Jana Jacuka: mind kõnetavad isiklikud kogemuslood

24.-25. oktoobril etendub Läti koreograafi Jana Jacuka “Distance Between Us”, mis pärjati eelmisel aastal Läti parima tantsulavastuse auhinnaga. Pille-Triinu Maiste vestles etenduste eel Jacukaga tema lavastusest, selle isiklikkusest ja koreograafi varasemast loomingust.

Tere, Jana! Palun kirjelda alustuseks oma lavastuse “Distance Between Us” ideed ja valmimise tagamaid.

Hakkasin selle lavastusega tegelema vahetult pärast 10-aastase suhte purunemist. Panin tähele, et viimased kaks-kolm aastat me lihtsalt ei suutnud üksteisest lahku minna. Olime nii kaua koos eksisteerinud ja muutunud selle ajaga üksteisest emotsionaalselt sõltuvaks. “Distance Between Us” pealkiri tõukub tunnetest, mida selle suhte lõpus kogesin. Partneriga kõrvuti istudes tajusin tihti, kui lahku me oleme emotsionaalselt kasvanud. Elasime küll koos, kuid mõnikord tundsin, et asume teineteisest kilomeetrite kaugusel. See tundus mulle väga absurdne ja püüan neid tundeid nüüd lavastusega edasi anda.

Kaassõltuvuse küsimus hakkas mind väga huvitama. Otsisin sel teemal välja kõikvõimalikku informatsiooni ja leidsin ehmatava statistika: peaaegu 70% kõigist Lätis elavatest inimestest on mingil viisil kaassõltuvuses. Võimalik, et kõigis Balti riikides on samamoodi. Meie piirkonnas on näiteks väga palju alkoholiprobleeme ja kui su vanemad on alkohoolikud, õpid juba lapsepõlves nende eest hoolt kandma, püüad neid aidata ja mõista. Nii satutakse juba väga noores eas kaassõltuvusse. Mõned emad hoolitsevad oma laste eest liiga kaua ja seetõttu ei suuda need lapsed kuidagi iseseisvaks saada. Sellistel inimestel on enamasti oma vanemaga veider ja liiga lähedane suhe. Ja muidugi on veel palju igasuguseid vaimseid probleeme ja traumasid, mis kuhjudes muudavadki meid kaassõltuvaks kas oma vanematest, hooldajatest või partneritest. Kogu see informatsioon rahustas mu maha, et ma polnudki ainus, kes oli emotsionaalses sõltuvussuhtes ja ei suutnud oma partnerist kuidagi lahti öelda. Selliseid inimesi on veel. Ja mitte vähe.

Jana Jacuka. Pildi autor: Pēteris Vīksna

Milliseid materjale oled lavastuse valmimisel kasutanud? Kas tugined ka mõnele teoreetikutele, oled läbi viinud intervjuusid või on tegemist pikema vaatluse ja enda elukogemuse pealt valminud tükiga?

Tuginen peamiselt oma elukogemusele. Lavastus valmis kuue kuu jooksul. Vestlesin selle aja jooksul paljude erinevate inimestega, kes on oma elu jooksul kaassõltuvad olnud ja võtsin arvesse nende kogemuslugusid. Lisaks küsisin oma terapeudilt, kelle juures olen viimased 4 aastat käinud, mida kaassõltuvus täpselt tähendab ja millistel juhtudel see enamasti esineb. Ta on väga tark naine ja aitas seda teemat professionaalsest vaatenurgast avada.

Partnersuhetest rääkivas lavastuses peab paratamatult tegema väga palju üldistusi. Kuidas kirjeldaksid lavale jõudnud paari?

Kuigi kujutame laval eelkõige mälestusi ja situatsioone minu elust, ei proovi me üldistada ega rääkida kõigist suhetest. See polnud minu eesmärk. Pigem soovin jagada oma perspektiivi ja kogemusi. Kujutame erinevaid seiku, mis võivad ette tulla igasuguses kaassõltuvas suhtes. Laval kasutame liikumiskeelt, mis on avatud tõlgendamiseks igaühe enda kogemustest lähtuvalt.

Tundsin lavastust luues muret, et seda võidakse vaadata kui narratiivset lugu heteroseksuaalsest paarist. See pole ühe paari lugu. Proovisime vältida kronoloogilist loojutustamist ning keskenduda olukordade ja tunnete kujutamisele.

Vasakult Jana Jacuka ja Marģers Vanags. Pildi autor: Aleksejs Beļeckis

Kes on sinu lavapartner?

Minu lavapartner on Marģers Vanags, fantastiline Läti tantsija ja etendaja, kes nüüd tegutseb Saksamaal. Ta lõpetas hiljuti Läti Kultuuriakadeemia kaasaegse tantsukunsti bakalaureuseõppe. Selle sama eriala, mille diplomi sain ka mina kolm aastat varem. Ta on ainuke inimene, kellega ma kujutan ennast ette seda lavastust tegemas. Etendus on küll suuresti minu perspektiivist lähtuv aga tema tõi proovidesse kaasa oma hea energia ja ideed, kuidas mu mõtteid füüsiliselt kujutada.

Oled 2019. aastal Läti Tantsuinfokeskusele antud intervjuus öelnud, et oled häbelik inimene ja sulle ei meeldi end eriti verbaalselt väljendada. Ometi on su varasemate lavastuste kandvaks osaks olnud ka sõna. Mis tingis selle, et praeguses lavastuses jätsid teksti täiesti kõvale?

