Zuga harjutab lahti laskmist

18. veebruaril esietendub Sõltumatu Tantsu Laval Zuga Ühendatud Tantsijate uus tantsulavastus “Suur teadmatus” – füüsiline mõtisklus lahtilaskmisest, ärasaatmisest ja rituaalidest, mis valmistavad ette kohtumist uue maailmaga. Vestlesime Koreokohvikus koreograafide Tiina Mölderi, Ajjar Ausma, Päär Pärensoni ja Kärt Tõnissoniga lavastusprotsessist ning selle tagamaadest, truppi ajendanud ideedest ja elu suurest teadmatusest.

Lavastajad, koreograafid ja etendajad: Tiina Mölder, Kärt Tõnisson, Helen Reitsnik, Ajjar Ausma, Päär Pärenson
Kunstnik: Keili Retter
Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo
Helilooja: Lauri-Dag Tüür
Dramaturg: Andri Luup
Tehniline tugi: Marko Odar

Esietendus: 18. veebruar 2022 Sõltumatu Tantsu Laval

(foto: Anastasia Semjonova)

“Suur teadmatus” on kohtumisest elu ja sellele järgneva teadmatuse ning tundmatusega. Kuidas Zuga Ühendatud Tantsijad praegu selle teemaderingi juurde jõudnud on?

Päär: Minu enda jaoks on see teema olnud oluline alates gümnaasiumi lõpust. Umbes sellest ajast sain aru, et suur teadmatus ongi iga elu kõige tähtsam teema. Ma ei ole siiani veendunud, kas sellel teemal otseselt kunstiteost luua saab. Samas ei ole see liialt äraleierdatud, pigem on oht, et seda teemat käsitletakse teadlikult liiga vähe.

Kärt: Konkreetsema pakkumisena tõi selle lauale Tiina (Mölder), aga tegelikult on see ainesena alates COVID-viirusest ja pandeemiast väga tugevalt õhus olnud, ühiskondlikult on see palju laiema kõlapinnaga kui varem.

Tiina: Mõtlesin vist juba “2+2=22” lavastusprotsessi ajal millegipärast, et järgmine Zuga lavastus on surmast. See on väga oluline teema. Elu tähenduslikkust loobki selle lõplikkus. Surm on igaühe kõige isiklikum hetk, elu kõige isiklikum teema. Kui elada igavesti, elaksime hoopis teisiti.


Olete toonitanud, et lavastus pole leinast, ometi on see seotud lahkumise ja ära saatmisega seotud rituaalidega. Milles nende erinevus teie jaoks seisneb?

Päär: Me ei saa lavastuses leinast suisa mööda vaadata, küll aga püüame sellega kaasnevaid suuri tundeid mitte liialt fookusesse võtta. Pigem mõtlesime, et me ei tegele niivõrd siia ilma jääjate kurvastuse näitamise ja sellest üle saamisega, vaid fantaseerime äramineja teekonnast alates hetkest, mil ta teisele poole astuma hakkab. Fantaseerime justkui oma temperamendi raames.

Tiina: “Suure teadmatuse” peategelane ongi mõnes mõttes äramineja, lahtilaskja ja lahkuja. Lavastust luues oleme aga ammutanud inspiratsiooni erinevatest rituaalidest, mille põhjal ka lavalisi situatsioone tekitame, nii indiviidina kui teiste inimestega seotuna. Mõnes mõttes on aga kõik selles minemise hetkes üksinda. Kui me ka viiekesi korraga laval oleme, oleme seal enamjaolt siiski üksi. Me fantaseerime oma kujutlusvõime piires sellega, mis edasi saada võib.

Kärt: Temaatilist tuge ja ideesuundi otsisime ka kultuuri- ja religioonipärandist, ehkki me ei jää ühegi kindla kultuuri või usundi piiresse.

Päär: Mina ühe usundiga natuke jäin. See puudutab lahti laskmise teemat. Olen lavastusprotsessis meile eeskujuks võtnud ühe budistliku meditatsioonipraktika, Maraṇasati. Need on n-ö lahti laskmised harjutused, mille käigus meenutatakse, et surm võib tabada meid igal hetkel ning seetõttu peaksime igas hetkes harjutama oma teadlikkust surmast, ehk harjutama end selleks ette. Maraṇasati meditatsiooni või mõtluse käigus võib loobuda või lahti lasta konkreetsetest asjadest, inimestest või laiemalt sellest maailmast. See on peen kunst, aga kujutan ette, et kes seda juba aastaid igapäevaselt harjutanud on, saavutab ka selles vilumuse. Me kõik saame ju aru, mida lahti laskmine tähendab, aga mulle meeldib, et on olemas ka üks praktiline harjutuste süsteem, mis sellega tegeleda võimaldab.

