Kohalolu läbi puudumise

12. aprillist saab Sõltumatu Tantsu Laval kogeda Urmas Lüüsi lavastuslikku installatsiooni „Ülerahvastatud üksindus”. Lüüs näeb end dramaturgi või luuletajana, kes sõnade kasutamise asemel loob mõisteid, seoseid, vorme ja seisundeid visuaalsete füüsiliste objektidega. Esemed loovad tähendustest laetud koreograafia, füüsilises ruumis on tajutav ka fiktiivse drag-karakteri kohalolu.

Aprillikuu Koreokohvikus vestles Urmas Lüüs kaksik-identiteedina iseendaga, et peegeldada teose loomisprotsessi ja avada, miks „Ülerahvastatud üksindus” just Sõltumatu Tantsu Lavale luuakse.


Urmas Lüüs:
Tere, Urmas.

Urmas Lüüs: Tere!


Räägi paari sõnaga, mis sul siis toimub.

Plaanis on avada 12. aprillil Sõltumatu Tantsu Laval lavastuslik installatsioon „Ülerahvastatud üksindus”. Loodan luua tervikliku installatsiooni, mis kasutab kõiki teatri tehnilisi vahendeid, et konstrueerida vaatajale teda ümbritsev alternatiivreaalsus. Seekord on prototüübiks Mustamäe korteris üksinda elav vanem naine. Fiktiivsete karakterite koondportree on loodud ümbritsevate esemete abil. Kuna varem olen olnud tegev ka tehnoloogilise teatri vallas, siis nüüd proovingi valges galeriiruumis end juba liiga mugavalt tundma hakanud loomingut läbi teatritehnoloogiliste vahendite uude olukorda seada.

Urmas Lüüs: “Võtsin endale drag-identiteedi, kelle silmade läbi ühe indiviidi mikrokosmost tajuda üritasin.” (Foto: Sigrid Kuusk)


Aasta tagasi Hobusepea galeriis tegelesid sa vist juba mingi sarnase teemaga, näitusel Teatavate piiride poorsusest”?

Jaa, kindlasti on võimalik näha samu läbivaid jõujooni nii Hobusepea kui STL-i teoste vahel. Suurima erinevusena oli Hobusepea näitus seotud ühe reaalse kindla inimesega ja teda ümbritsenud asjadega. Ülerahvastatud üksinduses” tegelen ise n-ö karakteri loomisega. Loon intervjuude ja eluliste kontaktide pinnalt alter ego, kes saab sündiva narratiivi keskpunktiks. Läbiva joonena on mõlemas teoses keskseks figuuriks vanem naine ja teda ümbritsev materiaalne kultuur. 

Kui Hobusepeas olid esemed staatilised ja neid vaadates sai oma peas luua loo neid kasutanud inimesest, siis STL-i ruumis saavad asjadest märksa aktiivsemad loojutustajad. Kasutan rohkem erinevaid tehnoloogilisele teatrile omaseid lahendusi, läbi mille hakkavad objektid etendajatena liigutama ja heli tekitama. Lisanduvad ka ekraanid ja projektsioonid. Puhun Hobusepeas loodud staatilisele maailmale elu sisse ja tekitan STL-is publikuga aktiivsemalt suhtleva ruumi.


Et kui varem kirjutasid vanaemast eluloolist romaani, siis nüüd kirjutad suvalisest memmest fantaasiajutustust?

Nii meelevaldselt vast ei sõnastaks, aga varasem oli tõesti pigem miskit ajaloolise romaani sarnast, kus tead ühte või teist tõeluses toimunud fakti, aga terviku huvides tuleb üheksakümmend protsenti juhtumistest, dialoogidest ja tegelaskujudest ise vahetäiteks välja mõtelda. Sedasi on iga ajalookirjutis vähemal või rohkemal määral fiktsioon. Seekord aga alustasin täiesti puhtalt lehelt. Mitmete reaalsete vestluste baasil hakkas kujunema fiktiivne tegelane, kelle suhu üks või teine repliik maandus. Võtsin endale drag-identiteedi, kelle silmade läbi ühe indiviidi mikrokosmost tajuda üritasin. Õppisin teda tundma nagu näitleja töötab karakteriga. Karakteriloome käigus valmisid fotolavastused, dramaturgilised vestluskatked, installatiivsed videod. Näitlejat küll pole füüsiliselt laval, kuid drag salvestus videotesse, fotodele ja helidesse.


