Lavastuse kombitsad kurgulage kõditamas

Autor: Kerli Ever

Meeldiv iiveldus. See on sõnapaar, mis Sigrid Savi lavastuse “MURDA” proovides mitmel korral esile kerkis. Heli, mis kurgust alla valgub ja kombitsad selgroo vahele surub, aga mingil põhjusel on hea sellele alistuda… Kujutis, mis paistab veidike nihkes, nii et tahaks pildi teravustamiseks silmi kissitada… Liigutused, mis on kuidagi tuttavad, aga juba ujuvad eest.

Iiveldustunde – olgu siis meeldiva või ebameeldiva – tekitamine või tekkimine ei olnud lavastuse loomisel siiski eesmärk, vaid kõrvalprodukt, ja kahtlemata vaid hetkiti esile kerkiv. Aga kui otsida üleminekufaase, lahknemiskohti ja kokkupõrkeid, siis võibki tajudega juhtuda huvitavaid asju.

Sigrid Savi lavastus “MURDA”. Foto: Alana Proosa

Õigemini pole tajumine sugugi süütu. Mind on juba pikalt huvitanud seos poliitilisuse ja tajude vahel – esmapilgul ootamatu kooslus, kuna esimene viitab ju ühiskondlikule tasandile, iseenda ihu ja meeled tunduvad aga justkui midagi väga isiklikku. Nende kahe valla seotuse mõtestamisel on mulle abiks olnud Prantsuse filosoofi Jacques Rancière’i poliitikakäsitlus. Poliitika tähendab Rancière’i jaoks eelkõige sekkumist nähtavasse ja öeldavasse ning ta asetab poliitilisuse keskmesse just tajud – mida ja kuidas on üldse võimalik tajuda? Siinkohal ei mõtle ta bioloogiliste meelte (düs)funktsiooni, vaid just vaikimisi paigutusi ja kategoriseerimist, mida ta nimetab tajutava jaotuskorraks. See jaotuskord määrab ära näiteks selle, kes või mis ja mil viisil on nähtaval, samuti selle, kellel ja mil viisil on võimalik nähtava kohta rääkida. Rancière’i jaoks ajab kunst sama asja mis poliitika – kujundab nähtavat ja öeldavat ümber. Kui ümberkujundamist ei toimu, näiteks tegeletakse riigiasjades poliitiliste võimuvõitlustega või kinnistatakse kunstis vaikimisi olemasolevaid ühiskondlikke või tajulisi mustreid, siis pole tegu poliitika ega poliitilise kunstiga. 

“MURDA” maailm libiseb käest, õrritab ja naljatab, kaob seejärel vaikusse ja annab hääle hoopis valgusele. Sigrid soovis lavastuses teadlikult vältida klassikalist dramaturgilist kaart, kus oleks selgepiiriline algus, millest tegevust kulminatsioonini kasvatada ja millele peaks järgnema lahendus ja lõpp. Selle asemel on igal stseenil potentsiaal olla algus, lõpp või kulminatsioon; stseenide järjestus ei pea kandma sisulist ega emotsionaalset tõusu ja languse struktuuri, vaid lavastuse enese maailma loogikat. Sellise mittenarratiivse, mittelineaarse, dramaturgilist kaart kahtluse alla seadva lähenemise juures on minu jaoks oluline eelkõige eelduste vähendamine. Selleks, et lavastuse (sündmuse, teose vm) loogikat tabada, tuleb lahti lasta sellest, mida on õpetatud selle kohta, kuidas maailma struktureerida ning leida nägemise jaoks iseenese viise. Loomulikult ei ole selles teatriloo mõttes midagi uut, aga iga kohtumine maailmaga, mis ehitab ennast üles iseenese loogika järgi, võib lükata midagi uut liikvele.

Sigrid Savi “MURDA”. Foto: Alana Proosa

Vahepealsus – miski, mis pole see ega teine. On millekski saamas või millestki muundumas; ajutine staadium, milles peitub mitme asja potentsiaal. Üks on libisemas teiseks, aga see ei pea tähendama, et trajektoor oleks selge ja teada. Kanada filosoof ja kultuuriteoreetik Erin Manning kirjeldab oma raamatus “Always More Than One” maailma tajumise viisi, mis tema käsitluses eelneb kategooriatesse jaotamisele – ümbritseva nägemist üldise keskkonna ja omavaheliste suhete võrgustikuna. Sellal kui neurotüüpilised inimesed on õppinud maailma vastu võtma juba eelnevalt n-ö kokkupakitud tükikestena (siin on inimene, siin kitarr ja nad kuuluvad selgelt erinevatesse kategooriatesse), siis mõningad neuroerinevustega inimesed on oma kogemust kirjeldanud nii, et täpsemad kategooriad (näiteks inimene, kitarr, seismine, muusika) kerkivad aegamisi üldisest kogupildist esile. Nii ei haara vaataja esimese asjana inimest, kes mängib kitarri, vaid tabab tervikut kehadevaheliste suhetena – kitarr-inimesesust, vertikaalsust, helilisust. Tasub täpsustada, et Manning ei ankurda sellist nägemise viisi neuroerinevuste külge, vaid leiab, et see on igasuguse taju aluseks, n-ö esmane tajuline samm. Mis kerkib esile, kui sellist nägemise viisi aktiivsemalt harjutada? Milliseid lõiminguid märkame, mida oleme võtnud iseenesestmõistetavana?

Sigrid Savi “MURDA”. Foto: Alana Proosa

Fookus muutub teravamaks ja jälle uduseks. Kus on iivelduse kodu? Ma mäletan, kui mul kunagi nägemist testiti ja tilgutati selleks pupille suurendavaid tilku silma. Arst küll hoiatas, et võib hakata natuke paha, aga ma ei uskunud teda eriti… kuni ümbrus muutus uduseks, kadus vati sisse. Järgmisel hetkel ärkasin sealsamas pingil minestusest. Maailm hägustus niivõrd, et ma ei suutnud enam seda tunnet vastu võtta – vormid sulasid üksteise sisse, teravatest piirjoontest said pehmed üleminekud. Võib-olla just sellel hetkel nägin maailma sellisena, nagu see tegelikult on. Või sellele veidigi lähemal, mis ta on. Kehad – näiteks inimese, kitarri, heli keha – ulatuvad oma nähtavatest piiridest kaugemale, loovad uusi kooslusi, on alalises muutumises. Lasta teatrisaalis poolhetki, liikumiste jälgi ja ootamatuid aktsente jälgides meeldival iiveldusel reisida oma kõhust kurku ja kurgust kõhtu, läbi naha teiste kehadeni. Silme ees tantsib ja virvendab, kogu olemine muutub iivelduseks, läikiva südame rasvaseks naudinguks. Kuskilt kaugelt kostab linnulaulu matkiv vile.

ALLIKAD

• Jacques Rancière 2017. Esteetika kui poliitika. Valik esseid. Koost. ja toim. Neeme Lopp. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus.
• Erin Manning 2013. Always More Than One: Individuation’s Dance. Durham, NC: Duke University Press.