Tiina: Mul on väga hea meel, et Päär selle meie protsessi kaasa tõi. Oleme sel teemal ka palju lugenud ja arutanud. Minule seostub lahti laskmine ja elu lõpuks valmistumine paljuski sellega, et suudaksin olla selles protsessis üksinda ega klammerduks oma lähedaste külge. Muidugi on nad mulle kallid ja me hoolitseme üksteise eest, aga mingis mõttes oleme kõik ju oma surmas ning elu igaviku ees üksi. Mulle tundub, et seeläbi võib aga elus just rõõmsam olla, ja meie ise elujaatavamad. Võib-olla saab ära minemiseks valmis olles just täielikumalt ja rõõmsamalt elada, väärtustada elu ja iga kaduva hetke ilu seda tugevamalt.

Päär: Mulle tundub, et sellele lisaks on surmaks valmistunud inimene kõrvalt ka väga ilus vaadata. Usun, et see paistab välja, kui keegi on selle teemaga rahu teinud, tegelenud selle mõttega harjumisega ning suudab olla igas hetkes tasakaalukas ja rahulik.

Kärt: Arvan, et see ei pea olema ainult surmaks valmistumise harjutamine, aga ka elus kohal olemise praktika – et mitte olla sõltuv ja klammerduv kõigesse, mis me ümber on. Mida rohkemate inimeste ja asjade külge klammerdud, seda raskem on ka elada, sul on pidevalt nagu mingi taak järel, mida vedada. Kergemaks ja rõõmsamaks olemiseks on hea hoida nendes elu juurde kuuluvates sõltuvussuhetes tasakaalu. Seda vähem tekib nende juurde ebavajalikku emotsiooni, mis elamise rõõmu murendada võib. Ma arvan, et see kõik on seotud igapäevase elamise ja selles olemises kasvamisega. Mõtluspraktika, mille Päär meieni tõi, on olnud põnev vahend selle uurimiseks, aga selle eesmärgi teenimiseks on kindlasti veel teisi põnevaid praktikaid, nii füüsilisi kui vaimseid.

Päär: Läänes on selle kohta väljend memento mori, “mäleta surma”. Kui suudad selle sõnapaari oma peas igapäevaselt kõlama panna, ongi see surma meelespidamine ehk harjutamine, iga päev.

Kärt: Te mõlemad rõhutasite ka üksi olemist ja üksi minemist. Me võime arvata, et oleme sel teekonnal küll üksi, aga tegelikult ei tea ju keegi, mis edasi saab. Kui pikaks see minemise hetk end venitada saab? Kas aeg selles hetkes on üldse midagi sellist, mida me elades tajume?

Tiina: Elus tundub ka mõni hetk väga pikk, ja mõni hetk saab kohe otsa.

Ajjar: Mina mõtlesin nendele hetkedele, kui lastega midagi juhtub. Siis tekib mingi imelik hirm ja samas tunne, et kui selle läbi elad ja sellest siis lahti lased, on nii palju kergem. Mida rohkem selliste erinevate keeruliste teemadega rahu saab, seda kergem on justkui elada: ma saan siinset nautida, aga miski ei hoia mind siin ka kinni.

Kärt: Minejat hoidvatki kinni see, kui tal on siin midagi lõpetamata. See hoiab siin kinni, justkui nöör oleks peos. Kas või mure mingi lähedase inimese pärast, soov teada, kas temaga on kõik hästi, kui sina ühel hetkel ka lähed.

Tiina: See ongi see lahti laskmine – püüd sellest murest lahti lasta.

Ajjar: Mure mahajääjate pärast ongi vist suurem kui hirm oma mineku pärast. Mulle tundub, et sellest lahti laskmine on võib-olla see suuremgi katsumus.

Tiina: Tihtipeale on ju ka nii, et siia jääjad hoiavad minejat kinni. See võib olla vastastikune.

autor_AnastasiaSemjonova
(foto: Anastasia Semjonova)


Elu lõplikkust on kunstis ja teatris ka siinmail avatud varemgi, tantsukunstis aga niivõrd mitte. “Suure teadmatuse” kui lavastuse eripäraks on, et avate seda teemat liikumise ja keha kaudu. Millega proovides kõigepealt tööd alustasite?

Kärt: Alustasime sellest, mis hakkab suurele teadmatusele vastu minnes toimuma füüsilise, maise kehaga, ning uurisime selle juurde kuuluvaid hapraid teadmisi või sellega seotud uskumusi. Füüsiline kangus, millestki välja minemine, kehade toetus.

