Miks erivajadusega liikuja? ehk intervjuu Liis Varesega

Miks teed oma tantsulavastuses koostööd erivajadusega liikujaga?

Liis: Sest ma loodan, et jõuan niimoodi inimesele lähemale. Inimesele kui elumaterjalile. Kui panna kokku kaks sama ainest siis ei teki reaktsiooni, liikumist. Muidugi, kõik inimesed on erinevad, erinevate vajadustega, kuid paraku oleme õppinud paljut varjama, alla suruma, kohandama end süsteemide järgi. Ma ei tahtnud läheneda kehale kui vahendile või tööriistale, mis aitaks mul väljendada oma ideid või mõtteid.

Tahtsin lasta ruumi kokku kaks keha, katsealust, neid jälgida, ja aru saada, mis nende kohtumine minus ja vaatajais üles toob. See on üks katse, uurimislabor. Üks suurem keha ja tantsu otsimine. Läbi selle kohtumise uurin ka kaasaegset tantsu. Ka tants on väga väljakujunendud, süstematiseeritud nähtus, piiratud nähtus oma väljakujunenud ning kinnistunud esteetikatega. Minu jaoks keha on esmalt sotsiaalne käsn, mis igal hetkel imeb endasse kõike ümbritsevat, isegi siis kui ta ei tantsi. Ka tantsija keha. Mina tahan teada, kuidas liigub ja tantsib see keha. Mitte kuidas inimene tantsib Tantsu, vaid ennast kui tervikut, kuidas ta komponeerib oma kehas salvestunud impulsside ja liikumistega, emotsiooidega kui soovite. Kokkuvõtvalt — kui minna kodust kaugele, saad kiiremini selgeks, kes sa oled ja mis sind huvitab ja mis sind selle tundmatu kohaga seob, ning mis on universaalne, eluline, igavene, igal pool.

Missugune etendaja on Paša?

Liis: Väga aus, sest teisiti ta ei saa. Ta tuletab meelde, et füüsis ja vaim ei ole eraldatud. Vaim on samuti kehas ja see liigutab füüsist või mitte. Ta kasutab tohutult vaimu jõudu ja energiat, et füüsisit liigutada. Ja kui füüsis väsib, väsib ka vaim. Nii on see kõigil inimestel, lihtsalt peiteaeg võib olla tohutult pikk. Tema puhul on reaktsioonid kohesed. Selles mõttes on jube lihtne. See aitab mul teha seda tööd täpselt nii nagu olen soovinud. Hetkes. Päev korraga. Mitte treenida kehasid millekski. Teha. Teha. Teha. Vaid kuulata nende vajadusi, huvisi jne. Tuum üles leida ja proovida igal etendusõhtul sinna tuumani jõuda, nendena, kes oleme täna. Mitte nendena, kes olime eile.

Mind mõjutab väga tema kohalolu. Kuna Paša kohalolu on alati 100%, ja see on nii jõuline, samal ajal teatri kontekstis täiesti süütu keha. Seal kõrval olla on hoopis teine tunne kui tavaliselt. Olukord on käivitav, väljakutsuv. Vahel ka skisofreenne. Aga see on põnev — kuidas end avastades mitte kaotada.

Kuidas mõjutab Paša füüsiline seisund sinu esitust etendajana?

Liis: Pean olema alati valmis ja usaldama iseennast. See on ju hea?

Mida õpetab Paša liikumine sulle kui liikujale?

Liis: Kannatlikkust, hetkes olemist, kuulamist. Seda, mida ükskõik kes teine partner võiks õpetada, kui viitsiks õppida. Paša ei talu laiskust! Aga me ka vahetame palju mõtteid — ka see on liikumine ja liigutab.

Mille kaudu/kuidas loovad kaks väga erinevat keha koos liikumist ja tervikut?

Liis: Ma ei tea…..Kehade kaudu. Korduse kaudu. Ühiste huvide kaudu. Äratundmise järgi. Hingamine on baas. Tiimi toel!

Missugused sotsiaalsed/poliitilised/eetilised küsimused või teemad tõstatab erivajadusega keha liikumas tantsulavastuses?

Liis: Aga äkki erivajdusega keha tantsulavastuses annab hoopis vastuseid. 

Minul on palju küsimusi, millele saan kogu aeg vastuseid. Mis on minu erivajadus? Kas abistaja abistab teist või ennast? On see abi või indulgents? Kelle tantsu ma tantsin? Kui kaugele endast minna, et ennast mitte ära kaotada? Võim. Kellel on võim? Kas võim peaks võimaldama või allutama? Milleks mulle keha? Mis on ilu? Mis meid kui inimesi ühendab ja lahutab? Kas me vastutame kellegi teise kui enda eest? jne. jne.

P.S. Miski ütleb mulle, et see tükk saab olema väga romantiline!