Oota, ma ei saa aru, on siis laval inimene või ei ole?

Inimeste ja asjade suhet esindavad laval esemed. Inimene puudub. Samas on just puuduolev olulisim. Esemed moodustavad puuduva inimese n-ö mentaalse silueti. Lavastusliku installatsiooni keskmesse valitud väärikas eas inimene on ideaalmudel isikust, kes on maailmast kõige rohkem läbi kasvanud. Tema identiteeti vorminud mälestuste, kontaktide, kogemuste, esemete ja kultuurimõjutuste huumusekiht on kõige paksem. Samal ajal on ta sellest ka kõige teadlikum, sest erinevalt noortest inimestest on ta olnud kaduvuse tunnistajaks. Üle 70 aasta vanusena on paljud teda vorminud inimesed, kultuurinähtused, epohhid, keskkonnatingimused jms juba lavalt lahkunud. Igas esemes on inimese kujuline tühimik. 

Nii, nagu väidetakse, et ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise, saab sama võrdlust teha ka materiaalse kultuuriga. Inimese identiteet on suuresti vormitud teda ümbritsevate esemete läbi. Punkarit ja hipit tunned tema paraadvormist”. Samuti võid jalutada kellegi suvalise inimese koju nt Vääna-Jõesuus ja puhtalt tema elamist ja asju vaadates aru saada, millise inimesega tõenäoliselt tegu on: mis vanuses, milliste huvidega, millise väärtusmaailmaga jne. 

Mitmed Teatavate piiride poorsusest installatsiooni külastanud inimesed rääkisid, et tajusid vuajeristlikku kõdi, nagu viibiks võõral territooriumil, kellegi teise isiklikus ruumis, kuhu neil ei tohiks nii omavoliliselt asja olla. Samuti kõhedust, et fiktiivne vanaema viibib kusagil samas nurga taga ja võib iga hetk tagasi tulla. Loodan seda vuajerismi naudingut Ülerahvastatud üksindusega” võimendada.


Kuidas sa seda vuajerismitunnet õhutad või kuidas täpsemalt seda kohalolu läbi puudumise mõtestad? 

Ilmar Raagi sõnul tehakse filmikoolides mõnikord üht ülesannet. Ruum jagatakse sirmiga kaheks. Üks tudeng jääb ühele, teine teisele poole. Ühel pool sirmi on asjadega täidetud laud. Lauaga poole peal seisev tudeng peab kirjeldama laual olevaid asju teisel pool sirmi seisvale kursusekaaslasele. Mingile esmele on punane rist peale tõmmatud. Selle kohta ei tohi öelda ühtki sõna. Teisi asju tuleb kirjeldada nii detailselt kui võimalik, luua tervikpilt. Teisel pool sirmi seisja peab seejärel ära arvama, mis on see objekt, mida ei mainitud ja kirjeldama, milline see välja näeb. Kui eelnev tudeng suutis luua piisavalt tervikliku kujutluspildi, suudab kaaslane pimesi puuduolevat kirjeldada. Sarnast suhet loodan ka mina lavaruumi ja puuduva inimese suhtes luua.

Urmas Lüüs: Näitlejat küll pole füüsiliselt laval, kuid drag salvestus videotesse, fotodele ja helidesse. (Foto: Sigrid Kuusk)

Aga miks siis ikkagi etenduskunstide lava ja mitte kunstnikule tavapärasem valge kuubi keskkond?

Hobusepea galerii näitusel tundsin loodud tervikut vaadates, et sellel on tugev performatiivne potentsiaal. Seisin justkui ühe lavastuse still-kaadris. Ainus loogiline jätk tunduski esemete “elama” panemine. Tahtsin, et asjad sekkuksid aktiivsemalt ja hakkaksid jutustama mingit lugu, suuremat dramaturgilist narratiivi. Lava on minu jaoks ideaalne simulaakrum. Ruum on täielikult minu tahtele allutatud. See võimaldab oma maailma ja uue reaalsuse loomist märksa totaalsemalt kui valge galeriiruum. 

