Koreograafia ja kehad avalikus ruumis

Sõltumatu Tantsu Lava pakub juba neljandat hooaega lisaks etendustegevusele ja töötubadele ka uurimisresidentuure tantsu ja teiste valdkondade kunstnikele. Terve hooaja vältel kestev uurimisresidentuur võimaldab mõtestada ja artikuleerida oma loomepraktikat (artistic research, practice as research, movement research) ja suhestada seda erinevate ühiskondlike teemadega.

2021/22 hooajal on uurimisresidentuuride fookusteemaks koreograafia, tants ja liikumine avalikus ruumis. Avaliku ruumi all peame silmas kõigile piiranguteta ligipääsetavat keskkonda vabas õhus. Kuidas meist ümbritsevast keskkonnast moodustub tähenduslik ruum, millised uued hoiakud ja suhted saavad tekkida olemasolevatesse paikadesse?

(Foto: Helena Krinal)


Residentuuriprogrammi toetava osana toimuvad ka kõigile huvilistele Sõltumatu Tantsu Loengud, mille raames oleme palunud linnaruumi ekspertidel ja kunstiteadlastel tutvustada avaliku ruumiga seonduvaid teemasid ning teha oma valdkonda sissevaade ka (inim)kehade, liikumise ja koreograafia aspektidest.

Seekordses residentuuris katsetavad koreograafia ja liikumise võimalusi ning uusi viise avalikus ruumis publikuga kohtumiseks Henri Hütt, Helena Krinal ja Heleri Kängsepp, Brite Vilgo ja Kristina-Maria Heinsalu, Karolin Poska, Maret Tamme ja Theodore Parker ning Liis Vares. Uurisime koreokohvikus, millega residendid selles loomeprotsessis tegelevad ja millisena näevad avaliku ruumi ning koreograafia suhte võimalusi.

Loe pikemalt residentide uurimisteemade kohta Sõltumatu Tantsu Lava uurimisresidentuuri kodulehelt. Residentuuritulemite esitlused toimuvad mais ja juunis: 14. mail Henri Hütt, 30. mail Karolin Poska, Maret Tamme ja Theodore Parker, 19. juunil Brite Vilgo ja Kristina-Maria Heinsalu. Liis Varese esitluse aeg on täpsustumas.

 

1. Keskkond ja avalik ruum mõjutavad kahtlemata neis toimivaid inimkehi ja nende liikumist. Kuidas sinu arvates võivad aga koreograafia ja tantsukunst mõjutada avalikku ruumi?

Helena Krinal: Leian, et koreograafial on avaliku ruumi mõjutajana väga suur potentsiaal ning samas mitte väiksem vastutus. Me kõik jagame ja panustame sellesse ruumi enda olemasoluga ja sellest lähtuvalt ka käitume enam-vähem samu kirjutatud ja kirjutamata reegleid järgides. Kui keegi meist tahtlikult või tahtmatult nendest reeglitest erinevalt käitub, on ruumis juba midagi nihkes.
Siit tulenebki see potentsiaal: meil on professionaalsete liikujatena teadmised ja oskused, kuidas enda liikumisega ümbrust mõjutada ja sellest tulenevalt ka vastutus, millises suunas avaliku ruumi õhustikku nügida tahame. Meil on võime lõbustada, vihastada, šokeerida, mõtlema panna, suunata teistmoodi nägema või vaatama. Seejuures ei pruugi meie eesmärk anda loodetud tulemust ning rikastamise asemel on kerge ka vastuolusid tekitada.

Henri Hütt: Koreograafia ja tantsukunst võimaldavad varjundada aeg-ruumis korraldatud ning korrastatud liikumise (kunstilisi) kvaliteete ning toonida erinevaid tämbreid. Liikumisele aktsentide lisamine soosib välja tulemist eesmärgistatud trajektooriga kaasnevast meeleseisundist. Vallatud tantsutihnikud, koreograafilised instruktsioonid või ka tähelepanu teravustamiseks mõeldud liikumise argi-nihestused toovad värskust ja ümberlülitusi reaalsusesse, milles muidu nii turvaliselt eksisteerime.

Liis Vares: Me kõik loome oma igapäevase koreograafiaga avalikku ruumi, küsimus on selles, kas me mõtleme nii, kas me seda teadvustame?
Koreograaf saab luua teekondi ja selle läbimise viise. Koreograaf saab kujundada mõtte ja tähelepanu liikumist, mis mõjutab meie füüsilisi valikuid. Kas otsustame peatuda või edasi liikuda, suunata oma pilgu kõrvale või selja taha, kus ja mis ajahetkel me seda teeme, kuidas?
Koreograaf saab anda igapäeva harjumuspärasele funktsionaalsele koreograafiale, mis meie kehasid ja mõtteid vormib, mingi teise varjundi või tajunurga.