Tiina: Vahepeal otsisime ka teatavat monumentaalsust. Võib-olla aupaklikkusest? Sest minekuga seotud teemad tekitavad aukartust. Palju motiive kerkis esile surmaga seotud rituaalidest või mütoloogiast, otsisime ka viiteid erinevatest kultuurilistest allikatest.

Kärt: Mõned uskumused pärinevad isegi me endi lapsepõlvest; jutud või lood, mida oleme kuulnud juba väiksena – kas või kuidas minnakse toonela taha. Meenutasime ja kogusime ka selliseid lugusid, otsisime nende juurde erinevaid tekste ja materjali, mida uurida, läbi kuulata ja lugeda.

Tiina: Alguses proovisime tõesti võimalikult laialdaselt pinnalt inspiratsiooni koguda. Minu jaoks oleme selles prooviprotsessis liikunud väljast sissepoole, tulnud kaugemalt enesele lähemale. Kehalised olekud olid seejärel tõesti esimesed füüsilised motiivid, millest alustasime.
Tunnen, et olen seoses praeguse haigestumiste perioodiga prooviprotsessis lahti lasknud ka veendumusest, et kogu trupp peab kindlasti alati proovis kohal olema – see on osutunud võimatuks ja sellest kinnisideest lahti laskmine on toimunud igal juhul. Protsess sõidab oma kursil ja vahepeal käis tõesti proovis kohal see, kes füüsiliselt suutis!

Kontrollist lahti laskmine on tänases päevas väga kõnekas. Kas see võib olla ka üks põhjuseid, miks pragmaatiline ja ratsionaalne lääne kultuuriruum elu lõpule vastu mineku ja suure teadmatusega suhteliselt kehvasti toime tuleb? Selles protsessis ratsionaalne kontroll ju ei toimi.

Päär: Mulle tundub, et me kultuuriruum on läinud suuresti kerglast teed: palju on selle jutlustamist, kui lahe ja äge on elu, kõik peab olema lahe. Surm ei ole piisavalt “seksikas” teema, mistõttu sellest ka ei räägita!

Kärt: Mina arvan, et siin on ka hirmu faktor. Praeguse lavastusprotsessi jooksul olen ka isiklikult kogenud, et ma ei olegi kõiki teemasid veel valmis välja ütlema, sõnastama või läbi mõtlema. Kui mõelda, et sõnal ja väljaütlemisel on jõud ning sellel võivad olla oma tagajärjed…

Ajjar: Mina tajun, et selle teemaga suhestumine on ka meie praegune ealine iseärasus. Tundub, et 10–20 aastat tagasi oli surm mulle väga kauge ja võõras mure.

Päär: Minule oli juba toona see eriti tugevalt kõnetav teema!

Ajjar: Kuidas kellelegi. Mina tundsin siis, et ma olen igavene, meri oli täiesti põlvini. Võisin surma teemadel filosofeerida, mõelda, arutelda, lugeda, aga tugevat tunnet, et mul oleks vaja selle peale oma isikliku elu seisukohast sügavalt järele mõelda või millestki lahti lasta, ei olnud veel üldse. Pigem tuli see 30. eluaastate teisel poolel.

Päär: Meri oli põlvini seetõttu, et tervis oli liiga hea! Ka minul tahtis nooremas eas füüsis justkui öelda, et ei ole vaja tegeleda selle teemaga, sa elad igavesti. Umbes 10 aastat tagasi tuli aga teistmoodi taipamine ja äratundmine – see teema, millega seni olin võib-olla vaid mõistuslikult tegelenud, hakkas ka kehasse, lihastesse-luudesse jõudma. Et kõik mu kehas vajub ühel hetkel krimpsu ja nõrgemaks, keha muutub ajaga.

Kuidas on lavastusprotsessi suunanud ja toetanud dramaturg Andri Luup?

Tiina: Kui lavastuse teemadega alustasime ning sellest pikalt vestlesime, tuli Andri poolt palju sisendit. Ideid tuli meilt kõigilt, aga just Andri aitas neid väga värskendavalt täpsustada. Ka lavastuse pealkirja idee tuli temalt.

