Koreograafiraamat | Tsitaadid

Kogumik avab neljateistkümne Eesti koreograafi mõtteviise, kuidas nad koreograafiale lähenevad. „Koreograafiraamatus“ tutvustavad oma loomingut ja tööd Raho Aadla, Joanna Kalm, Mart Kangro, Renate Keerd, Mari Mägi, Tiina Mölder, Külli Roosna, Karl Saks, Kadri Sirel, Tiina Ollesk ja Renẻ Nõmmik, Ruslan Stepanov, Maarja Tõnisson ja Liis Vares.

Koreograafiraamatu hind on 12 euri ja seda saab tellida SIIT

Tsitaate raamatust

Raho Aadla
“Tugevust, kiirust, jõudu, sitkust, painduvust, täpsust, plastilisust, voolavust, plahvatuslikkust, pehmust… Kõnekas keha vajab kogemusi. Mida rohkem on mu kehal erinevaid kogemusi, seda variatiivsemalt oskan end ka väljendada. Minu jaoks on kogemuste saamine ja jagamine elamise juures põhiline eesmärk – mille muuga me siin ilmas üldse tegeleme?”

Joanna Kalm
Keha on minu jaoks kunstiteos, mida oma loometegevusega vormin. Ma ei väljenda midagi oma keha abil, vaid mu keha ise väljendab midagi, see ei ole otseselt seotud minu emotsionaalse kehaga, ehkki on sellest loomulikult mõjutatud. Olulisem on aga see, mida keha ise ütleb: mida ta teha saab ja tahab, millised on selle kehaga töötades tekkivad suhted. Mulle tundub, et meie keha on teekaart, näitamaks ja peegeldamaks, millist elu me ka reaalselt elame ning mis meie elus toimub. Tähelepanelikult jälgides on näha, kuidas kehas väljenduvad mõtteviisid, mis on meil potentsiaalselt haige ja terve.” 

Mart Kangro
“Teha tavaline keha eriliseks, banaalne ülevaks, leida argises üles vaatemäng – see on minu passioon. Muidugi pole olemas sellist asja nagu tavaline keha, aga teatavasti on kontekstil võime normaliseerida. Nii et kui ma kehaga töötan, siis ma pean töötama kogu tervikuga ehk keha kõigi tasanditega korraga. See on ka põhjus, miks minu nn kehad räägivad nii palju. Nii vähe kui võimalik, aga ikkagi väga palju. Kehadel on kombeks rääkida.” 

Renate Keerd
“Kui rääkida algimpulssidest, siis mõnikord võib kogu tervik hakata hargnema ühest väikesest uitmõttest, aistingust, trammis kuuldud lausekatkest vms, teinekord on lavastuse dramaturgia kohe valmis kujul peas juba olemas. Vahel võib raudkindel lähtekoht või teemapüstitus lõpuks totaalselt teiseneda või siis jõuad hoopis ilmatuma ringiga juurte ehk algse idee juurde tagasi. Peamine on end oma mõtlemises mitte determineerida ja usaldada tundmatut.”

Mari Mägi
Võin otsustada, et teen kolmnurkse soolo ja kasutan kõiki kehas, ruumis ja liikumises leiduvaid kolmnurki. Võin teha füüsilise otsuse, et liigun ainult põrandal. Võin lähtuda erinevatest füsioloogilistest kehasüsteemidest: närvisüsteemi anatoomiast või naha struktuurist, spiraalidest luudes.”

Tiina Mölder
“Füüsilises liikumises huvitab mind see, kui mängus on ka reaalsed füüsilised jõud: kui lükkame teineteist, siis teeme seda päriselt, mitte ei teeskle ega imiteeri lükkamist. Või uurime, kui spiraalseks me end reaalselt oma kehaga keerata saame, ja vaatame, mis sellest sünnib. Minna füüsilistest situatsioonidest nende piirideni ja lisada ka kujutlus – see on põnev.” 