Maret Tamme: Igasugune kunst avalikus ruumis võiks tuua tähelepanu kas linnaruumi õnnestunud lahendustele või vastupidi, suunata avalikkuse pilgu probleemile, kitsaskohale, millelegi, mis vajab arendamist. Koreograafia tugevus peitub ilmselt tema liikuvas olemuses, mis annab võimaluse tõsta fookusesse just inimese olemise viisi avalikus ruumis, mis pole kunagi staatiline.

Theodore Parker: Kui võtta neilt mõistetelt tähendused, mille kaudu neid enamasti kunstiga seostatakse, ja rääkida lihtsalt “liikumisest” kui üldisest nähtusest, siis näen selles küsimuses omamoodi dualismi. Minu jaoks on avalik ruum, selles viibivad inimesed, nende liikumine, hooned jms. interaktiivne individuaalne tervik, mida on raske lahti murda eraldiseisvateks mõisteteks, mis siis üksteist kuidagi mõjutama peaksid. See lahterdamine on kindlasti vajalik avalikku ruumi teaduslikult uurides, nagu seda teevad sotsioloogid või linnaplaneerijad, kuid ma ei näe, et minu töö sellega otseselt seotud oleks.

Kristina-Maria Heinsalu: Inimesed on harjunud nägema ühiskondlikku avalikku ruumi teatud kasutuses. Tantsukunst annab inimkehade liikumisele lõputult perspektiivide mõtestamise võimalusi. Kellegagi dialoogis olles improviseerib mu kehakeel samaaegselt miimika, žestide ja kehahoiaku kaudu. Ma istun autorooli ja algab soojendus – iste, turvavöö, peeglid, süüde, käik, suund – ning jätkub avaliku linnaruumi improvisatsioon. Ma vaatan liiklust tõkestavat tuvi ja küsin endalt: „Millisel trajektooril ma ise praegu lendan?“

Heleri Kängsepp: Koreograafia ja tantsu mõju sõltub sellest, kuidas inimesed avalikus ruumis infot vastu võtta suudavad. Mõju tähendab alati millegi muutmist, ümber mõtestamist ning iga keskkond ei ole selleks valmis. Koreograafia viitab enamasti keha liikumisele ruumis ning kuna avalik ruum on ligipääsetav kõigile, võime igasugust liikumist ruumis kujutleda tantsuna. Kõik oleneb vaatepunktist.

Brite Vilgo: Dialoog on alatine ning kui ühel pool on avalik ruum ning teisel pool tantsukunst, siis räägib see, kel mikrofon käes või vajadus jagada. Vahel räägib üks omaette. Kunstnik kui looja saab ise märgata, kas kuulab vaikust või otsekõne avaliku ruumi poolt, integreerib oma loomingus midagi kogemuste pinnalt või eksperimenteerib hetkega. Kunstnik saab luua avalikku ruumi uueks ja seda ka hävitada – kuidas täpsemalt, on looja loomuse mängumaa.

(Karolin Poska vahendab oma mõtted selles Koreokohvikus fotodega)

2. Kuidas Sinu praegune looming avaliku ruumi teemaga suhestub? Mis motiveeris Sind kandideerima STL-i avaliku ruumi residentuuriprogrammi?

Helena Krinal: Mind tõukas residentuuriprogrammist osa võtma uskumus, et kunst kuulub kõigile ja et kunstil on võime maailma muuta, arendada ja parendada. Meil lasub kunstnikena vastutus ja kohustus viia oma looming erinevate inimesteni ning teha seda vastutustundlikult, inimesi ligitõmbavalt ning nende elusid rikastavalt. Residentuuri kärukoreograafia teemani viis mind mõte sellest, et meil kõigil, sh lastega kärutajatel on võimalus kunstiga meid ümbritsevat ruumi ja elu mitmekesistada.

Henri Hütt: Avalikust ruumist on praktiseeriva kunstnikuna raske eemale hoida. See lihtsalt kutsub end komponeerima, lavastama ja nihkeid genereerima. STL-i avaliku ruumi residentuuriprogramm oli kui katalüsaator-käivitaja. Naudin kaasaegse etenduskunsti sahistamist erinevate formaadilaiendustega, järjest erinevamates avalikes ruumides. Väljendused ja uudishimu ei luba neist muutustest kõrvale jääda.

Liis Vares: ​​Mind huvitavad paralleelsed reaalsused samas ajas, eri kohas. Kus sa oled ja kus me kohtume? Nende küsimusteni võib taandada kogu minu senise loomingulise tegevuse. Mind ei intrigeeri praegu n-ö kunstisaali turvalised seinad, avalikus ruumis on minu jaoks vajalik annus teadmatust ja päris elu.

Maret Tamme: Mind huvitavad etenduskunstide juures alati etendajate ja publiku erinevad koosolemise vormid ning viisid. Ka erinevate ühiskonnagruppide eksisteerimise viisid. Viimasega pean silmas siis nt vähemusgruppide, subkultuuride, vanurite, kodutute jne jne kogemust maailmast, linnaruumist, elust üldiselt. Avalik ruum pakub võimaluse läheneda inimestele ja ruumile, keda ja mida black box’ist ei leia.