Kärt: Andri on nagu pulbitsev kaev, millest ideid pursetena tuleb. Ta ei hoia midagi vaka all, kõik, mis teda teemaderingis kõnetab ja tema mõtetega haakinud on, pakkus ta ka meile välja. Ta on prooviprotsessis alati väga jaatav ja positiivne ning tema tugi on väga tuntav, meil on temaga olnud suurepärane dialoog. Isegi kui ma ei lähe tema ideedega alati lõpuni välja kaasa, märkab ta pidevalt nüansse, mida laval toimuvas esile tõsta ja võimendada. Ta pakub oma ideed välja, aga kuulab alati ka meid ära ning loob nende mõtete vahele uusi seoseid. Kõrvalpilguna on ta olnud ülioluline tugi, nii sõnas kui “silmas”.

Ajjar: Ta on ka ise korduvalt rõhutanud, et on hea meelega sisendiandja rollis ning vaadeldes tagasisidestaja. Ta on mitu korda lausa välja öelnud, et ei taha meid loomeprotsessi aktiivselt sekkudes segada. Talle meeldivat see, mida meie välja pakume, vaatab, mida ta selles näeb ja annab selle pinnalt tagasisidet.

Tiina: Kui me viiekesi oleme füüsilises tegevuses sees ja keegi saab välise silmana vaadelda ja kommenteerida, ei pruugi selle tagasisidega kohe isegi nõus olla, ent järele mõeldes jõuame ikkagi selle ivani. See võib juhatada mõnes uues suunas edasi. Andri alustas ka sakraalse ruumi teemaga, mis lavastusse sisse sai toodud: mis üldse muudab ühe ruumi sakraalseks? Kas surmale lähenemine või sellega samas ruumis viibimine?

Helilooja Lauri-Dag Tüür loob teie tantsulavastusele muusika. Milline see ühisloome olnud on?

Kärt: Päris alguses tegime proove Lauri-Dagi varasema heliloominguga, mis meie jaoks hea helipildina kõlasid. Ta on ka ise lavastuse teemaga hästi suhestunud, minu meelest võiks ta sõnaliselt rohkemgi kaasa rääkida ja mõelda, ent ta teeb seda praegu muusika kaudu imeliselt. Ta on heliloojana alati väga mitmekihiline, tema helipilt on alati rikas ega ole kunagi etteaimatav, olen sellest ilust alati üllatunud.

Tiina: Muusika on olnud kindlasti ka liikumismaterjali oluliseks suunanäitajaks. Selles on mingisugune igavikulisuse mõõde. Tööd alustasime küll eraldi, meie proovisaalis ja tema oma stuudios. Kui ta proovidega ühel hetkel liitus, oli kohe selge, et tema muusika ja meie liikumine kõlavad kokku.

Kärt: Meil on kõigiks liikumispiltideks teatud märksõnad, atmosfäär või ideeline struktuur, mida sõnastada oleme püüdnud, ja Lauri-Dag on neist hästi haarata suutnud. Ka kunstnik Keili Retter on olnud suurepärane kaasamõtleja, kes ei tule oma valmis ideekavandiga, vaid võtab meie pakutu pealt enda jaoks inspiratsiooni, mille pinnalt füüsilist ruumi edasi loob. Nõndasamuti valguskunstnik Oliver Kulpsoo.

Päär: Ilma valguseta on teatrit väga keeruline teha, valguskunstnik annab visuaalile justkui viimase lihvi. Oliver paneb särama kõik selle, mille Keili kõigepealt füüsiliselt ja materiaalselt loob ja ta tuleb protsessi alati originaalsete ideedega, mida katsetada tahab ning mis ei ole alati meie ideedest sõltuvad.

Kärt: Ta ei küsi kunagi niisama lihtsalt, mida me siia lavaruumi tahame, vaid mõtleb ja vaatleb esimesest proovist alates aktiivselt kaasa ja loob oma mõttevisandid sellega paralleelselt. Sellises koosloomes tekivad ootamatult ilusad avastused ja võimalused, mille peale meie ei oska tullagi.

Millisesse ruumi ja maailma te “Suures teadmatuse” publiku kutsute, kuhu nad satuvad?

Kärt: Me soovime pakkuda teistmoodi olemise seisundit.

Tiina: Seejuures me ei sisene ise mingisse seisundisse, vaid püüame olla oma tegevustes täpsed. Sellest see seisund tekibki, see ei ole eelnevalt “välja mõeldud”. Oleme kirjutanud, et “Suur teadmatus” on füüsiline mõtisklus ja see võikski olla lavastuse kirjeldamiseks parim märksõna.

Päär: Teatriruumi kasutuse seisukohalt midagi enneolematut ilmselt ei tule. Kehtima jäävad kõigile tuntud loodusseadused, aga loodetavasti suudame inimesed pigem mõnedeks hetkedeks enese sisse viia kui endast välja ajada.