René Nõmmik ja Tiina Ollesk
“Nii, nagu ma usun, et inimene on suurem kui tema füüsiline keha või kultuuriruumis valitsev konkreetne ajahetk, nii näen ma ka liikuvas ja tantsivas inimeses midagi sügavamat kui lihtsalt liikumine. See ei tähenda, et ta peaks tegelema religioossete teemadega või viima laval läbi mingisugust rituaali, aga tema olekust, hoiakust, tegevusest ja liikumisest kumab mõtestatust ja tunnetuse sügavust. Mulle tundub, et tänapäeva elus ja teatris on sotsiaalne ning poliitiline kontekst tugev ja see on muutumas domineerivaks. Minu jaoks on see huvitav, kui avaldub laval tantsija kehalises olemises ja koreograafias.” 

Külli Roosna
“Olen mõelnud ka keha piiride ja piirituse peale: kehal on justkui oma piirid, aga kus need lõppevad? Ka lavaruum on mingil hetkel sinu liikumise meelevallas, oma keha liikumisega muudad ka lavaruumi füüsilist reaalsust. Digitaalne tehnoloogia võimaldab lisaaspekte, näiteks liikumissensorid võimaldavad ümber mõtestada keha ja helimaailma vahelised suhted. Ühest küljest on see piiride laiendamine huvitav, teisalt võiks säilida anatoomia, luustiku ja lihaste toimimise selge reaalsuse austamine ning huvi selle vastu, kuidas liikumine tähelepanu suunates muutuda võib.”  

Karl Saks
“Ma arvan, et keha ongi selleks, et luhtuda. Võib-olla mõni entusiastlik eluaegne maratonijooksja ei nõustuks minuga, kuigi see luhtumine on minu jaoks pigem positiivne. Nagu oleks hea nali tehtud. Ma olen eikeegi ja mu keha ongi luhtumiseks.”

Kadri Sirel
“Keha laval on minu jaoks justkui asi iseeneses, esindades iseennast või saades liikumise ja tundlikkuse kaudu millekski hoopis muuks. Mind paelub keha puhul just selle võime energiat kanda ja liigutada, seda ruumis muuta ning seeläbi ka teisi kehi ruumis mõjutada.”

Ruslan Stepanov
“Igaühe keha on erinev ja minu jaoks on iga keha ilus. Läbi keha kandub ka mingisugune energia edasi. Näiteks kui ma puudutan kedagi, ei saa ma seda teha kuidagi verbaalselt, see on kehaline kontakt ja puhtalt füüsiline kogemus. Kui vaadata mistahes keha liikumas, on seal ka palju füüsikalist loogikat. Keha on minu meelest teatris ja loomeprotsessides üldiselt alahinnatud, eriti Eestis.”

Maarja Tõnisson
“Tants tekib alati meie füüsilise liikumise ja kohalolu kaudu ning mul ei ole veidral kombel kunagi olnud selget vormi, mille poole mõttes püüdleksin. Minu jaoks on olulisem kontakt ja puutepunkt mingisuguse teisega, tundmatu, veel seni defineerimatu elemendi või sfääriga. Seda võib võrrelda füüsilise kontaktiga: kui ma kedagi füüsiliselt puudutan, siis tegelikult defineerin selle info kaudu ka ennast.”

Liis Vares
“Mulle tundub, et meie keele- ja kultuuriruumis on treeningu mõiste sisse kodeeritud kuidagi teistsugusena, nagu kehalise kasvatuse tund. Minu jaoks on ka kohalolu ja tähelepanuga tegelemine treening, aga see ei ole kindlasti sama, mis konkreetselt eesmärgistatud treeningupraktika: arendada näiteks võhma, jõudu või täpsust. Minu jaoks on liikumispraktika pigem keha-vaimu terviklik töö, mis toimub igal hetkel, aga treening on selgema ja ühesema fookusega. Kui ütlen, et lähen trenni, lähen tegema midagi kindla eesmärgiga, sellel on tegevusena kindel algus ja lõpp.”