meie võtame selle vastu, et tulemust omakorda töödelda. See on viis, kuidas mängida juba eksisteerivate meediumitega uuel viisil.

Vasakult Külli Roosna ja Kenneth Flak. Foto autor Brite Vilgo

Ehk siis kasutate tehnoloogiat selleks, et pikendada keha võimeid?

KR: Tehnoloogia pole meile antud, vaid oleme inimestena selle ise loonud ehk inimmõistus on end juba pikendanud erinevatesse objektidesse. Teisisõnu, tehnoloogia ei ole tehislik, vaid oma võimete laiendamine. 

KF: Tehnoloogia ei ole selleks, et robotiks muutuda. 

KR: Me ei soovi saada kellekski või millekski, mida me juba pole. Uurime, millised inimkogemused saavad võimalikuks tänu tehnoloogiale. 

Mis on teie edasised plaanid? Tundub, et te ei loo nullist uut, vaid jätkate varasemate teemadega ning nende eri tahkude uurimisega.

KR: Kui mõtleme “Varjupaik Ouroborose” peale, siis seal saame käsitleda kolme sammast varju ehk tuge pakkuva elemendina: kogukond, loomingulisus ja muutus iseenesest. Need peavad olemas olema, et saaksime lubada endil kukkuda. Kogukond ja suhtlus teistega on olulised, kuna me pole siin maailmas üksi. Loomingulisuses on jõud, kuna mõnikord tundub ühiskonnas, et kõik jooksevad ühes suunas, kuid mis siis, kui mina seda ei soovi. Kas saan luua midagi, milles peitub müstilisus ja uudishimu minu jaoks? Kolmas sammas on muutus. Kuigi muutus on justkui stabiilsusele vastand, peame laskma asjadel muutuda, et hoida stabiilsust. Need kaks sõna on huvitaval moel omavahel ühenduses. Luba muutuda, et enda üdile kindlaks jääda.

KF: Üks põhjustest, miks meie lavastused tunduvad omavahel seotud olevat, on see, et meie jaoks on elu ja kunst küllaltki põimunud. Iga kord tööga alustades küsime endalt, kuidas resoneerub teema meie eluga ning kuidas seda vastu võtame.

KR: Põhiline on leida enda jaoks küsimus, mis sind praeguses eluhetkes huvitab. 

Külli Roosna ja Kenneth Flaki “Varjupaik Ouroboros” esietendub 28. märtsil 2024. Lisainfo siit