Samuti suhestub installatsioon varasema teatritraditsiooniga: teatrisse minnes eelhäälestatakse Ülerahvastatud üksinduse” puhul ka installatsiooni vaatama minnes ennast teatraalsuse lainele. Teatrile on omasem formaat, et teost saab näha kindla ajaraamiga etenduskorra jooksul. Maagia algab ja lõpeb. Inimesed, kellega koos seda kogeti, panevad pärast garderoobis jakid selga ja lähevad igaüks oma suunas eluga edasi. Teater võimendab installatsiooni performatiivset mõju. Kuna tahan, et inimene kõnniks teoste vahel ringi, hakkasin otsima võimalikult puhast black box-tüüpi saali. STL-i ruum on suhteliselt pretensioonitu nelinurkse põhiplaaniga, kuhu pole publikutribüüni sisse ehitatud, ent saab erinevaid valguslahendusi luua. See võimaldab mul märksa paremini ruumi ümber organiseerida.


Lavaruumis on traditsiooniliselt põhirõhk näitlejal ja karakteril. Butafooria, valgus ja heli on enamasti näitlejat toetavas rollis. Sina oled aga jätnud lavale ainult butafooria ja tehnika. Kas sa seda tühjust ei karda?

Disaineriks õppides oli minu põhiliseks ülesandeks asju luua ja mind hakkas üha enam huvitama objektide eel- ja järelelu. Kõik esemed on performatiivsed. Jalanõud dikteerivad vaikivate koreograafidena seda, kuidas me seisame ja astume. Kõigi asjadega me teeme midagi. See esemetes peituv performatiivne potentsiaal suunas mind teatri, eriti tantsu ja etenduskunstide rüppe, kus eseme vaikiv kohalolu on füüsiliselt kõige intensiivsem. Olen varem nii Sõltumatu Tantsu Lava kui ka Kanuti Gildi SAALiga koostööd teinud. Töötasin kunagi STL-is lausa tehnikuna, tegelikult ongi siinne lavaruum Erik Alalooga ja minu kahepeale ehitatud. Seetõttu on siin ruumis päris kodune tagasi olla, lavaruum mulle võõras ei ole. Lisaks on füüsilise teatri keel vabam sõnadevahust kui traditsiooniline draamateater. Seetõttu tundus just Sõltumatu Tantsu Lava oma keskkonna, mentaalsuse ja eelhäälestatusega olema õige katalüseeriv keskkond, et mu ideed soodsa kasvupinnase leiaksid.


Lõpuks uuriks veel, mis värk selle üksindusega on? Mis sul seal üksi on? Kas asjad on üksi ruumi jäetud või on inimene üksi asjade keskel?

Kõigis oma viimastes loometöödes olen esitanud ühe suure pealisküsimuse: kuidas loob inimene asju ja asjad inimest? Kui üksi me üldse olla saame, kui kõigis me asjades varitseb eelkirjeldatud inimlik kohalolu. Kohal on naabri lärisev telekas, akna all käivitatakse vastutõrkuvat autot, mälestusesemetes saadavad meid lähedased. Üksindus on kaasaja üks kõige jõhkramaid pandeemiaid. See murrab, halvab, heidab alla ja ometi pressib maailm sisse uksest ja aknast, toimides paradoksaalse paksu isoleeriva vatijopena, mis sooja kehale ligi ei lase. Üksindus on paradoks. Me pole kunagi varem olnud sedavõrd tihedalt teistest inimestest ümbritsetud ja samas pole inimkond  kunagi vaevelnud nii pandeemiliselt laiaulatusliku ja halvava üksindustunde käes. See patiseis paelub mind ja õhutab sügavamale kaevuma, nii füüsilistest kui vaimsetest asjadest aru saama.


Urmas Lüüsi lavastuslik installatsioon „Ülerahvastatud üksindus“


Lavastaja-kunstnik: Urmas Lüüs
Sisekujundaja: Juss Heinsalu
Butafoor: Marko Odar
Tehniline tugi: Taavi Suisalu, Sigrid Kuusk, Valdek Laur

Külastusseansid 12.–14., 18.–20. aprillil 2022 kell 17:00–22:00 Sõltumatu Tantsu Laval

Piletiostul tuleb valida külastuspäeval 30-minutiline seanss kellavahemikus 17:00–22:00.

Lavastusliku installatsiooni ühe külastusseansi pikkus on umbes 30 minutit.

Ruumis saab korraga viibida kuni 5 külastajat.

https://stl.ee/lavastus/ulerahvastatud-uksindus/