Theodore Parker: Olen mõelnud üldisele ideele ruumist kui kontekstist umbes 8 aastat. Pärast mitmeid kontserte, töötube ja sellel teemal doktoritöö kirjutanuna olen jõudnud järeldusele, et kõige olulisem ruum on meie kõrvade vahel. Seetõttu arvan, et minu töö suhestub rohkem taju kontseptsioonidega, kuid mitte sellisena, nagu seda terminit tavaliselt kunstis kasutatakse. Avaliku ruumiga on minu jaoks võib-olla kõige keerulisem töötada, kuna meie ettekujutus sellest on nii juurdunud elu igapäevasuses, et on üsna radikaalne mõelda sellest kui mingist minust eraldiseisvana meediumist või lõuendist. Seda vastuolu on huvitav läbi töötada, et siiski püüda leida kujutlusvõimet ja fantaasiat kontekstis, mis tundub pigem banaalne ja kõikjalolev.

Kristina-Maria Heinsalu: Avalik ruum on kui Šveits, mis on kõigele avatud ega keela kedagi. Viimaste aastate jooksul proovile pandud inimlikku kontakti vajame tingimusteta. Avalik ruum on piirangutevaba ala, mis võiks olla alternatiiv (teatri)maagia võimalustele.

Heleri Kängsepp: Värske lapsevanemana käruga avalikus ruumis liikudes ei otsinud ma varem enda ja keskkonna seoseid. STL-i residentuuriprogramm pani mind nägema enda liikumist hoopis uuest vaatepunktist. Kuidas meie, kärutajad, oma liikumisega
teisi mõjutame või kuidas keskkond meie liikumist suunab. Enda mustreid muutes on põnev tajuda avalikus ruumis viibijate tähelepanu nihkeid. Soovisime oma residentuuriga näidata, et igasugune liikumine linnaruumis on OK!

Brite Vilgo: Mind on paelunud skulptuurid avalikus ruumis ja eriti tugevalt kogesin seda eelmise aasta maikuus Hispaaniat külastades. Eestisse naasnuna hakkasin vaatlema skulptuure ja monumente meie linnaruumides. Mind kõnetas staatika-dünaamika suhe ja tardunud liikumisjooned. STL-i residentuur on olnud võimalus tegeleda selle teemaga süvitsi.

(Karolin Poska vahendab oma mõtted selles Koreokohvikus fotodega)

3. Mida Sa oma loominguga avaliku ruumi teadvustamises ja mõtestamises muuta sooviksid, millele tähelepanu juhtida?

Helena Krinal: Et meil kõigil on võimalus avaliku ruumi mõju või toimimist muuta ja meil lasub vastutus muuta seda paremaks. “Parema” tähendus on inimeste jaoks küll erinev, aga piisab siirast soovist muuta ruum paremaks mitte ainult meile endale, vaid kõigile.

Henri Hütt: Loon liigutavat stseenide jada. Soovin liita erinevad kogukonnad neid läbivate transport-süsteemide kaudu.
Soosin reisijaid rohkem aknast välja vaatama, ümbrust märkama.
Loon hüper-reaalsust, milles külastaja siseneb kunstilisse kogemusse ühes lokatsioonis ning väljuda teises. Ja kui tekib hasart ning väljutakse peale oma peatust või alles lõpp-peatuses. Kas siis on kunst võitnud reaalsuse?

Liis Vares: Ilmselt sellele tahangi tähelepanu suunata, et me pole üksi, me loome avaliku ruumi koreograafiat koos ja vormime üksteise elusid. Minu koreograafia pole ainus tõde. Tahan julgustada ennast ja teisi vahel oma rajalt kõrvale eksima, proovima kellegi teise koreograafiat ja ajataju, selleks et korrakski kohtuda… Pealtnäha võõraga kokku tantsida, niimoodi möödaminnes.

Maret Tamme: Võib-olla soovin tõsta teadlikkust sellest, kes meie ümber liiguvad ja kas meile meeldib see avalik ruum, kus viibime, või oleme sellega lihtsalt harjunud.

Theodore Parker: Minul isiklikult pole huvi kunsti abil inimeste teadlikkust tõsta. Usun, et see võib olla loomeprotsessi teisejärguline kvaliteet, kuid avaliku ruumi teadlikkuse kasvatamiseks sobivad minu meelest muud formaadid paremini: artiklite kirjutamine, protesteerimine, avalikud esinemised ja meeleavaldused, kinnisvarasse investeerimine, skvottimine jne. Võib-olla suudab kunst maailmas toimuvat peegeldada, aga tundub, et see toimub siiski läbi kindlate kõneisikute, võimu, ühiskondliku korralduse ja raha.

Kristina-Maria Heinsalu: Kõik, kuidas me nähtavat ja kuuldavat mõtestame, on peegeldus iseendast. Avalik ruum annab palju võimalusi enesereflektsiooniks. Mida ma kogesin ja tajusin? Millise signaali andis mu keha ja mis tundeid see tekitas? Minu eesmärk on juhtida tähelepanu teadlikule mustrite muutmisele oma elus.