Ma soovisin oma mugavustsoonist välja astuda. Olen oma lavastustes läbivalt palju teksti kasutanud ja tahtsin endale tõestada, et suudan sõnumit edastada ka ilma. Tahtsin teha midagi, mis mind hirmutab. Aga proovide ajal oli ikka suur tung tekstide juurde tagasi minna. Laval rääkimine on minu jaoks lihtsam. See muudab kogu tüki minu arvates arusaadavamaks. Minu jaoks on ainult kehaga töötamine palju keerulisem. Siis tuli aga sisse Marģers. Tema on tegelik põhjus, miks me teksti maha jätsime. Ta on suurepärane liikuja ja veenis mind, et meil pole teksti vaja. Olen väga tänulik selle kogemuse ja tema meelekindluse eest. Arvan, et kui oleksin ükskõik kelle teisega selle teose kallal töötanud, oleksime lõpuks siiski teksti kasutanud ja mina oleksin rahumeelselt oma mugavustsooni edasi jäänud. Ma olen väga õnnelik, et sealt lõpuks välja astusin.

Missuguseid tekste lavastustes tavaliselt kasutad? Millised tekstid sind inspireerivad?

Ausalt öeldes kõnetavad mind enim isiklikud kogemuslood. Mulle meeldib selliseid tekste ise nii kuulda, lugeda, kirjutada kui ka lavastustes kasutada. “Routine of Fear” (2020) on näiteks lavastus, kus jutustan lugu.

Nägin ka ise 2022. aastal Balti Tantsu Platvormi raames su “Routine of Fear”-i ja tõesti oli väga lahe. Sind on mitmel korral auhindadele nomineeritud ning 2022. aastal pälvisid parima kaasaegse tantsu lavastuse auhinna “Distance Between Us-i” eest. Mil viisil on see sind kunstnikuna edasi aidanud?

Olen tunnustuse eest väga tänulik. See on mulle koreograafina palju kindlustunnet andnud. Samas pean tõdema, et oma lavastuste kohta on veider lugeda “auhindu võitnud ja suurejooneline lavastus”, kuna selline sõnakasutus võib publikule tekitada teatud ootusi. Lõppude lõpuks on nominatsioonid ja auhinnad subjektiivne valik 5-10 liikmelise žürii poolt, kelle maitse ei pruugi kõigi omaga ühtida.

Tegid sel aastal kaasa Eesti etenduskunstniku Keithy Kuuspu lavastuses “PAUS ISTU MINE”. Kuidas sa sinna sattusid?

Viimase viie aasta jooksul olen ma ikka aeg-ajalt Eestisse sattunud kas siis ise etendama, teiste autorite lavastusi vaatama või erialastes töötubades osalema. Mind huvitab väga, mis siinsed etenduskunstnikud teevad ja kuna nad oma lavastustega Lätis eriti ei käi, siis tundus igati loogiline ise Eestisse tulla. Tasapisi hakkasin ka nendega tuttavamaks saama. Kohtusin eri olukordades Ketihy ja ka paljude teiste “PAUS ISTU MINE” tiimi liikmetega. 2020. aastal tegime Laura Stašānega SAAL Biennaali raames “Physical evidence museum-i” ja aastal 2022 etendasin Balti Tantsuplatvormil Tallinnas “Routine of Fear-i”. Kohalikud tegijad said seeläbi tuttavaks ka minuga, nii inimese kui kunstnikuna.

Eelmisel aastal korraldasid Gertrudes Street Theater, Kaunas Chamber Theater ja Sõltumatu Tantsu Lava ühise koostööprojekti, mille nimi oli “Baltic Current”. Saime osalejatega iga kuu mõneks päevaks kokku, et koos aega veeta ja töötubadest osa võtta. Keithy pöördus seal minu poole ja ütles, et tahab Eestis teha lavastuse, mis esietenduks augustis. Ta küsis, et kas ma oleksin sellel ajal vaba ja sooviksin liituda. Ma olin väga põnevil ja ütlesin jah. Protsess ise oli väga südantsoojendav ning värskendav kogemus. Sain koos töötada äärmiselt toredade ja andekate inimestega. Samuti seda, et sain lavastamise asemel vahelduseks ka lihtsalt etendada.

Kas oskad üldistavalt välja tuua, mis ühendab või eristab Eesti tantsumaastikku Läti omast? Mis on praegu Läti tantsus läbivad trendid?

Mulle tundub, et see on natuke liiga suur küsimus, et lühidalt vastata. Erinevusi on palju. Ühe näitena võin tuua, et Eestis on Kanuti Gildi SAAL ja Sõltumatu Tantsu Lava, kuid Lätis pole meil mitte ühtegi taolist tantsuetendustega tegelevat asutust. Enamik tantsijaid on meil vabakutselised. Kuna Eestis on olemas nii asutused kui ka vabakutselised tegijad, siis esietendub aastas väga palju lavastusi ning sellest tulenevalt on võimalik ka mingeid selgelt väljajoonistuvaid trende analüüsida. Lätis esietendub paar tantsulavastust aastas, kuid minu arvates pole see piisav, et mingeid konkreetseid suundi tajuda. Väike esietenduste arv toob kaasa ka selle, et nähtaval on vähesemad kunstilised valikud ja paljude tegijate hääled jäävad kuulmata. On küll arutluse all, et Lätis peaks vähemalt ühe tantsuga tegeleva asutuse uksed avama, kuid praeguseks pole see veel kahjuks realiseerunud.

Mis või kuhu edasi?

Praegu keskendun Amsterdamis DAS Theatre’i magistriprogrammile, mis kestab kaks aastat. Olen väga uudishimulik ja mulle meeldib õppida. Ma pole veel päris kindel, mis tulevik toob aga võtan põnevusega vastu kõik, mis mu teele ette satub.

“Distance Between Us” etendused 24. ja 25. oktoobril 2023. Loe lavatusest lähemalt SIIT